Pearu, vala!

Endine klassikute kammerteenri kammerteener tutvustab oma alkoholikontseptsiooni ning manab esile pildikesi promillidega minevikust.

PAAVO MATSIN

Vaateid alkoholile on inimestel servast serva ja kui mõnikord satud kuulma oma kontseptsiooniga sobivast käitumisest, tunned solidaarsust. Lugesin kunagi kuskilt, et kuulus laululooja Serge Gainsbourg (supererootilise armulaulu „Je t’aime“ ja paljude muude autor), legendaarne geniaalne jota, tavatses puhata nii, et võttis lapsed (need olid tal Jane Birkiniga) ja läks lihtsalt nendega kuhugi hotelli jooma. Mäletan, et mõtlesin siis, et kui oleks piiramatult raha, sulguks ka ise kuhugi luksuslikku hotellituppa nagu mõni vananev Pariisi staar ja alustaks aegsasti aeglase ja stiilselt rituaalse „põletusmatusega“.

Alkoholi osa kommunikatsioonis ja rituaalis

Eks alkoholil olegi olnud alati kaks põhilist funktsiooni: kommunikatsioon ja rituaal. Alkoholiga aetakse kõige olulisemad jutud, sest just suuliselt edastatakse kõige sügavamad tõed, antakse edasi teadmised pühitsetult profaanile, ning alkoholi abil selgitatakse välja inimese tõeline olemus, räägitakse silmast silma. Alkohol, eriti vein, mis esindab tule elementi, ja eriti punane vein, on olnud alati oma metafüüsilises solaarsuses maksimaalne rituaalne jook nii paavstlikku trooni kummardavas kirikus kui ka saalomonlikku trooni austavates saladustega organisatsioonides. Kui uskuda prohvetlikke apokalüptilisi ettekuulutusi kahe trooni – paavstitrooni ja Saalomoni trooni – ühinemisest aegade lõpus, siis jääks rituaalseks joogiks ikkagi ja alati ilma igasuguste vaidlusteta loomulikult punane vein.

Olen ise teinud talus elades nii õlut kui ka veini. Mäletan, kuidas ükskord õlut tehes jäin hilja peale, seisin suveöös ja tähtede valguses keset Mulgimaa taluõue vastamisi suure metallvinkuga, mida pidin jahutama õige temperatuurini. Tulistasin seda pimeduses veejoaga aiavoolikust ja mõõtsin siis ikka ja jälle nööri otsa asetatud termomeetriga nõu eri kihtides temperatuuri. Korraga tajusin, et kõik, mis teen, kogu see hoolitsev suhtumine, on võrdlemisi sarnane alkeemilise tinktuuri valmistamisega – olin sellega tegelenud paari päeva eest –, kus on nõutav tinktuuri kutsumine Pojaks. Usundiloolane Mircea Eliade toob põhjapanevas teoses „Sepad ja alkeemikud“ („Forgerons et Alchimistes“, 1956) palju näiteid selle kohta, et ennevanasti oli iga käsitöötehnika alati dubleeritud rituaaliga – kogu käsitöö oli rituaalne ega olnud kunagi ainult tehnika. Nii ei ole ka midagi imestada, kui Eric John Holmyard näitab oma teoses „Alkeemia“ („Alchemy“, 1957 veenvalt, et tehnoloogia alkoholi tootmiseks destillatsioonimeetodil töötasid välja just alkeemikud täielikus vastavuses opus magnum’iga.

Kord ja elurõõm

Mind on kasvatatud korporantlikus vaimus juba ammustest rebaseaastatest 1990ndate algupoolel jälgima alkoholi tarbides teatavat korda. Korporatsioonis juuakse palju ja seltskondlikult, aga soliidselt, järgides käsklusi, liikmete hierarhiat, kellaaegu, käemärke ja palju muud. Mäletan, kuidas ülikooli ajal lõpuks isegi vältisin mingit tavalist joomat: need tundusid alati kaootilised ja ebahuvitavad, olid tavainimeste kurvad jobutamised või kiired ärakukkumised. Olin harjunud hooga päikesetõusuni, hea tujuga, ühtses ja sõbralikus atmosfääris alkoholi tarbima, isamaaliku võitlusõhkkonnaga, laulmisega – latt oli asetatud eufooriliselt kõrgele. Olen ka istunud õllelauas, mille keskel troonis töökorras kuulipilduja. Mäletan seda õhtut päris 1990ndate alguses uduselt, kuid on meeles, et kui tahtsin huvitavat eset lähemalt näppida, keelati mind, öeldi, et tegu ei ole siin mingi mänguasjaga!

Ometi on alkohol viinud korporantlike seltskondade kõrval ka uskumatutesse individuaalsetesse seiklustesse: olen avastanud end kõndimas lakk-kingades ja ilma sokkideta tundmatus võõramaa linnas või palumas tantsule naist, kellega olin täis peaga kogu õhtu vestelnud, kuid kes osutus püsti tõustes arusaamatult suureks hiiglaseks! Aastatega olen küll jäänud rahulikumaks ja rohkem kõrvaltvaatajaks, kes siirdub teadlikult kuhugi jubedasse ööklubisse vaatama Hieronymus Boschi maalilt „Maine paradiis“ tuttavat inimloomaaeda.

Alkoholi puhul on korra kõrval väga oluline tegelikult elurõõmu küsimus. Ma ei ole kunagi pidanud alkoholi hävitavaks jõuks. Isegi nõukogulikus elus, mis oli kummaline anomaalia, pakkus alkohol eelkõige vajalikku kaitset jubeda maailma vastu. Sestap olen üritanud alati võimaluse korral napsutada esteetilises keskkonnas. Eriti meeldisid mulle restoranid, kus olid linad laual. Selles mõttes on mulle mingi vedelemine diivanitel, nagu tänapäeval kõikjal näha võib, arusaamatu. Kui palju üldse on alles restorane, kus on korralikult kaetud laud, kuid mis ei ole turistilõks? Kord sattusime võrdlemisi vist selle lõpliku kinnipaneku eel restorani Volga, mis oli veel üks väheseid kohti Tartus, kus laud oli ilusti kaetud ja mängis ansambel. Kõigepealt kutsusime korrale kelneri, kes tahtis meile tuua šampuse ilma ämbrita. Siis, meeleolu tõustes, saatsime juba ise šampuse kõrvallauda ning lõpuks võtsin kellegi naise isegi sealt tantsima. Tantsides selgus, et tegu oli küll restoran Volga ametnikuga, vist raamatupidajaga, oeh. Klassikaline raha tuulde juhtum!

Tõde ja õigus alkoholist ning kirjandusest

Eks joovad nii kirjanikud, lugejad kui ka raamatute tegelased. Juua täis peaga ma kirjutanud ei ole, küll aga teinud märkmeid. Varasest noorusest mäletan toredat suvepäeva, mille veetsin üksinda Mustamäe korteris suure vermutipudeli ja Kurt Vonneguti romaaniga „Galápagos“ – oli väga hea komplekt. Mõned geniaalsed tekstikohad on toonasele joobele vaatamata siiani peas. Nii et lugeda saab svipsis olles küll, kuigi tavaliselt on see siis juba liiga aeglane tegevus. Mulle tundub, et jooja vajab pigem dünaamikat, vaheldusrikast barhopping’ut, ringtee liikluse jälgimist või lennukite õhkutõusmise imetlemist. Eks on muidugi igasugu tüpaaže, mingeid reegleid siin ei ole.

Seoses „Tõe ja õiguse“ I osa ilmumise 90. aastapäevaga tuleb mulle meelde, et A. H. Tammsaare muuseumis Kadriorus töötas kunagi üks väga soliidne remondimees, kes mõnikord jooma kukkus. Siis peitis ta pudelid maasikanalivkaga kuhugi ära ja jäi aina rohkem täis. Asi võis lõppeda sellega, et ta tuli taksoga koju viia. Kui legendaarne klassikute kammerteener direktor Elem Treier haistis, et tollel on jälle klaasilõikamiseks läinud pool päeva ja aknaruutu pole sündinud, käsutati kogu väike personal otsima ohtlikku pudelit. Kord oli teravmeelne napsutaja peitnud oma nalivka direktori kabinetti diivani taha, kust keegi ei julgenud otsida. Meelde on jäänud direktor Treieri ahastav hüüe: „Kuradi Edison!“. Joodikud võivad olla oma professuuri ulatuses uskumatult leidlikud. Pidin peavarahoidja ametit kandes direktori valvsa pilgu all selle pudeli kraanikaussi pidulikult tühjaks valama, saatjaks olid omaniku pisarad. Hästi ma ennast ei tundnud.

Kord, olles ise kaunis halvas hommikus, läksime värskenduseks koos ekspositsiooniosakonna juhatajaga Kadriorgu jalutama. Jõudsime Peeter I muuseumi ette ja otsustasime vennasmuuseumi külastada. All piletilaual magas keegi kustunud naisisik. Meie müksamiste ja pärimiste peale saabus lõpuks trepist võrdlemisi kukkudes alla teine töötaja, kes vaid arusaamatult mörises. Saime aru ja mõistsime, et siinne töökultuur on meie omast palju sügavam, imperaatorlikum, kõrgsaapalikum.

Eriti sümpaatsed olid muidugi muuseumis päevad, kui avati näitus või oli mõne valvuritädi juubel. Juubeli puhuks oli olemas väike kollase mistraga üle löödud salajane peotuba, mida direktor Treier kutsus hellitavalt meie Merevaigutoaks. Lauad olid lookas ja pea iga nädal mõni juubel. Lemmikkokteil oli tädidel likööri ja šampanja segu, mida ma kutsusin lõpuks nimega Surm Pärastlõunal, sest tavaliselt haaras juba kella kahe-kolme ajal mõnus rammestus kogu klassiku kammerteenrite salga. Tööl oli ju tollal suhteliselt igav, sest kui kõik Tammsaare kogutud teosed ja vabariigiaegsed Loomingud said läbi loetud, n-ö kvalifikatsioon vajalikule kõrgusele tõstetud, jäi üle ainult kohvi juua ja saiu süüa, sest internetti ei olnud veel leiutatud.

Värvikate näituseavamiste reast tuleb aga meelde sädeleva saluudina juhtum, kui mingi fotonäituse avamise käigus pakuti alkoholi paviljonis Luigetiigi saarel. Selleks oli kuskilt saadud paat. Minu tööülesanne tol päeval oli tuua koos ekspositsiooniosakonna juhatajaga, kellel ei olnud alluvaid, sealtsamast lähedalt kasvuhoonest jälle turvalisse kastellaani majja tagasi sinna muuseumist turgutusele viidud agaav. Hakkasime siis potitaimega tulema, kusjuures olime võrdlemisi kõrgendatud meeleolus. Siis kutsuti meid järsku saarele, kus tehti ka pilti. Äkkmõtte ajel viisime ka agaavi paadiga sinna. Hiljem puhkes muidugi skandaal, kui direktor nägi fotot, kus tähtis agaav oli keset pidulikku inimrühma asustamata saarel. Me saime süüdistuse Eduard Vilde agaavi lapselapse peaaegu tapmises ja küsimusega tegeleti tõsiselt terve nädal! Mõlgutasin siis mõtteid ehk võimalikust siirdumisest tööle Peeter I majamuuseumi, kus õhkkond tundus olevat mõistvam.

Veel mäletan, et jäin oma esimesel muuseumitööpäeval võrdlemisi otse kuskilt Ku-Kust tulles (uut ametit tähistamast) hiljaks ja lähenesin murelikult, et mitte öelda hiilimisi töökohale Kadrioru kastellaani majas, kus asus muuseumi kontor. Aga oh imet! Mulle avanes päästev vaatepilt: nimelt polnud keegi töötajatest sisse pääsenud, sest muuseumi barokse ukse ees norskas brutaalbarokselt tundmatu hästi toidetud rotveiler. Arvan siiani, et selle armsa looma oli saatnud sinna sel hommikul kõigi joodikute kaitsja Issand Jumal ise.

Ma ei oleks karm inimestega, kes võtavad tööd tehes väikse napsu! Peaasi on ju, et kõik tehtud saab! Ladusin aastaid talus puid saksa marsihelide saatel ning austria külmajooki Stroh juues. Kreissaega töötades võis asi minna mõnikord ka ohtlikult uljaks, oli ka napikaid …

Mõnikord on väike kulistamine tööl otse möödapääsmatult vajalik. Kui püsida „Tõe ja õiguse“ juubelilainel, siis meenub jälle juhtum A. H. Tammsaare muuseumi päevilt, kui mind saadeti Viljandi muuseumist ära tooma naivist Paul Kondase maale. Kuna A. H. Tammsaare muuseum ja Tallinna loomaaed kuulusid mõlemad Tallinna kultuuriameti alluvusse ja muuseumil endal sõidukit ei olnud, saadeti mind kaugesse provintsi missioonile loomaia bussiga. Mikrobussi sisenedes aimas mu nina kohe halba, sest nii kummalist haisu ei saanud küll kuidagi levitada muhe vunts, autojuht. Uurisin ettevaatlikult. Nii oligi, eelmine päev oli bussikesega veetud ahve! Kui jõudsime Viljandisse ja sain pildid kätte, tegin poe taga kiiresti korralikud tropid ja läksin siis juba bravuurikamalt ja rahulolevamalt haisuallveelaeva tagasi, et varandusega pealinna poole suunduda …

Noobel tulevik

Mida loota tulevikult? Eks oota Eestitki ees Brüsseli peen saatus, kus üha rohkem ühendatakse otseselt ja radikaalselt raamatupoode ja restorane, nagu näiteks sealne Cook&Book, kus võid otse riiulite vahel juua veini ja süüa praadi. Nii kui istud, tuleb teenindaja ja küsib, mida tahad tellida. Mulle selline lahendus meeldib, sest olen väikesest peale lugenud ja söönud korraga. Igal juhul ei pandud pahaks, kui lugesin seal joogi ja söögi kõrvale Belgia kuulsaid koomikseid. Valisin toidu kõrvale ühe huvitava pildiraamatu, kus kõik tegelased olid lahendatud naiste suguorganeid kujutavas võtmes. Seda ma julgeksin nimetada juba kõrgkul­tuuriks ja tulevikunägemuseks!