Olaf-Knut Utt 3. VI 1929 – 15. IX 2016

Lõppenud on Olaf-Knut Uti pikk elutee, millesse mahtus tegutsemine kirjandus- ja teatrikriitiku ning publitsistina, aga ka kommunistliku partei kõrge funktsionäärina. Sellelt positsioonilt sai ta küll mõjukamaltki sekkuda sõjajärgse Eesti kultuuri- ja eriti kirjandusväljal toimunusse.

Sündinud Valgas teenistuja pojana, lõpetanud sealsamas keskkooli, sai Utist juba kooliajal ajalehe Valgamaalane kirjanduslik kaastööline. Järgnesid juuraõpingud Tartu Riiklikus Ülikoolis (1947–1952), ülikooli ajalehe toimetamine, töö Rahva Hääle Tartu korrespondendina ja seejärel Edasi toimetamine. Sellelt kohalt edutati Olaf-Knut Utt 1961. aastal kultuurilehe Sirp ja Vasar toimetajaks. 1964. aastal määrati Utt EKP Keskkomitee kultuuriosakonna juhatajaks. Sel kohal töötas ta järgmised kakskümmend aastat, misjärel naasis 1983. aastal taas toimetajaseisusse (venekeelne ajakiri Tallinn aastatel 1983–1990 ja ajaleht Videvik 1990–1992).

„Eesti kirjanike leksikonist“ leiab Utti puudutava sedastuse „kontrollis ja suunas … oma ametis Nõukogude Eesti kultuurielu“, mis varjab aga nagu teatri vahe-eesriie lavasügavuses toimuvat. Eesti riigi taastamise järel avanenud arhiivid toovad esile nii mõnegi episoodi „kontrollimisest ja suunamisest“, mida võib võtta võimu kuritarvitamise ja loominguvabaduse ahistamisena. Kui silmas pidada, et elati ettekirjutuste ja piirangute raamistikus, siis võis mänguruum sõltuda selle valvurite intellektist, oskusest sõltuvusjoonte vahel manööverdada ning kultuurilise tundeskaala olemasolust. Olaf-Knut Util jagus nii terast mõistust kui ka kultuuriempaatiat. Ta oli hea bridžimängija, nautis väljaspool ametit seltskonda ning juhatas mõnda aega ka Eesti NSV Maleföderatsiooni.

Isikuomaduste tähenduslikkust noil aegadel peegeldab üks Mati Undi epigramm 1980. aastate algusest, pühendatud Mihkel Mutile: „Kas mõistab järeltulev sugu / uus kauge Mihkel Mutt / et tema põlve ajalugu / on teinud Olaf Utt“. Tookord veel kauge, aga nüüdseks samuti juba ajahorisondi lähedusse jõudev põlvkond seisab kõrvuti meie kõigi mõistmisülesandega: kuidas oli võimalik, et totalitaarses riigis, totaalse tsensuuri tingimustes, suutis eesti kultuur viljuda teosteks, mis moodustavad nüüd osa kultuuriklassikast?

Küllap on paljudel Uti ajal alustanud või tegutsenud loovisikutel mitmes registris mälestusi partei nähtavast ja nähtamatust käest. Aga ajalooks saab ühel hetkel nii võim kui ka vaim. Olaf-Knut Utt oli mees, kelles ristusid need kaks kummalisel kombel kord vastuoluliselt, kord põiminguna.

Eesti Kirjanike Liit