Pealelend. Zane Balode

Doris Kareva

Palju õnne Läti kirjanduse aasta auhinna puhul! Kuidas tekkis side eesti keele ja kirjandusega? Lapsepõlves lugesin Oskar Lutsu „Kevadet”, samuti vaatasin seda näidendina Riia Noorsooteatri laval, ja see meeldis mulle tohutult. Kooli kohustusliku kirjanduse hulka kuulus Silvia Rannamaa „Kadri”. Vanaisa raamaturiiulil seisis ka raamat kummalise pealkirjaga „Kalevipoegs”, aga tollal see jäi lugemata. Hakkasin eesti kirjanduse vastu suuremat huvi tundma alles Eestis elades ja eesti keelt õppides. Elasin Tartus umbes viis aastat ja õppisin Tartu ülikoolis soome-ugri filoloogiat. Milliseid teoseid oled tõlkinud varem? Debüteerisin Andrus Kiviräha „Rehepapiga” ja „Mees, kes teadis ussisõnu” oli alles mu teine tõlkeraamat, millega saingi Läti Kirjanduse Aasta Auhinna. Pärast seda olen tõlkinud ka soome keelest. Andrus Kivirähk peaks Lätiski praeguseks ülihästi tuntud olema. Kas tema looming kinnitab lätlase silmis eestlase kuvandit või vastupidi, kummutab selle? Oleme väga sarnased rahvad, olgugi meie keel erinev. Elame samas kultuuriruumis ja ajalugu on meil peaaegu ühine. „Rehepappi” ja „Ussisõnu” lugedes pidin endale mitu korda meelde tuletama, et tegemist on siiski eesti autoriga. Ei olnud vaja mitte midagi eraldi seletada, kõik oli täiesti arusaadav ja selge. Läks otse ajju, südamesse ja hinge.

Mida pead läti kirjanduses olulisimaks, mis on veel eesti keelde tõlkimata?

Meil on palju noori ja usinaid luuletajaid ning terve rida häid prosaiste. Noorte autorite juttude kogu võiks olla esmaabiks.

Temaatiliselt spetsiifiline ja huvitav nišš on aga tänapäeva lätlaste massilised seiklused Euroopas. Sellel teemal on minu teada vähemalt kaks head raamatut kirjutatud. Eesti lugejale võiks huvi pakkuda näiteks Vilis Lācītise tragikoomikast must romaan „Stroika vaatega Euroopasse”, mis eelmisel aastal kandideeris parima debüüdi preemiale (ärge ainult segamini ajage Nõukogude Läti prosaisti Vilis Lācisega). Laima Muktupāvela aga kirjutas prohvetlikult välismaal töötavatest baltlastest juba 2002. aastal: „Šampinjonide testament” mitmetähendusliku alapealkirjaga „Mustad baltid keltide pool” pakub optimistlikku ja ekstravagantset vaatevinklit selsamal õnnetul õnneotsimise teemal.

Mida plaanid järgmiseks tõlkida?

Mulle on pakutud Lennart Mere „Hõbevalge” tõlkimist. Kuna tegemist on nii suure mahuga ja sisuka raamatuga, ei ole veel otsustanud, millal ma julgen selle ette võtta.

Aitäh ja südikat jätku!