Peegeldus Eesti ja Saksamaa vahel: Reeperbahni näitel

AIJA SAKOVA

25. mail pidi Tartu Saksa Kultuuriinstituudis esinema Jüri Ehlvest. Ja tõepoolest, mõningase hilinemisega ta tuli. Pakkis kõigepealt lahti oma asjad, ilmselt õhustiku loomiseks. Umbes viis minutit kuluski sellele, et kõik paberid, mapid, prillid, uur jne. punasest matkakotist lauale jõuaksid. Kotist ilmus ka punase veini pudel (mis, muide, kahe tunniga ka tühi oli).

Aga mis siis tegelikult toimuma pidi? Korraldajad nimetasid seda neljandaks peegelduseks. Tegu oli nimelt üritusega sarjast ?Teise peeglis: Saksa-Eesti kirjandusdialoog?. Loengusarja taga seisavad Odila Triebel Saksa Kultuuriinstituudi juures asuvast täienduskoolituskeskusest, Liina Lukas Eesti Goethe Seltsist ja Janika Kronberg Eesti Kirjanike Liidu Tartu osakonnast.

Seni toimunud nelja loenguõhtu põhjal võib öelda, et esinejate eesmärk on ühel või teisel viisil edasi anda seda, kuidas saksa kirjandus, kultuur või ühiskond on teda mõjutanud ja inspireerinud. Saksa-Eesti kirjandusdialoogi on praeguseks arendanud juba Ain Kaalep, Mati Undi ja Vaino Vahingu duo, Mati Sirkel ja nüüd siis Jüri Ehlvest. Kõik on teinud seda ääretult erinevalt, igaüks ikka oma isiklikust ja erialasest vaatepunktist lähtudes.

Sel korral, nagu öeldud, esines kirjanik Jüri Ehlvest. Ning kui ta oli ette lugenud meili, mille talle korraldajad olid saatnud, et teda esinema kutsuda, sai selgeks, et tal on palutud hiljem ilmuvasse sarja kogumikku kirjutada novell.

Peab tõdema, et alul Ehlvest veidi ehmatas või kummastas. Ta nimelt teatas, et tal pole õrnematki aimu, mida ta sellel õhtul tegema või rääkima peab. Lisaks olevat ta kõik materjalid nagu märkmiku ja Hamburgi kaardi (juttu pidi tulema ju Hamburgi punaste laternatega tänavast Reeperbahnist) koju unustanud. Nojah…

Siiski oli selline kuulajate ?ehmatamine? vaid ettevalmistus ja sealjuures väga osav. Edasi võttis õhtu väga müstilise pöörde, sest Ehlvest rääkiski ju ikkagi Reeperbahni kui koha nõiduslikkusest.

Alustuseks lubas ta rääkida novelli tegevuspaigast Reeperbahnist, selleks visandas tahvlile Hamburgi kaardi. Edasi lubas ta hakata sealsamas kirjutama novelli, mida talt kogumiku jaoks nõutud on, kuna alles pärast kirjutise esitamist saavat ta kätte kogu honorari. Ausalt öeldes võttis kõhedaks ja ajas põnevile ühtaegu: mismoodi õige kavatseb ta siin novelli kirjutada? Selgus aga, et Ehlvest on väga osav jutustaja. Nii sündis novell ühes kõigi sinna juurde kuuluvate kõrvalepõigetega. Ja väga hea novell. Ehlvesti jutus oli huumorit, irooniat, tõsidust ja sügavust.

Kui küsitaks, millest Ehlvest rääkis või millest tema novell rääkis, siis ei tahaks sellele vastata. Sest oli nii palju nüansse, mida mina ei suudaks edasi anda. Väga oskuslikku keelekasutust ja -mängu. Võiks ainult öelda, et novelli sündmuspaigaks on seesama Hamburgi Reeperbahn ja toimumisajaks aasta 1991. Huvitav oli see, kuidas Ehlvest rääkis (lõbu)naistest. Kartsin kohati, et ta langeb alla sündsuse piiri, kuid ta ei teinud seda. Kõik oli kuidagi tasakaalus. Elevust tekitas kuulajates näiteks väide, et nii Eesti kui Saksa naised pidid küpseks saama alles vanaemadena. Neil pidavat olema lapse nägu ja see väljenduvat huulte hoiakus…

Hästi huvitav oli Ehlvesti teooria selle kohta, kuidas Põhjamaades ei ole müstika enam võimalik, et nendes maades ei saa juhtuda midagi erilist, midagi nõiduslikku ja huvitavat. Pariisist olevat lihtne kirjutada, sellega saavat hakkama pea igaüks, aga katsugu keegi kirjutada Põhja-Saksamaast. Ja midagi head. See pidi olema praktiliselt võimatu. Ja just seepärast tahtvat ta üritada seda teha.

Miks oli Ehlvesti esinemine eriline? Kahtlemata selles ju oli midagi erilist: kui teised rääkisid saksa kirjanduse või kultuuri mõjudest iseendale ja oma loometööle kõrvaltvaatajatena, siis Ehlvest võttis teha midagi hoopis huvitavat. Ta oli oma jutuga ise dialoogis. Ta lasi kuulajal ise kogeda, teha järeldusi ning luua see kahekõne, iseenda sees. Me olime ju tema novelli lugejad ning igaüks luges nii, nagu oskas ja tahtis. Ehlvest rääkis armastuse kogemisest, äratundmisest, meie kuulajatena võisime omakorda kogeda kirjanduse sündi.