Omar Volmer ja armastus asjade vastu

JAAN KAPLINSKI

Omar Volmerit tundsid ja mäletavad paljud, kuid ilmselt on igaühel temast erinevad mälestused ja kujutlus. Omar oli tõeline renessansi-inimene, kes tegeles peaaegu kõigega ja saavutas paljudel aladel ka märkimisväärt tulemusi. Mina mäletan teda kui Eesti esimest korralikku põlisameeriklaste etnograafia ja ajaloo tundjat, kelle indiaaniharrastusest on jäänud tõlkeraamat, Dee Browni ?Mata mu süda Wounded Knees? ning tema enda kirjutatud ?Tomahookide aegu?. Ta on ka kirjutanud pikema uurimuse põlisameeriklaste ravimtaimedest ja nende analoogidest meie flooras, töö, mis sai asjatundjatelt kõrge hinnangu. Seda tegi inimene, kes oli hariduselt kunstnik ja ametilt kakskümmend aastat Pärnu muuseumi juhataja, mis tema enda nukravõitu konstateeringu järgi tähendas ka seda, et ta pidi parandama muuseumi veetorusid ning paljut muud. Kes asja tunneb, ei kahtle selles, et Omar oli ka Pärnu muuseumi tegelik looja ja hoidja, tegeldes selle kaudu ja kõrval ajalooga, arheoloogiaga kui sisekujundusega. Omarist kui arhitektist ja sisekujundajast räägivad peale muuseumi veel mitmed muudki kohad, näiteks Rock City Kihnus, Pärnu restoran Seegimaja, kus kõik tuulelipust mööblini ja lauanõudeni on tema kavandatud ja otsitud või tema viimane töö Pärnus ? retrostiilis ?Café Grand?. Ta oli ka neid eesti mehi, kes oskavad oma kätega teha peaaegu kõike. Oskus, mis etnograafile ja arheoloogile võib olla väga kasulik. Mäletan tema pikka ja innukat loengut mulle sellest, kuidas valmistada ehtsaid mokassiine. On vaks vahet uurijal, kes kirjutab mokassiinidest või tomahookidest arhiivimaterjali põhjal, ning uurijal, kes töö käigus ka ise mokassiinid valmistab ja tomahooki viskama õpib. Kaaslased Tartu kunstikoolist mäletavad teda ka kui üht vibuspordi toojat Eestisse: vibu ja nooled valmistas ta endale muidugi ise. Omar tegi kunstnikuna kaasa mitmes Eesti filmis ja sattus siis tänu oma mehisele võlule ka ise kinonäitlejaks, mängides kokku kümmekonnas Tallinnfilmi ja Mosfilmi filmis. Kunstnikuna on joonistanud, enamasti küll varjunimede all, ohtralt karikatuure nii Pikrile kui teistele lehtedele. Peale selle on ta kirjutanud lehtedele ka naljalugusid ning muid artikleid, olgu siis härjavõitlusest või koduloost. Tema kirjamehetöö ei piirdu lehe joonealustega, ta on kirjutanud ka ühe komöödia Goethe ?Fausti? ainetel pealkirjaga ?Tohter Faust ehk Mefistofeles mudas?, mida on Pärnu teater paar korda mänginud. Viljakas on Omar olnud näidendite tõlkijana inglise ja prantsuse keelest: tema tõlgitud oli Brian Frieli ?Tõlkijad?, Neil Simoni ?Biloxi Blues? ja mitu muud lavateost. Ta on teatritöös kaasa löönud ka lavakujundajana ning kostüümikunstnikuna, kus kasuks tulid tema teadmised ajaloolisest etnograafiast ja kadestamisväärt käsitööoskus. Omarilt võis õppida kõikvõimalikke nippe, olgu mokassiinide tegemist, lassoviskamist või seda, kuidas lahjendatud kuumakindla lakiga puuasjale vana luitunud värvi anda.

Olen mõelnud, et kõige tema mitmekülgsuse juures oli tema püüetel ja huvidel ometi üks põhitelg: ajalugu ja etnograafia. Päris inimlikult öeldes ehk armastus asjade vastu. Meil on kombeks tihti rääkida halvustavalt asjade kultusest, ent tegelikult on tänapäeva inimene võõrdunud nii iseendast, teistest kui asjadest. Me ei tunne ega armasta enam asju: asjad on meile midagi ajutist, midagi, mida me hindame rohkem brändi järgi ja vahetame peagi uue ja trendikama vastu. Omari jaoks eksisteerisid asjad asjadena oma ajalooga ja tekkelooga, oma materjali, vormi, värvi ja sümbolväärtusega, asjadena, millel on olnud nii oluline tähendus inimese inimeseks saamisel. Asjad olid talle oluline osa elust ja tema armastus asjade vastu oli armastus elu vastu. Armastus, millest tema kaudu said osa tema sõbrad ja tuttavad. Omar oli mõnus inimene, gurmaan, innukas jahimees, pargikujundaja, ent ennekõike inimene, kes suutis lihtsalt ja loomulikult teisi kaasa tõmmata, nakatada, paljude seltskondade hing. Mõnigi meist, tema sõpradest, on mõelnud, et Omar oli oma võimete juures ka üllatavalt tagasihoidlik, üllatavalt väikeste ambitsioonidega. Oleks ta tahtnud, oleks ta kindlasti võinud saavutada palju suuremat tunnustust, tiitleid ja tööposte. Ent tema jäi truuks Pärnule, provintsimuuseumile, mille oli loonud, mida juhtis ja remontis, Ameerika päriselanikkudele, kelle uurimisega Eestis ei tegelnud keegi peale tema. Miks nii? Praegu, mil nii paljud meist püüavad omaenda nahast välja, kõrgemale hüpata, olla edukad, kuulsad, lugupeetud, tundub selline tagasihoidlikkus kummalisena. Ent võibolla oli Omar, erinevalt suurest osast meist, edasipürgijatest, lihtsalt harmooniline, tasakaalus inimene, kes suutis elus leida koha, mis talle kõige paremini sobis, ja jääda truuks sellele, jäädes niiviisi truuks ka endale, elule, mida ta armastas ja oskas elada. Paremini kui paljud. Võibolla see armastus andis temale selle rahuliku kindluse, mis teisi temas kütkestas. Ma ei tea, kas keegi tema sõpradest-tuttavatest mäletab teda oma elu ja saatuse üle kurtvat. Mina igatahes mitte. Ühes kaks aastat enne surma kirjutatud autobiograafilises visandis, millel on iseloomulik pealkiri ?Millega olen veetnud oma vaba aega?, mainib ta vaid möödaminnes neid vintsutusi, mis talle elu lõpul osaks said: ilmajäämist kodust omandireformi käigus ja majanduslikku kitsikust, mis ei lubanud kaua aega muretseda kompuutritki. Rohkem kirjutab ta aga tehtud ja pooleli töödest. Neist on väidetavalt valmis Tõstamaa kihelkonna ajalugu XIII ? XX sajandini ja raamat Eestis kasutatud ja ehitatud lennukitest ?Eesti tiivad?, mis loodetavasti lähematel aegadel ka ilmuvad. Loodan, et leidub ka inimene, kes lõpetab-toimetab tema pooleli jäänud teosed Lõuna-Ameerika avastusloost, põliselanikest ja loodusest ning maailma rahvastest. See oleks ilus mälestusmärk erakordsele töömehele, kes saanuks täna, 16. aprillil seitsmekümneaastaseks.