Naised sõja meelevallas ja meeste sõnade vangis

IMBI PAJU

Läinud aastal tuletas Nobeli kirjandusauhind, mis läks valgevene kirjanikule Svetlana Aleksijevitšile, meelde, et kirjandus on midagi enamat kui väljamõeldud jutustus. See võib ületada aimekirjanduse ja ilukirjanduse piire, luua koguni suguluse muinasjutuga, kus inimesi esitatakse tavalistena, nii nende vooruste kui ka vigadega, ning lihtsad nähtused nagu lillelõhn, puhas allikavesi ja abikätt pakkuv rändur mõjuvad nende saatuse ja kurjade sündmuste kontekstis imena.

Sellisena laotub lugeja ette Aleksijevitši teos „Sõda ei ole naise nägu“ („У войны не женское лицо“), sünge ja traagiline lugu nõukogude naistest, kes liitusid Teise maailmasõja ajal Punaarmeega. Nad ei läinud sõtta sunniviisil, vaid paljud pidid end sinna lausa pressima, 14–20aastased tüdrukud, valmis võitluseks ja surmaks. Nõukogude armees sõdis umbes miljon naist, nad jätsid oma kodud ja vanemad. Kleitide asemel tõmbasid need naised selga meeste sõjaväevormi, võtsid kätte relvad ja neist said snaiperid, tankistid, jalaväelased, automaaturid, lendurid jne, jne …

Maha jäid mures vanemad. Keegi ei teadnud, kui pikaks sõda venib. Samal ajal jätkus stalinlik terror. Kunagi ei võinud olla kindel, mille eest inimesele esitatakse süüdistus. „Nad isaga ei lubanud mind, aga minul oli ainult üks mõte: rindele, rindele! Rindele! Kõik need plakatid, mis praegu on väljas muuseumis: „Emake kodumaa kutsub!“, „Mida sa oled teinud rinde heaks?“ – näiteks mulle need mõjusid väga. Kogu aeg olid silme ees. Ja laulud? „Nüüd virgu, piirideta maa, ja söösta heitlusse …“ jutustab kirjanikule oma loo Jevgenia Sergejevna Sapronova, kaardiväeseersant, lennukimehaanik (lk 56). Kangelasmüütidel Teisest maailmasõjast või Suurest Isamaasõjast, pühast sõjast, nagu venelased seda nimetavad, polnud ametlikult kohta kaotusevalul, leinal ja hirmul. Surm muutus elu mõõdupuuks.

See on vale, kuidas te sõjast kirjutate, ütleb tsensor Aleksijevitšile. Ajaloost ei tohi teha vesist lugu, inimene ei tohi olla sõjaloos ohver. „See on vale! See laimab meie sõdurit, kes vabastas pool Euroopat. [—] Meil pole vaja teie väikest ajalugu, meil on vaja suurt ajalugu. Võidu ajalugu. Te ei armasta meie kangelasi. Te ei armasta meie suuri ideid. Marxi ja Lenini ideid“ (lk 31). Aleksijevitš võttis nimelt ette teekonna teisele poole Nõukogude ametlikku patriotismi ja loosungeid. „Kõik, mida me sõjast teame, on meile öeldud „mehehäälega“. Me oleme kõik mehelike ettekujutuste ja mehelike sõjamudelite kütkes. Meeste sõnade vangis. Naised on aga vait. Mitte keegi peale minu ei ole ju küsitlenud minu vanaema. Minu ema,“ kirjutab ta (lk 9).

Kuidas suutsid sõjas olevad naised nii kaua võidelda režiimi eest, mis kohtles neid nagu kahuriliha? Aleksijevitš on otsinud rindel käinud naised üles, et uurida, mida nad tõeliselt tundsid, millest nad loobusid ning milline oli nende elu sõja ajal ja pärast sõda. Kirjanik läheb n-ö püha sõja ja võiduga seotud kangelasnarratiivide taha ja süüvib sõjas olnud naiste hinge. Ta peab nende naistega kirjavahetust, räägib nende julgustamiseks algul tühjast-tähjast, kuni saabub kauaoodatud silmapilk, kui inimene eemaldub ettekirjutatud ideoloogilisest normist, sõja pühadusest – kipsist ja raud­betoonist nagu sõja mälestus­märgid – ja jõuab oma tegelike kogemuste juurde. Olukorda, kus ta avaneb, saab iseendaks, kasvab isiksusena suureks. „Ja siis ei ole ta minu jaoks enam tumm ja jäljetu ajalooproletariaat. Tema hing rebib end valla. Milles on siis minu konflikt võimuga? Ma olen aru saanud, et suur idee vajab väikest inimest – suurt ei ole talle tarvis. [—] Mina aga otsin just teda. Otsin väikest suurt inimest. Teda on alandatud, maha tallatud ja solvatud – ta on käinud läbi Stalini laagrid ja reetmised, ja ta on siiski võitnud. Saatnud korda ime“ (lk 22).

Irakli Toidze litograafia „Emake kodumaa kutsub!“ (1941).

www.tyrantunleashed.wikia.com

Teises maailmasõjas võidelnud noored naised ja mehed olid sündinud Vene 1917. aasta revolutsioonide aegu või pärast bolševike võimuletulekut. Tsaariaegse põlvkonna ajavaim oli hävitatud, paljudel haritlastel, kultuuriinimestel ja aadlikel oli õnnestunud põgeneda läände. (Nad tulid ka Eestisse, aga võeti siin 1940. aastal jälle kinni ja viidi Gulagi.) Venemaale jäi maha suur kirjaoskamatute inimeste armee. Uuele revolutsioonipõlvkonnale avati keskkoolide ja kõrgkoolide uksed, kus hakati uut kommunistlikku riigiusku sisendama. Propagandatöö toimus nii kodus, koolis kui ka töökollektiivides. Vanad tsaariaegsed raamatukogud hävitati ja ajalugu kirjutati ümber. Üks hariduselu juhte oli Lenini abikaasa Nadežda Krupskaja. Õppeprogrammidesse viidi ideoloogiline töö ja sõjalis-patriootlik õpe ning anti täpselt teada, missugune on naise roll sõjas. Stalin ütles rahvale, et üks mees pole sõjaväljal tegija, loeb arv, loeb mass, seega pidid naised olema ühtaegu nii kangelased kui ka sünnitajad. Ja nii need tüdrukud läksid, kui kodumaa kutsus, relv käes! Vangi ei tohtinud sõjas langeda, siis olid reetur. Naised arvasid, et pärast sõda kõik muutub, et Stalin usaldab oma rahvast. „Kuid sõda ei olnud veel lõppenud, aga ešelonid veeresid juba Magadani. Ešelonid võitjatega … Arreteeriti neid, kes olid olnud vangis, kes olid Saksa laagrites ellu jäänud, keda oli viidud Saksamaale tööle – kõiki, kes olid näinud Euroopat. Kes võisid rääkida, kuidas rahvas seal elab. Ilma kommunistideta“ (lk 35).

Inimesed olid juba enne sõda vaimselt katki. Lohutuseks pakuti ajupesu, riigiusku kommunismist, mis pidi viima õnneni. Kui elu oli vilets, siis sai vähemalt kodumaa eest surra. Sõdimine oli seega noortele venelannadele paratamatus: nad ei olnud oma elust ega ajaloolisest situatsioonist teadlikud. Inimene üksikisikuna, tema mure, kannatused, läbielamised ja aus traumatöö ei olnud totalitaarses süsteemis võimalik ega lubatud. Tsaari-Venemaal olid ilmunud Sigmund Freudi teoste tõlked, mille abil oleks saanud läbi viia inimese sisevaatlust, kuid bolševikud (nagu ka hiljem Hitler Saksamaal) hävitasid Freudi teosed esimeste hulgas.

Uue riigiusu loomisel oli väga oluline roll Maksim Gorki romaanil „Ema“ (1906), milles on kujutatud ühe perekonna elu joodikust isa terrori all. Romaanis on peetud esmatähtsaks revolutsioonilise naiskangelase tegelaskuju, kes saab tuhandetele nõukogude naistele eeskujuks, kuid perevägivalla teema on osatud osavalt maha vaikida. Ema tegelaskuju peab end teoses riigi ideaalidele ohverdama ning vaesusest sündinud probleemide analüüs jääb tegemata. „Ema“ kaudu saab nähtavaks, kuidas ideoloogia kasutab ära vene naise ohvrimeelsust.

Eneseohverdus on alati seotud egoismiga ja nartsissismiga. Nii tuleb ka Aleksijevitši teoses ette sõjast naasnud noorte naiste emade tundevaesust oma tütarde suhtes. „Tulin oma külla tagasi kahe Kuulsuse ordeni ja medalitega. Elasin kolm päeva, aga neljanda varahommikul, kui kõik veel magasid, ajas ema mind voodist üles: „Tütreke, ma panin sulle kompsu valmis. Mine ära … Mine ära … Sul kasvavad veel kaks nooremat õde. Kes neid naiseks võtab? Kõik teavad, et sa oli neli aastat rindel, koos meestega …“ (lk 33). Sõjas käinud naised olid pärast sõda peaaegu kõik psühholoogilises üksinduses. Nad hakkasid elama ettenähtud rollis, surudes oma valu maha. Võltsmina eesmärk on kaitsta purunenud identsust. „Kuidas kodumaa meid vastu võttis? Ei saa ilma nutmata … Nelikümmend aastat on möödas, aga siiamaani on põsed punased. Mehed olid vait, aga naised … Nad karjusid meile: „Küll me teame, millega te seal tegelesite! Meelitasite oma noorte v…dega meie mehi. Rindel…d. Sõjaväelitad …“ Igat moodi solvati …Vene sõnavara on rikas …“ (lk 266).

„Sõda ei ole naise nägu“ ilmus esmakordselt 1985. aastal. Selle tiraaž oli kaks miljonit eksemplari. Lõplikul kujul, ilma tsenseerimata sai aga Aleksijevitš oma teose välja anda alles siis, kui Nõukogude Liit kokku varises. Kui ajaloouurimine polnud enam kuritegu. Just nii kaua võtab inimestel aega oma traumadest ülesaamine – pool sajandit ja rohkemgi veel. Totalitaarne ajaloouks on aga arusaama ees, et kurjusega hakkamasaamine tähendab kohanemist ja oma eheduse eitamist, osaliselt kinni jäänudki. Nii pole Aleksijevitš oma kodumaal kangelane, vaid lihtsalt naine, kest teeb ajaloost selle vesise aseaine.

Aleksijevitš kirjutab aga selleks, et sõjad ja vägivald enam ei korduks. Ja selles ei või me enam kindlad olla.