Mustast roosist ja kahest pustast

(Vt. Balazs Herczeg, Ja mis saab, kui Hermes ei tule. Sirp 28/2004) Tiit Hennoste väidab eelmise luuleaasta ülevaates (Looming 2004, nr. 3), et tõlkeluule kogud ei tekita mingit elevust väljaspool ?pisikest friikide ringi? ja tõlkeluule elab kahjuks suuresti väljaspool eesti luuleruumi. Tänavu veebruaris ilmunud XX sajandi teise poole ungari luule antoloogiat on tõepoolest arvustanud ainult ?friigid?: ungari kirjandust tundvad Tartu ülikooli doktorandid Tiina Pai (EPL 16. IV) ja Balazs Herczeg (Sirp 6. VIII). Allakirjutanu ei soovi siinkohal antoloogiat arvustada, vaid juhib tähelepanu mõnele pisiasjale.

Herczegi arvustuses leidub ainult üks konkreetne tõlkekriitiline märkus. Ühes Gyula Illyési luuletuses esinevat väljend ?pusta rahvas?, mida tulevat seletada isegi ungarlasele, sest puszta polevat lääneungari murdes ?kõrb (omastav kõrve)?, vaid ?mõis?, mida polevat tõenäoliselt teadnud ka tõlkija. Jutt käib siinkirjutaja tõlgitud luuletusest ?Egy sapadt nö egy kis szobaban?? (?Üks kaame naine väikses kambris??). Ma teadsin kõnealuse sõna kahemõttelisust küll, kuid ei lisanud joonealust märkust, vaid lootsin, et kirjastus varustab kogumiku põhjalike kommentaaridega. Seda loomulikult ei juhtunud. Toimetamise rutakusest ja pealiskaudsusest räägib seegi ?tühiasi?, et sisukorras on tõlkija Ene Asu-Õunase eesnimeks kaks korda Eve. Eksitav on isegi antoloogia pealkiri ?Mu ema must roos?, mis laenatud ühelt Sandor Csoori luuletuselt: eesti keeles peaks olema ?Mu ema on must roos?, sest ei mõelda emale kuuluvat roosi, vaid roosiga võrreldakse ema ennast. Ungari keeles on ju ?Anyam fekete rozsa?, mitte ?Anyam fekete rozsaja?.

Ka kriitik Herczeg pole päris täpne. Maaparandusest puutumata pusta pole Kõrvemaa moodi põlislaas, vaid kohati sooldunud ja kohati soostunud lage stepp, kust mets sajandite eest hävitatud. Sõna teine tähendus on täpsemalt ?mõisamoonakate asula?, sest eestlane nimetab mõisaks pigem mõisasüdant (häärberit, majandushooneid ja parki) kui tervet mõisniku maavaldust. Võõrkeeltesse on laenatud ainult puszta esimene (põhiline) tähendus.

Märksa rohkem murdsin pead samas luuletuses esineva fejfa kallal. Tegemist on vanadele külakalmistutele iseloomuliku paadininakujulise puust hauatähisega. Ma ei tõlkinud seda ristiks, vaid kasutasin sõnasõnalist vastet peapuu ? seda enam, et selle liitsõna mõlemad pooled on iidsed sugulassõnad: fö, fej ?pää, pea?; fa ?puu?. Kas lugeja saab sellest aru või oleks parem rääkida moonakülast ja ristidest? Tõlget ei saa kultuuriliselt läbinisti kodustada ? muidu juhtuks nii, nagu Kalju Kassi naljajutus broðüürist ?Vastasseina nael?, kus ?Lapsed tuppa, tali tuleb!? tõlgitakse mgahiili keelde: ?Lapsed bungalow?sse, vihmaperiood käes!?

Keel on salakaval meri, kus isegi kogenud tõlkija võib vahel karile sattuda, kui pole pädevat toimetajat (lootsi) ja häid sõnaraamatuid (ajakohaseid merekaarte). Ise olen Janos Aranyi ballaadi ?Maisilüdimine? tõlkes teinud tuvist tuuba, sest ei teadnud vanamoelist saksa laensõna tuba ?tuvi? ja kontekst soodustas väärtõlgendust (poiss nimega Tuba Ferko puhus tõesti pilli). Aare Pilv on Lev Rubinsteini lause ?Odnaþdy ja uvidel takuju ogromnuju gusenicu, cto ne mogu zabyt? ee do sih por? mullu Ninniku sarjas ilmunud ?Kartoteekides? eestindanud: ?Ükskord nägin nii suurt hane, et ei suuda teda tänini unustada.? Vene gusenica pole emahani, vaid päevakoer (liblika vastne) või roomik (tehnikas). Eesti entsüklopeedia 5. köites lk 458 on Austraalia leedulaste lehe pealkiri ?Musu Pastoge? (täpsemalt ?Musu pastoge?) tõlgitud kogemata ?Meie Veri?, sest vene keeles on sõnad krov ?peavari? ja krov? ?veri? väga sarnased.

Karile võib sattuda ka lugeja. Sandor Kanyadi luuletuse ?Jumala selja taga? pealkiri on ungari keeles kõnekäänd, mis tähendab ?kolkas, kõrvalises maakohas?. Kust eestlane seda teadma peab?

SANDER LIIVAK