Noor olla on muret südames kanda

MADE LUIGA

Mare Sabolotny

Rauno Kalda

Paranoia kirjastuselt on ilmunud uus raamat, mis kahtlemata vastab nende kodulehel sõnastatud kontseptsioonile: pakkuda eksperimentaalset ja mitteloomingulist kirjandust, statistiliselt kõige ebanormaalsemaid tekste tänapäeva kirjastusturul.¹

Romaani tutvustuses on keegi anonüümne „siinkirjutaja“ kirjeldanud teksti kui iroonilist käsiraamatut „kuidas elada“, selle ainestik aga olevat nii ainulaadne, et eesti kirjanduses pole sellesarnast varem isegi riivatud. ²

Suurejoonelised avaldused, igatahes. Kahtlemata on jutt pilgeni täis tüütuid argiseiku, kus kõik on hoolikalt üksipulgi mitte kõige ladusamas lausestuses üles märgitud. Nii täidetakse lehekülgi poeskäikudega, saiade ja hapukoortega, hommikukohvide ja õhtuveinidega, ja mitte ainult, teel poodi antakse aru ka igast valgusfoorist, käänakust ja pöörakust, reavahetusest ja parkimisest. Kuid mitte selles ei avaldu teksti silmatorkav innovaatilisus. Kõige märkimisväärsem on täielik vaimne ühildamatus selle „piltideks“ jaotatud romaani eri osade vahel, seletamatult ebajärjekindlad, vastuolulised ja kokkusobimatud on nii peaosaliste isikud kui ka nendevahelised suhted. Kui säärane ebajärjekindlus poleks nii juhuslik ja läbimõtlematu, võiks selle süvendamisel saada tõeliselt irriteeriva tulemuse. Kõik need veidrad, irdu seigad tekitavad mingi painava kummastuse efekti, mis on raamatu suurimaid väärtusi.

Paul ja Maria on püüdlikud pereinimesed, tinglikud karakterid, kellesse on koondatud jumal teab kui palju stereotüüpe. Nad rabelevad iga hinna eest, et elus edasi jõuda. Siis aga, hops, viskavad nad oma endise elu üle parda ja üritavad alustada rahutu „süda käsib“ sisetunde ajel uut, võib-olla õnnestunumat varianti. Mariat reklaamitakse kui tarka tüdrukut, ametilt õpetajat, kes oskab ladina, prantsuse, hispaania ja veel mitut-setut keelt. Kuid tema lemmiktegevus mehega kraaklemise järel näib olevat seriaalide vahtimise ajal rämpstoitu süüa. Haritud neiule pole mingi probleem sõimata vaest õnnetut telefonimüüjat: „Kuradi haiged värdjad, mis teil viga on? Mis teil, kurat, viga on? Mida kuradit te helistate? Mida kuradit te nussite mu ajusid oma haige sitaga? … Värdjakari, raisk! Kuradi persevestid?“ (lk 291). Ilmselt on see kuldnäide heast ja voolavast dialoogist. Ka ei oska Maria millegipärast kasutada internetti. Hoolimata ülikoolidiplomist ja näilisest tublidusest on tegemist närvilise ning ebakindla inimesega, kes ei armasta oma tööd, nuhib mehe järel ja tema korda püüdlevasse ellu lipsavad alatasa impulsiivsed otsustused: küll teeks seda, ei tea mida, läheks sinna, ei tea, kuhu minna.

Maria kaasa Paul olla IT-mees, kellel mõlgub meeles ka salapärane „oma projekt“ ning mõte raamatut kirjutada. Peaasjalikult ta aga istub, pea käte vahel, tühja pilguga enese ette vahtides, sest teda kimbutavad koledad peavalud. Ometi leiab mees endas jõudu meisterdada riiuleid ja pingikesi kodukaunistuseks. Ilmselt see tabamatu miski, mida eesti kirjanduses varem kajastatud pole, on nais- ja meespoole kommunikatsiooni­raskused. Sääraseid teraseid pisitähelepanekuid on jutt pungil täis. Paul paneb Maria kingad riiulile, aga Maria ei pannud neid sinna sellepärast, et mitte ilusat riiulit määrida. Mõlemad on asjade käigu üle õige pahased, kuid hoiavad keelt hammaste taga, sest nad ometi armastavad teineteist. Mõnikord muidugi ei hoia ka, Maria kisub kerge vaevaga tüli üles mõnest tühiasjast: „Persse see laud! Kus mu raamat on? Sa ütlesid, et tõid selle üles! Selgelt ütlesid!“ (lk 16). Paul on nimelt hajameelne, ei pane suurt midagi tähele ega jäta meelde. Selle pinnalt sünnib tegelaste vahel hulganisti tülinat. Lausa uskumatu, et nii mõistmatuid, sassis mõtlemisega lühises inimesi üldse olemas on. Või et nende tühikäigul elu saab omakorda veel nii „mitteloomingulisel“ moel portreteerida. See on kindlasti klass omaette.

Kokku on korjatud hulk ringlevaid argitõdesid, terve pihutäis, ja nad kõik raamatusse topitud. Rämpstoitu õgiv Maria jumaldab samal ajal ka omatehtud pastat, värskeid toiduaineid, mahemune ja õnnelike loomade liha, muudkui ostetakse kalamarja ja šampanjat ja nurisetakse, et raha vähe. Kuskil kaugustes terendavad eneseteostus, lapsepõnnid, vanaduspõlv oma majakeses koos hulga kassidega, reis Taisse ja muudki ilusat. Elu aga mängib mäkra ja mässib vaprad tegelased murede tapuväätidesse. Kui raamatu eesmärgiks oli näidata tänapäeva maailma edulootusele ja mugavale tulevikule orienteeritud inimeste pidetut rabelemist, siis selle taotluse nullib ära loo haleliigutav lõpp.

Kirjatüki keel on puhuti raskepärane, täis veidraid grammatilisi vorme ja kohmakaid lauseid: „Ühe aastatetaguse tüli, mille põhjust enam keegi mäleta, käigus valis ta kõige nurjatuma tee ja ütles selle välja“ (lk 57). „Riideid vahetades räägib [Paul] muredest tööl, Maria kuulab ja väljutab aeg-ajalt mõne nõuandelaadse toote“ (lk 33). „Tundes end veel väsinuna, lükkab ta helisemist sepitseva äratuskella pool tundi edasi. … Maria uriseb tekkide vahel vingerdades, üritades samal ajal ärgata ja nautida puhkuse viimaseid sekundeid“ (lk 63). „Kui Paul peaks auto alla jääma, siis ta sureb halva meelega“ (lk 65).

Kokkuvõttes hektiline, vastuoluline ja melodramaatiline suhtedraama, vürtsitatud kentsakate dialoogidega valideerimisest, rehvivahetusest ja kumõssist. Sekka on lisatud pildikesi minevikust, kust saame teada, et Pauli-Maria armumise esmapõhjuseks olid eelkõige just seda õiget sinist värvi teksapüksid.

Mõlemal.

Mis sa oskad kosta, elu on tõepoolest irratsionaalne, seletamatu ja tühja-tähja täis. Nüüd on meil selle tõdemuse kohta üks raamat juures.

1 http://www.paranoia.ee/est/

2 http://www.rahvaraamat.ee/p/mida-silm-ei-seleta/679820/et?isbn=9789949964918