PEALELEND: Marja Unt , „Prima vista” programmijuht

Sirp

Mille poolest on „Prima vista” eriline?        Tartu rahvusvahelise kirjandusfestivali „Prima vistat” võiks iseloomustada kui pidevalt vormilist mitmekesisust ja uudsust otsivat kultuurifestivali, kus põimuvad kirjasõna, muusika, etenduskunstid ja kujutav kunst. Ruumilises mõttes on festivali erilisuse üks oluline osa aga Tartu linn: õhustik, mis tekib kevadises Tartus festivali ajal, kui terve kesklinn on täis kirjarahvast ja kirjandussõpru, toimuvad vestlused ja esitlused,  saab käia raamatulaadal ja pargiraamatukogus, kuulata kontserte ja vaadata filme, aga ka niisama sõprade ja tuttavatega kohtuda ja vestelda, on alati olnud elamusrikas, värskendav ja inspireeriv. Tänu tavale korraldada festivali viimane päev mõnes teises linnas on „Prima vista” kujunenud aga üleeestiliseks kirjanduspeoks ning senised kogemused meie partnerlinnades  kinnitavad, et sellist asja on väga vaja.     

Millega üllatate sel aastal?       

Tänavust festivali võib isegi senisest  enam iseloomustada vormiline varieeruvus ning kunstiliikide põimitus. Festivali kavast leiab mitmeid juba ammu või ka viimastel aastatel traditsiooniks kujunenud sündmusi ja ettevõtmisi nagu raamatulaat ja pargiraamatukogu, laulvate kirjanike kontsert, aga ka eelmisel aastal esmakordselt toimunud õnnekonverentsi, raamatuoksjoni ja palju muud. On aga ka uusi algatusi  tänu uutele koostööpartneritele, nõnda näiteks saab nautida festivali ja Mood-Performance-Tantsu ühisprogrammi või jälgida, kuidas stencil art festivali Stencibility raames saab uue ja ilmekama näo Tartu Kirjanduse Maja müür. Uudset ja põnevat leiab ka Tallinna päeva programmist. Loomulikult on igal aastal uued ja õige erinevad ka festivali väliskülalised, seekord veneiisraeli  kirjanik Dina Rubina, saksa kirjanik Kathrin Schmidt, briti punkpoeet John Cooper Clarke, hollandi päritolu kirjanik Serge van Duijnhoven, soome poliitik ja politoloog Erkki Tuomioja ning ungarlane Įron Gaįl.   

Kuidas sündis pealkiri „Kursimuutus”?     

Vajadusest millegi uue järele, aga avaramas plaanis kui üksnes uute vormide või sündmuste või külaliste otsingud. Festival esitab küsimuse, kas ja miks süveneb üha enam tajumus, et on tekkinud mingisugune seisak – mitte üksnes ja mitte ehk isegi esmajärjekorras kirjanduses, vaid mingil üldisemal tasandil: kultuurilisel, ühiskondlikul.  Seisakust liikuma saamiseks või ka sellest tundest vabanemiseks, kui see peaks osutuma näiliseks, on aga vaja muutust. Mitte pisiasjade teisendamist või arendamist – seda on proovitud piisavalt –, vaid suuremat, vaateviisi või kursi muutust. Millises suunas, ei ole ega peagi vahest olema ühe kirjandusfestivali ülesanne vastata, küll aga saame pakkuda