Mõnda Juhan Smuuli mainest Soomes

Juhan Smuuli isiksus avaldas sügavat mõju innukale Eesti-sõbrale Raili Kilpile, kes tõlkis soome keelde mitmed Smuuli teosed.

JAAN UNDUSK

Ellen Niidu ning eesti kirjanduse austaja ja soome keelde tõlkija Raili Kilpi (abielu­aastail Kilpi-Hynynen) kirjavahetus on kaalukas kultuurilooline tekstikorpus, mis asub praegu veel erakätes. Ellen Niit saadab kirju eesti, Raili Kilpi nii eesti kui ka soome keeles. Muuseas tehakse kirjavahetuse algupoolel juttu Juhan Smuulist.

Alustagem aga sellest, et septembris 1956 külastas Eestit esimest korda pärast Teist maailmasõda Soome kultuuritegelaste delegatsioon Helsingi ülikooli eesti keele professori Lauri Posti juhtimisel. Eestlaste esimene sõjajärgne nii-öelda ametlik kultuurivisiit Soome sai teoks sama aasta oktoobri lõpul ja novembri algul. Kümne päeva jooksul käidi Helsingis, Turus ja Tamperes. Delegatsiooni kuulusid Tartu ülikooli professor Paul Ariste, Teaduste Akadeemia Zooloogia ja Botaanika Instituudi direktor Harald Haberman, Riikliku Akadeemilise Meeskoori dirigent Gustav Ernesaks, Kirjanike Liidu esimees Juhan Smuul, kolhoosi Uus Elu esimees Harald Olbrei ning kultuuriministri asetäitja Endel Jaanimägi.

Eesti kultuuridelegatsiooni oli külla kutsunud vasakpoolse tegevuskavaga Soome – Nõukogude Liidu sõprusühing (Suomi-Neuvostoliitto-Seura), mida juhtis Sylvi-Kyllikki Kilpi. Temal ja tema mehel Eino Kilpil, kes olid mõlemad sotsialistid, oli juba ennesõjaaegseid poliitilisi tutvusi eestlaste seas: Mihkel Martna, Neeme Ruus, Nigol Andresen, Karl Ast. Aga ka näiteks rahvaluuleteadlane August Annist, kes oli 1920. aastail täiendanud end Helsingi ülikoolis. Abielupaari tütar Raili Kilpi oli just samal 1956. aastal saanud oma ema juhitava ühingu eesti osakonna sekretäriks. Raili oli ülikoolis Eeva Niinivaara käe all õppinud eesti keelt, hakanud huvi tundma eesti kirjanduse vastu ja tahtis nüüd leida Eestis kirjasõpra, kes aitaks teda keelega edasi ning annaks lisateadmisi eesti kultuurist. Sestap läkitas ta järelepärimise Eesti raadio soomekeelsete saadete toimetajale Lennart Merele, kes soovitas tal kirjutada Ellen Niidule. Ellen Niit töötas tollal Kirjanike Liidu konsultandina, kelle ülesannete hulka kuulus ka eesti kirjanduse tutvustamine väljaspool Eestit. Raili Kilpi esimene kiri läks teele 6. oktoobril 1956, paarkümmend päeva enne eestlaste delegatsiooni jõudmist Soome (seda kirja saab lugeda Maarja Unduski äsja ilmunud raamatust „Ellen Niit. Heleda mõtte laast“, lk 259–261). Nii algas enam kui 35 aastat kestnud ja väga lähedaseks kujunenud sõprus Raili Kilpi ja Ellen Niidu vahel.

Eesti kultuuritegelaste vastuvõtul 1956. aasta oktoobris-novembris osales Raili Kilpi niisiis juba oma ametikohustuste tõttu. Ent talle pakkus see ka suurt sisemist rahuldust. Ilmselt Juhan Smuuliga isikliku tutvumise ajel võttis ta ette Smuuli aasta eest ilmunud esimese proosaraamatu „Kirjad Sõgedate külast“ (1955). Võib-olla kinkis talle selle Smuul külaskäigul ise. Ühes järgmistest kirjadest Ellen Niidule, kui Eesti delegatsioon on juba lahkunud ja kahe naise vahel sõpruse algmed idanemas, vahendab Raili oma muljeid eesti kultuuritegijaist. Tsiteerin kirja täpselt nõnda, nagu Raili on selle paberile pannud, niisiis krobelises, aga arusaadavas eesti keeles.

„Siin Soomes oli kümne päeva ajal eestlane delegatsiooni, ja ma olin kogu aeg nende kaasa niihästi Helsingis [kui] ka reisil Tamperes ja Turkus. Kõig delegatsiooniliigmed olid väga intelligentsed ja sümpaatsed Eesti rahva ja kultuuritöötajade esindajad. Professor Ariste lubas Teile tuua ühe raamatu, Katri Vala Kogutud luuletused, mis ma tema kaasa lähetasin Teile. – Juhan Smuul ütles, et Te töötade tema juures ja ma palusin, et tema viiab minu tervitused Teile. Soovin, et olede nad saanud. Nüüd palun, et Te ütlete südamlikult tervitused Juhan Smuulile. Olen lugenud „Kirjat sõgedate külast“ väga suure huvitusega. Köige enam armastin seda, kui Smuul kirjutab merest, millal rahulikust, millal tormisest ja ohtlikust merest. Meri on asi, kes ma armastan väga palju. Sagedasti ma vöin seista Tähetornimäel ja vaatada mert. Kui on ilus ja väga selge ilm, võib näha Tallinna äärjooned. – Hea on ka se, kui Smuul kirjeldab nõukogude-eestlased inimesed, selged, kanged ja töökad inimesed. Hea lugeda sellest usust, kuigi mina ei oska nii sügavast uskuda. Aga ma tahaksin väga meeleldi Smuuli „Kirjad“ tõlkida soomeks, aga kuidas seda teha, kust peab paluma ametlik luba? Kuludekandjad Tammi ehk Kansankulttuuri võib-olla meelist tahaksit pidada nõu seest asiast“ (9. XI 1956).

Ellen Niidul oli 1956. aasta lõpul palju tegemist Eesti NSV kunsti ja kirjanduse dekaadi korraldamisega Moskvas ning sestap andis ta oma kinnituse Raili Kilpi tõlkijamaitsele alles järgmise aasta algul. „Kuidas elavad „Sõgedad“?“ küsib ta. „Hea, et Te selle raamatu valisite. See on ka meil küllalt populaarne. Eriti õnnelik on aga Juhan Smuul. Meil on sellest mitu korda juttu olnud temaga. Smuul on meil Kirjanike Liidu esimees, me puutume tihti kokku. Tal on Soomest nii head muljed, et päris kade hakkab. Aga heameel on ühtlasi“ (24. I 1957).

Raili Kilpile annab see ilmsesti vaid hoogu juurde ja juba nädal hiljem saadab ta Eestisse – seekord soomekeelse – tunnismärgi oma tublist tõlketööst: „„Sõgedad“ edenevad hästi ja olen rõõmus, et saan neid tõlkida. Eriti kui saan loa jätta välja mõned Soome oludesse sobimatud kohad. Tervita minu poolt Jussi Smuuli“ (31. I 1957). Jussi on kirjas alla joonitud nagu rõhutamaks nüüd juba peaaegu familiaarset suhet Juhan Smuuliga. Ühtlasi on ta Ellen Niitu spontaanselt sinatama hakanud.

9. veebruaril 1957 küsib Ellen Niit taas: „Kuidas elavad Sõgedad? Küllap nad Sul nüüd vist juba valmis on.“ Ja lisab juurde: „Pistan Sulle Smuuli poolt posti [Maiju Lassila] „Tuletikke laenamas“ eestikeelse tõlke, ja Loomingu – 1 saadan ka koos kirjaga tulema.“

Kuu aega hiljem annab Raili soome keeles teada: „„Tuletikke laenamas“ ja [Pentti Haanpää] „Elu suurelt maanteelt“ on päral. Aitäh! Sain ka Smuulilt kirja ja tõlkimisvolituse. Anna talle minult südamlikke tervitusi. Olen „Sõgedatesse“ üsna põhjalikult süvenenud. Viis „kirja“ on juba tõlgitud ja kui märtsis saabub turismirühm, loodan tõlkepuhtandi saata kas Sinuga, või kui Sa ei tule, siis mõne teisega“ (27. II 1957).

Ellen Niidul õnnestuski 1957. aasta märtsis esimest korda Soomes käia ja Raili Kilpi ning ta perega vahetu kontakt luua. Kilpi omakorda lootis, et äkki oskavad Kirjanike Liidu esimees Juhan Smuul ja juhatuse sekretär Lembit Remmelgas kuidagi tagant tõugata tema enda kavatsetavat esimest Eesti-retke (25. IV 1957). Küllap nad seda tegidki, sest Raili Kilpi saabus koos mehega 1957. aasta juunis kolmeks nädalaks Eestisse. Ärevas ootuskirjas teatab ta enne seda sündmust Ellen Niidule: „Mul on heameel, et ma olen juba õppinud, nii et ma nüüd natuke rohkem rääkin eesti keelt kui möötunud sügisel. Nüüd ma voin juba Juhan Smuuliga eesti keelt rääkida ja see on väga hea lugu. Juhan Smuul meeltis mulle väga“ (7. V 1957). Juulikuus koju tagasi jõudnud, palub ta Ellen Niitu kirja teel tervitada Smuule ja Remmelgaid (16. VII 1957). Aga Soome ajakirjas Uusi Kuvalehti samal ajal (19. VII 1957) avaldatud reisikirjas Raili Kilpi kumbagi Kirjanike Liidu ametmeest ei maini, pajatades hoopis oma vestlustest Friedebert Tuglase, August Annisti ja Nigol Andreseniga, niisiis oma vanemate vanade tuttavatega. Nende seas oli Andresen pärast Smuuli 1950. aastal avaldatud värsspamfletti „Norra Brigg“ tolle parandamatu vingumees.

Oma vastukirjas kutsub Ellen Niit kirjasõpra järgmisel suvel Eesti-matka kordama ja teeb ettepaneku minna koos „Vääna-Jõesuhu ja Kihnu ja ehk Saaremaalegi või Muhusse Smuuli Jussi embusse“ (24. VII 1957). Smuulist oli tõesti saanud Raili Kilpi tavapärasest isiklikuma meeldimuse objekt.

Aga edaspidi me selles kirjavahetuses Smuuli nime niisama lihtsalt ei kohta. Kes põhjalikumalt loeb, saab ehk tulevikus rohkem teada, mina panen siinkohal punkti. Mulle tundub, et Smuuli-teema sai nende kahe vahel seks korraks ammendatud. Ja Smuuli sooja embusse Koguval kaks kirjasõpra vist ei jõudnudki. Hiljem kohtusid nad Tallinnas märksa kargemates oludes. Smuul ise järgis samal 1957. aasta sügisel oma ammust igatsust suure külma jää järele ja võttis ette pooleaastase retke Antarktikasse, mille kestel maadles ka näidendi „Lea“ paberilepanekuga. Selle retke kirjanduslik päevik sai maailmas tuntuks „Jäise raamatu“ (1959) nime all.

Aga oma järgmises reisiraamatus „Jaapani meri, detsember“ (1963), mis kajastab 1959. aasta lõpu seilamisi Kaug-Idas, otsib Smuul välja „oma vana meremärkmiku“ ja tsiteerib sellest täies ulatuses abikaasa Debora Vaarandi tõlkes Elvi Sinervo luuletust „Armastasin“. Elvi Sinervo oli Raili Kilpi tädi (ema õde), kes oli Teise maailmasõja ajal istunud vangis Nõukogude-sümpaatiate pärast ja kelle luulet oli Loomingus avaldatud juba 1955. Aastal 1957 oli Eestis eri raamatuna ilmunud tema jutustus „Seltsimees, ära reeda!“ (tõlkija Evi Puskar), aastal 1966 tõlkis Ellen Niit tema romaani „Vahetatud Viljami“. Luuletusest „Armastasin“ leiab ilmekaid märksõnu armastav Smuul väljendi „umbsed pudelid“, mida kasutab oma Jaapani mere reisikirjas edaspidi kitsa silmavahega pragmaatikute kinninaelutamiseks.

Ehkki Raili Kilpi tõlkis üle poole „Sõgedate“ üheksast kirjast, jõudis neist soomendustest trükki vaid üks, „Pühadekari hukkumine“, ja seegi alles paarkümmend aastat hiljem (1979). Mis võis olla põhjus – ei oska öelda. Võib-olla ei õhutanud Soome kirjastajate indu needsamad „Soome oludesse sobimatud kohad“, millele Kilpi oli varem vihjanud. Võib-olla ei vedanud ta ise asja lõpuni välja, kas või juba seetõttu, et uued elumured tungisid peale: 1957. aastal sai Raili Kilpist Espoo Töörahvaülikooli rektor ja 1958 sündis tema esimene poeg, 1959 veel teinegi. Ta tõlkis soome keelde nii „Lea“ kui ka „Polkovniku lese“, kuid trükis pole need ilmunud. „Lea“ laskis Raili Kilpi lavale tuua omaenda kooli näiteringil ning 1966. aasta maikuus esitati seda ka tollase Noorsooteatri laval praeguses Salme kultuurikeskuses (vt Sirp ja Vasar 27. V 1966).

Raili Kilpi 60. sünnipäeval kirjutas ta usaldusisik Ellen Niit, et „sõprus Juhan Smuuliga on olnud mõlemale poolele sügavamaid sisemisi jõude puudutav“ (Looming 1984, nr 3, lk 428). Säilinud käsikirjas on sel tunnustusel veelgi tähelepanuväärsem jätk: „Ka kadunud Smuul on seda minugi kuuldes mitmel korral tõsisõnu meenutanud. Ja Raili Kilpi on korduvalt tõdenud, et Juhan Smuuli huvitav ja sügav isiksus on talle olnud üks olulisemaid ta elus.“

1960. aastatel keskendus Raili Kilpi Friedebert Tuglase loomingu tõlkimisele ja kui 1982. aastal asutati Helsingis soome-eesti kultuurikontaktides toona korvamatut rolli mänginud Tuglase Selts, siis sai selle esimeseks esimeheks Raili Kilpi. Ajal, kui seltsile veel nime otsiti, pakkus just tema ühe võimalusena välja ka Juhan Smuuli Seltsi. See jäeti küll kiiresti kõrvale, aga andis veel tagantjärelegi aimu sellest, kes oli olnud Raili Kilpi esimene elav kiindumus eesti kirjanduses.

Kuressaare Teatris 18. veebruaril 2022 ette kantud tekst