Paariad ja kirjandusseparatistid V: võõras uus ilm

J?n Rooste

Milline idealist võtab täna oma südameasja, ajaloo- ja poliitika- ja maailmarahu- ja võõravihaasja ajada kirjanduses, teades, et tolle meediumi mõjuvõim on vähenenud/vähenemas? Õnneks neid ikka leidub, aga nii mõnigi kord kähvatab, et äkki nood idealistid (mina ka) on tegelikult idioodid.

Maailmas on pisut segased ajad, miski on muutumas, muidugi – miski on alati muutumas, aga seekord, nagu ajaloos vahel ikka ette tuleb, on miski muutumas nii, et senine elukorraldus, mõttekulg, ajaloolõng tuleb edaspidi mõistmiseks ära tõlkida, ära seletada, sest mingi üsna põhimõtteline side või sarnasus varasemaga on kadunud. Muidugi, see võib olla vaid mu enese sisima psühholoogilise konstitutsiooni heiastus, nii nagu seda maailma näha tahan. Muidugi, see protsess võib toimuda meie mõistes aeglaselt, lausa aegluubis, et eluvirvarris teda ei hoomagi, ja me tõlgendame selle muutuseaimduse iseenese sisemiseks rikkeks või ootuseks või hirmuks või lootuseks. Muidugi, paljugi võib olla.

 

1.

Kui viimase kümnendi põhitrendide hulka Eestis kuulub see, et suured raamaturiiulid ei ole enam eluruumide sisedisaini eelistatumad tooted – paljud „leibkonnad” piirduvad vaid pisikese raamatunurgaga kuskil lilleriiuli alaosas, kui sedagi – ja on populaarne rääkida sellest, et keegi enam kirjandust ei loe, eriti toda va eesti kirjandust, mis inimesi ju ei kõneta, mis ainult iseendast ja iseendale kõneleb, mis suuri rahvuslikke ja rahvalikke narratiive ei tooda, mis maksab köidetud kujul kole palju (romaani eest peab käima välja sama palju või rohkemgi kui kolme õlle eest kuskil kesklinna baaris), mis imetleb omaenese naba, upitab iseenda saba, – siis mõjub ehk kosutavalt ja lohutavalt prantsuse kirjandusteadlase Pierre Bayard’i mõttemäng „Kuidas rääkida raamatutest, mida me pole lugenud” (LR 2008, nr 18–20, tõlkinud ja tabava järelsõnaga varustanud Tanel Lepsoo). Kõige lihtsamalt võiks Bayard’i ideed selgitada nii: kuigi raamatutel, kirjutatud kultuuril on inimestevahelises suhtluses, haridusprotsessis jne kanda väga suur roll, siis pole naljalt kedagi, kes raamatuid tegelikult korralikult/põhjalikult loeks, neist midagi mäletaks või siis teatavaloomulistes situatsioonides tunnistada tihkaks, et ta mingeid tüvitekste lugenud pole – ja kokkuvõttes ei sünni sest mingit kahju, pigem vastupidi, vahel ongi tulusam ja põnevam ja edasiviivam rääkida raamatutest, mida me lugenud pole (selle kohta toob ta mitmeid hästi kadreeritud näiteid). Bayard teeb seda muidugi meisterlikult ja veetlevalt, pritsides intellektuaalset huumorit, paksu, mitmekihilist irooniat, demonstreerides ja varjates ühtaegu oma suurt lugemust, mis viis siinkirjutaja lausa paranoiliste kahtlusteni: mulle tundus, et ta jutustab meelega vääralt ümber mõne teose sisu, teeb lühikokkuvõtteid ja eksib detailidega (nt Eco „Roosi nimel” peatudes), et tõestada iseenda väiteid.

Olulisim tugisüsteem, mis ta meile kirjasõnamaailma mõistmiseks annab, on ehk me mõne raamatuga sõlmitud tutvuse astet kirjeldav jaotus: ta klassifitseerib raamatud keskeltläbi tundmatuteks, lehitsetud, kuuldud ja unustatud teosteks (muidugi ei peatu Bayard erandlikel inimestel, kelle mälu võimaldab fotograafilise täpsusega meelde jätta pakse raamatuid – ent, muide, paaril juhul olen enda arvates täheldanud, et just nimelt too „fotograafilisus” ei tähenda suuremat mõistmist, tõlgendus- ja üldistusvõimet, mis justkui tõestaks ikkagi prantslase teravmeelitsemise taga peituvat tõsist teooriat). Meid lohutaks see ehk niipaljukest: see, et eesti kirjandust eriti ei loeta või loetakse vähe (või loetakse ehk rohkemgi, kui me salajas loodame või kardame, aga see ei garanteeri ikkagi teatud teoste ja koodide üldrahvalikku tuntust tänases), ei tähenda sugugi, et sellest ei kõneldaks. Otse vastupidi, teravaimad torked ja arvamused meediaski tulevad vahel kirjutajailt, kes ehk ise end teemasse sissegi pole lugenud, seda sagedamini just suurte üldistuste tasandil (eesti kirjandus / luule / mõni autor on nii- või naasugune), vähemal määral üksikautorite teoste käsitlusis. Mis siis veel rääkida argisituatsioonidest, kus igaüks on korraga kirjanduse alal asjatundja.

Eesti vanema kriitikkonna au ja uhkus tänini on ikka olnud see, et nad on läbi lugenud pea kõik, mis ilmus „enne neid”. Usun, et Bayard’i teesid teevad nad vähemasti natukene rahutuks, ärritavad ja torgivad pisut, ent kisuvad kaasa mõtlema tos muutunud situatsioonis, kus kirjanduse osakaal ja tähtsus ühiskonnas on paarikümne aasta taguse mudeliga võrreldes hoopis teine – et me oleme ameritelt malli võtnud pea kogu oma riigi ülesehituse juures, pole miskit imestada, et moodsa aja pealiskaudsemad lugejad ootavad ka eesti kirjanikelt just säärase suure intellektuaalse meelelahutaja (noh, nagu mingi mõeldav rokkstaar või telepastor) rolli astumist. See on enamasti omane olnud literaatidele teispool lompi, Euroopa intellektuaalidel on aga (varem olnud) mängida oluline roll ühiskonnas – analüüsi, kriitika, arvamuste kujundamise ja teetähiste säädmise osas. Noh, nagu meil ENSV päevi lõpuni. Säält edasi ongi (turu, laiema tarbijaskonna, poliitikute, kes tunnevad end ebakindlalt jms) ootus kirjanikule ja kirjandusele olnud ikka pigem stiilis „iga sepp jäägu oma liistude juurde ja tehku oma tööst ka vahva showbusiness, mille eest meie, korralikud kodanikud, pappi välja köhida viitsime…” See selleks, Bayard teeb kirjandusteaduslikust lähenemisest lõbustava ja meelelahutusliku lugemise, nagu Toomas Liiv või Tiit Hennoste oma parimail hetkil, ja toetab meid me kahtlusis, et ega selleks, et kirjandusteostel ühiskonnale mõju oleks, pole kunagi palju pühendunud lugejaid vaja olnud. Pühal õhtusöömaajal oli kuraditosin inimest, neist suur jagu kirjaoskamatud, eks ta ole. Et kultuur ja eriti kirjalik (keelelik) kultuur on aja jooksul hakanud defineerima inimsust, siis on ehk tõesti raskem harjuda ja leppida faktiga, et selle loojate (kirjanike, poeetide, esseistide) ja varasemate harjunud vormide (ilukirjandus, esseistika ja muu lähedane, enamasti raamatuiks või perioodikatrükiseiks vermitud olekus) positsioon ühiskondlike asjade ajamisel ja ka teataval turul (millel on küll vaimseid erinevusi, nihkeid, irratsionaalseid külgi, võrreldes majandusteaduses kirjeldatava turuga) on muutunud ja veelgi muutumas.

Tõlkija tõdeb oma järelsõnas: „Postmodernism on teinud kirjanduse õpetamisele karuteene. Ühelt poolt on see küll avardanud kaanonite piire, lubanud rääkida tõsiseltvõetavas toonis „perifeersetest” autoritest, andnud lugejatele vabaduse iseomasteks tõlgendusteks, teisalt aga loonud paljudele petliku kujutuse – eriti just neile, kes sisimas tunnevad, et eri tõlgendused pole sugugi nii võimatult erinevad, kui esmapilgul võib tunduda –, et koolihariduse kehtestavast omadusest loobumine toob kaasa täieliku anarhia ning olukorras, kus iga õpilane võib raamatuid ise välja mõelda, muutub ka diskussioon raamatute üle mõttetuks” (lk 152). Halvem on ikka see, ma kardan, et noored ei suuda enam säärast petlikku narratiivi usutavalt välja mõelda, sest see kirjandusmasin meis hakkab ju tööle alles suure lugemise pääle.

 

2.

Viimase kümmekonna aasta üks olulisem luulekogu Eestis on kindlasti fs-i „2004”. See kujutab endast ekspressiivse realismi taastulekut tihedas ja täpses vabavärsis. Selliseid värske sahmakana mõjuvaid elusaid asju ei ilmugi nii tihti, kui tahaks – rahvuslikud ressursid on meil lihtsalt väikesed.

Tõlkeluulega on jälle see häda, et seda eriti ei loeta, ei osteta. See on igal pool maailmas nii, erandeiks ehk mõned nimed, mõned staarid, kes hästi tõlkuvad ja keelepiire ületavad, aga et ka üldises plaanis on luulet raskemgi tõlkida kui Brüsseli juriidilisi tekste, pole see just tänuväärne töö.

fs-i luulet on Moskvas võrreldud Kirill Medvedevi omaga – Medvedev liikus säärase argiolust ja ümbritsevast tugevat realistlikku kujundit otsiva, fotograafilis-poeetilise lähenemise juurde juba varem, ja tema luules kohtab ehk rohkem esseistlikke arutelusid, kus reaalsena näivad sündmused on pigem taustaks. Lisaks esitab ta oma mõtteid ka manifestidena, teesidena. Selle aasta seni põnevaim ilmumine luules ongi Igor Kotjuhi tõlgitud Medvedevi valimik „Tekstid, mis ilmusid autori loata” (mis on ka tõsi – ilmusid küll loata, nagu ta nõuabki).

Mind aga huvitavad praegu pigem tegutsemise raamid, mis Medvedev endale on säädnud, mitte niivõrd ta nõtked, jutustavad vabavärsid, mil on ameerika realistlikuma beat-luule tausta, Charles Bukowski mõjusid jne: kuigi „Soome Bukowski” Tapani Kinnunen on näiteks palju jõrmim, mehelikum, sirgjoonelisem oma väljenduses, ja Medvedevi samaväärne elulähedustaotlus mõjub tunduvalt intellektuaalsemana, nagu juba mainitud – esseistlikumana –, kuigi ma ei tahaks öelda, et üks teisest halvem või parem oleks, Kinnuneni jõrmus on igal juhul sama tundlik, täpne ja õrn. Medvedev esitab väga karmid nõudmised nii iseendale kui lugejale, kindlasti poleks ta päris päri Bayard’iga, ta ütleks, et kriitik pole oma ülesannete kõrgusel, kui ei ürita teost põhjalikult tundma õppida ja õiglaselt (ta ise ütleb „objektiivselt”) analüüsida ja hinnata. Ta ütleb: „Kriitik on lugeja. See on ainus täisväärtuslik lugejatüüp. Iga täisväärtuslik lugeja on kriitik. Autori ja kriitiku (ehk lugeja) suhe on dialoog, mida peetakse võrdväärselt, kuid erineval pool erinevalt – autor, nagu eespool öeldud, loob tõde kogemuse abil, kriitik, mõtestades oma kogemust, toetab või eitab võõra tõde. Vaid oma kogemuse mõtestamise kaudu saab inimene võimaluse mitte ainult eitada, vaid teist inimest ka vastu võtta” (lk 104).

Vaatamata oma kõrgendatud, pea idealistlikele ootustele kirjanduse suhtes (või siis just nimelt nende tõttu – nõnda on kombeks siinkohal öelda), on Medvedev väga järsult vastandunud kirjandusinstitutsioonidele (k.a autoriõigus kui selline – Medvedev näeb pigem, et kirjandus on mingi olemuselt pea religioosne teenimine, s.t kirjaniku jaoks olgu kirjandus jumal ja kogu töö), väljaannetele, auhindadele, krestomaatikakogumikele (õpikud, antoloogiad): ta on otse manifesteerinud, et ta nendega miskit tegemist ei tee, keelanud oma tekste kogumikes avaldada. Üldse võib teda avaldada vaid eraldi valimikes ja ka siis autori loata.

Ühtpidi võib ju asja viia selle pääle, et tänane Venemaa on oma vaimse pärandi tubli ja aus kandja ning N Liidu vaim ju lihtsalt eeldab avarama mõtlemisega dissidentide olemasolu. Seda näikse ka kinnitavat see, et Medvedev kuulub kommunistina opositsiooni (täpsemini liikumisse Edasi, mis peab ennast bolševismi, rahvusvahelise vasakpoolse opositsiooni ning Neljanda Internatsionaali järglaseks – et Medvedev aga kirjutab pagana hästi, annan talle selle lipsatuse andeks, nagu Saarikoskile ja Sartre’ile ja Nerudalegi, Schmuulist kõnelemata). Aga siin tundub olevat veel miskit – kuigi miski ei vaidlusta Medvedevi usku kirjandusse kui nähtusse, kui olulisse eluvaldkonda, näeb ta ju siiski selle taandunud mõjuvõimu Vene turul, mis on nagu Eesti omagi tugevasti amerikaniseerunud (oma suuruse tõttu seda tugevamalt), otsides esmalt ikka suurt meelelahutust, kinnistades teistpidi hoobasid liigutades kirjandusinstitutsioonidele sümpaatsete autorite ja tekstide positsiooni (Eestis on see kõik suhteliselt pisike ja naeruväärne, aga Soomes näiteks juba pisut suurem probleem, vähemasti mõne Medvedevi põlvkonnakaaslase, mõne Turu parnassi moodsa psühhorealismiviljeleja arvates).

Medvedevi kriitiline meel kirjeldab olukorda nii: „Teatavasti õpitakse Kirjandusinstituudis kirjanikuks, / kuid teada on ka see, et kirjanikuks / saavad vaid need, / kellele anti Kirjandusinstituudist kinga. // Või vähemalt vedasid nad seal seanahka”. Meil pole kirjandusinstituuti, pole kirjanikuks initsieerimise riitust pääle raamatu avaldamise, mis iseenesest peaks ju olema jõukohane pea igaühele (kuigi korralikult trükkimine ja levitamine on üksikule hundile vist pisut keerukamaks läinud, kui see veel viis-kuus aastat tagasi oli, tuleb ikka vahendaja leida), kui mitte pidada sääraseks vastuvõtmist EKLi (kui tunnustust kolleege liitva ühenduse poolt: näe, poiss/tüdruk, tule ka meie sekka, sul läheb see asjake juba päris hästi), mis oma olekult on ikkagi selline veidi innukam ja agaram ametiühing, mis korraldab pääle kirjanike sotsiaalsete ja majanduslike õiguste ja võimaluste eest seismise veel esteetilise kaaluga sündmusi, eks ta ole – aga on ju kirjanikke, päälegi häid, kes sinna ei kuulu, nii et ikkagi pole seegi hea näide. Kuid, kuigi meil puudub õppeasutus, on meil ühiskonnas kindla pääle kujutelm, milline peaks kirjandus ja kirjanik olema. See on säärane stereotüüpide ja ootuste kogum. Võib-olla just toosama kogum, nagu kosmiline kurikeha, on Medvedevi vastaseks, ja peaks ehk olema iga „ausa kirjaniku” vastaseks. Kui ainult miski pelutaks hirmu, et äkki on see vastane otsitud: võib-olla on sirgeselgne vastandumine, deklareeritud eemaldumine tolles uues võõras maailmas kirjaniku vahendiks säilitada eneseuhkus, mil ta tahab eksperimenteerida mingis ebatraditsioonilisemas suunas, testida oma sisimat julgust või ausust (eks need käi paratamatult käsikäes: ausus tähendab julgust riskida sellega, et sind kuulata/kuulda ei taheta, aga see käib ju kirjaniku eeldatava sisima edevuse pihta – ega neid, kes ausalt ja alati vaid iseendale kirjutavad, eriti ju ole, ikka tahaks, et mõistjaid leiduks veel, kas või kümmekond).

Muide, see on üks tänase ja tuleva võimalusi, mille poole skeptikud arvavad asju liikuvat: kirjaniku eraldumine, võõrandumine ja asumine näiteks ainult enda hallatavasse netikeskkonda, avaldumine vahel harva pisikirjastustes, et mitte sattuda masinavärgi turundusjupikeseks… Pole küll põhjust peljata, et selle kõrvalt kaoksid suured staarautorid, keda suurkirjastused jätkuvalt suurelt avaldavad ja veel suuremalt promovad, et kõik oleks grosso-grosso-grosso! Kusjuures pole miskit takistust sellele, et sõltumatu eksperimenteerija ja eduka elufilosofeerija teosed võrdväärselt huvitavad ei saaks olla.

Nii et mäss ja eemaldumine on ikka vaid kirjaniku egoistlik rõõm, miski enesekinnitus või -veenmine pigem, kui esteetiliselt tähenduslik samm? Seda ma ka ei usu: kui kirjanduse koht ajaloos juba kord on muutumas, siis ta vajab neid, kes hoiavad värskust, teravat vaimu, usku kirjandusse kui millessegi vajalikku – inimsust defineerivasse.

 

3.

Üks säärane kirjanduse-usku, idealistlikust, jaankrossilikust vaimust kantud asi on Andrei Hvostovi „Võõrad lood”. Hvostov on end juba näidanud andeka, kaasahaarava jutustajana, aga seekord on ta teinud eesti viimaste aastate kirjanduse kohta miskit tavatut: jutukogu on kirjutatud ühe idee peale, ühest (pea poliitilisest) ideest lähtudes. See tekkis pronksiöö aegu ja on tihedalt seotud autori päritoluga Sillamäelt. Milline idealist veel täna võtab oma südameasja, ajaloo- ja poliitika- ja maailmarahu- ja võõravihaasja ajada kirjanduses, teades, et tolle meediumi mõjuvõim on vähenenud/vähenemas? Õnneks neid ikka leidub, aga nii mõnigi kord kähvatab see võrdlus, et äkki nood idealistid (mina ka) on tegelikult idioodid.

Jaankrossilik pole siin juhuslikult valitud adjektiiv: nagu Krossi teostest tuleb otsida metafoore ja marginaale ühiskonna kohta, kus need on kirjutatud, isegi, kui juttu on sadade või kümnete aastate tagustest asjadest, nii on ka Hvostovi Põhjasõja ajas või ENSVs toimuvad sündmused ikkagi miskiks seletuseks/vastuseks me tänasele võõratundele. Ja tuleb tunnistada, et ta mõjub veenvalt.

Sirgjoonelisim, märgilisim on vahest raamatu avalugu „Kommunist”, kus noorest uudsust ja vaba vaimu otsivast idealistist Muzast, Leningradis kinoasjandust õppinud allveelaevniku tütrest, kasvab Tallinnas (kuhu ta ise pole tahtnud tööle tulla, sest see on tema jaoks liiga väike ja umbne) vastutahtsi oma asutuse kommunistliku kasvatustöö agar juht ning kellest uue aja tulles, juba teisel korral, kui talt oodatakse kogu oma maailmavaate muutmist, saab mööda tänavaid patrav hull, punapäine sõimlev skisofreenik. Võiks öelda, et tegu on nagu metafooriga mingi (märkimisväärse) osa eesti venekeelse elanikkonna kohta, kes sattus siia lihtsalt elutuulte keerises, eriti miskit mõtlemata või plaanimata. Võib-olla lootes paremat maailma ja riiki. Neile oleks perestroika’st piisanud küll, nad oleksid võinud eestlastega ju koos elada, aga kui meie saime oma riigi, kaotasid nemad enda oma, tolle harjunu… Ja vähemasti osale jäigi rolliks olla selle uue veidra ühiskonna räuskav hull, kes igatseb taga midagi, mida keegi ei mõista. Või siis uue ühiskonna vabade liikmete pilgud: näe, hull, tahab tagasi sinna lollidemaale… Umbes nii ehk.

Muidugi, Hvostovi lähenemine on iroonilisem ja kavalam, mitte nii ühetasandiline. Need on maailmade kadumise, hääbumise lood, meie tänase maailmaga paralleelsed pildid, mis kõnelevad inimestest, kellele see uus ja võõras neile nende ajas ja hetkes juba terendab, nende olemisse sisse sõidab ja oma kohalolust häirivalt märku annab. Võõrad pole need lood ehk mitte vaid selle poolest, et tegelased on meile võõrast (vene, saksa, kasaka) päritolu, vaid nad ise sattuvad võõrasse või vähemasti võõrastama panevasse situatsiooni – et on küll tuttav koht, tuttavad tingimused, aga juhtub midagi erandlikku, senist ilmakorda rikkuvat. Hvostovi püüdlus seda teemat lahata ja valupunkte välja tuua peidab endas miskit väga humaanset, sooja puudutust, võiks öelda, et nende jaoks, kes seda raamatut juba loevad, on ta tubli sammu sinnapoole edasi astunud, kuhu püüdleb. See ongi kirjanduse võluvägi, too, mis on olemas, mida välja mõelda ei annakski, mis muudab maailma, aga mitte mingil makrotasandil, vaid mikrokeskkonnas, kuski, natukene, inimese sees. (Eks samamoodi tööta ka Medvedevi mäss.)

 

 

4.

Nii see on: muutuv maailm põhjustab alati probleeme neile, kes otsivad identiteeti, tegelevad selle määratlemise ja leidmisega, kompavad moraali olemust ning üritavad sellele kuju ja mõtet anda. Pidevas moondumises, võõristuses on raske seda saatanlikult kuju vahetavat nähtust ära tabada: ometigi peaks identiteet meile andma olemise koja. Jah, kui varem oli identiteet pigem nagu kivi, mida lihviti oma õigesse vormi ja mahtu, siis tänapäeval on ta nagu amööb, mis võtab talle pakutava ruumi kuju, et sääl ikka kuidagi iseendaks jääda. Ja siit veel edasi, millise kompromissini tuleb meil minna, millisele kompromissile peab minema kirjandus, et edaspidigi aidata inimesel defineerida end miski muuna kui kõrgtehnoloogilise kivikarbisipelgana. On seda siis üldse vaja, küsiks mõni. Ei, ei ole ehk, kui me elame juba teadlikult postapokalüptilise maailma ootuses, kus pädeb tugevama õigus ja emased on lihtsalt emased ja isased isased. Ei, siis pole mure identiteedi ja tolle ühe kandvama, tugevama analüüsimasina – kirjanduse – pärast põhjendatud. Siis pole Bayard´i, Medvedevi ja Hvostovi usul ja pühendumisel suurt muud mõtet kui miskil maailmalõpuootajate konvendil metsade sügavas kloostris. Eks ta ole.