Pildikesi New Yorgi Vaeste-Patuste tänavalt

Ehkki Will Eisneri graafilise romaani „Leping Jumalaga“ esmailmumisest on möödunud peaaegu pool sajandit, mõjub teos äärmiselt ajakohasena.

AVE TAAVET

Eesti keeles on ilmunud Ameerika koomiksikunstniku Will Eisneri (1917–2005) „Leping Jumalaga“, seniajani kõrge kullaprooviga graafiline romaan nii tehnilise teostuse kui ka loo paeluvuse poolest.¹

Kui raamat 1978. aastal esmakordselt trükivalgust nägi, oli Will Eisner pisut üle 60 aasta vana. Selleks ajaks juba hinnatud ja äratuntava autorikäekirjaga kunstnik ei pööranud „Lepinguga ..“ uut lehekülge mitte ainult koomiksiväljal, vaid ka senises ajalookirjutuses ja oma isiklikus elus. Teos populariseeris graafilise romaani vormi ning avardas kunstnike ja lugejate arusaama sellest, missuguseid vahendeid koomiks lugude jutustamiseks pakub. Nähti ju 1970ndatel koomiksis eelkõige lastele suunatud meediumi, mida iseloomustasid lihtsakoelised narratiivid, üheplaanilised tegelased ning meelelahutuslikkus.

Žanri kuldaeg langes suuresti kokku Teise maailmasõjaga: hea ja kurja vahelise võitluse kujutamine ning rahvuslikud kangelased toetasid sõjapingutuseks tarvilikku patriotismi. Too aeg on meile pärandanud siiani populaarsed Supermani, Batmani, Captain America ja Wonder Womani. Will Eisnergi astus koomiksimaastikule 1940ndatel superkangelase koomiksisarjaga „The Spirit“ ehk „Vaim“, mis ilmus ajalehtede nädalalõpulisas. Ent juba selleski, veel omaaegsetest traditsioonidest piiratud seerias leidis Eisner võimalusi kombata koomiksikunsti piire. Tema lood on struktuuri poolest keerukamad, sisaldades paralleelseid narratiive ning moraalset ambivalentsi. See superkangelane oli peaaegu inimlik, kui välja arvata poolkohustuslik napp näomask. Sarja kujunduses katsetas Eisner kaasaegsetest enam tekstide integreerimist taustaga ning eelistas avatud, kohati terveid lehekülgi täitvaid kompositsioone rangelt piiratud ruudukestele.

Lapsepõlvemälestused ja grotesk

Eisneri tuntuima teose „Leping Jumalaga“ aines on autori mälestused lapsepõlvest Bronxi juudi linnaosas ning teise põlvkonna immigrantide raskused eneseteostusel. Tugevale visuaalsele loojutustajale oli nende mälestuste ellukutsumine koomiksivormis mõneti iseenesestmõistetav valik, ühtlasi rõhutas nii kunsti- kui ka kirjandusmaailmas justkui teisejärguline žanr kujutatava kogukonna ühiskondlikku marginaaliseeritust. Teose menust võitsid aga mõlemad, nii aines kui ka meedium: Eisneril õnnestus näidata koomiksit täisväärtusliku kunstivormina, mis sobib ka kaalukate teemade käsitlemiseks, ning tänu raamatu populaarsusele hakati suuremat huvi tundma 1930ndate New Yorgi juudi kogukonna vastu.

Neljast loost koosneva teose seob tervikuks tegevuskoht fiktiivsel Dropsie avenüül. Igal lool on tõsielulised prototüübid, kuid kõige isiklikumad on teose esimene ja viimane peatükk: „Leping Jumalaga“ ning „Cookalein“. Esimeses on kujutatud tütart leinava mehe kurbust, raevu ning dialoogi kõrgemate jõududega. Will Eisner oli kaotanud oma teismelise tütre leukeemiale – tõik, mille ta avalikustas alles pisut enne surma, 2005. aasta väljaande eessõnas. Loo läbijoonistamine võimaldas leinaga tegeleda ühtaegu anonüümses ja avalikus vormis. Ka raamatu viimane peatükk „Cookalein“ on autobiograafiline. Lugu põhineb Eisneri mälestustel perekonna suvepuhkuseks üüritud maakodus. Jutustuse ühe peategelase, teismelise poisi nimi on Willie, nii kutsuti ka Eisnerit pere ringis. Inglise keeles on sel nimel ka kõrvaltähendus – samamoodi kõlab „willy“, eufemism peenise kohta. See pole loo sündmustiku seisukohalt samuti tähtsusetu: nimelt satub Willie maal vanema naise huviorbiiti ning tantsupõrandalt alguse saanud lähenemiskatsed lõpevad ööga lakas. Eisnerile omaselt on toimunut kujutatud pahelise, pornograafilise alatooniga.

„Lepingu ..“ taust on suure depressiooni järgne majanduslangus, mis tabas eriti valusalt vaesemaid inimesi. Majanduslikust kitsikusest ning sotsiaalsest äralõigatusest johtuv surutis ajas käärima ka kõige ilusamad ja inimlikumad unistused. Sümpaatseid kangelasi Eisneri raamatust ei leia. Tegelaste püüdlused on küll mõistetavad ja kutsuvad kaasa elama, ent tegelased kasutavad oma eesmärkide elluviimisel kõverteid ja petuskeeme, sooritavad kuritegusid ning käituvad alatult. Sealjuures ei ole teos sugugi didaktiline või moraliseeriv, vaid jätkab esimeses loos sedastatut, et Jumala tahet ei ole inimesel seaduste piires tegutsedes võimalik mõista. Mõned kurikaelad jätkavad allakäiku, teiste sepitsusi saadab aga edu.

Eisneri sotsiaalne grotesk ei jää üheplaanilise karikatuursuse tasandile. Raamatu üks läbiv võte näib olevat vastandite elegantne ühendamine, mis loob intrigeerivaid kontraste. „Lepingus Jumalaga“ on lapselikkus ühendatud seksuaalsusega, religioossus kauplemisega, abielu liiderlikkusega, lähedus vägivallaga, kuulsusejanu andetusega, jõhkrus tundlikkusega ja nii edasi. Lugusid on põnev jälgida, sest vaid paari lehekülje keeramisega võib arusaam tegelaskujust ning jõudude vahekorrast sootuks muutuda. Näiteks selgub, et toorevõitu majavalitseja mister Scuggsi himura ja läbitungimatu loomuse üks tahke on hell armastus oma koera vastu (lugu „Majavalitseja“).

Samavõrra ambivalentne kui tegelaste iseloom on ka Will Eisneri joonistusstiil: detailirikaste realistlike taustade foonil võtavad grotesksete, paisutatud näoilmetega tegelased dramaatilisi poose. Seda on ühelt poolt kritiseeritud kui stilistilist ebaühtlust, teiselt poolt aga mõtestatud lapsepilgu eripärana – põhinevad lood ju Eisneri lapsepõlvemälestustel ning kahtlemata on selle eluperioodi aistingud tugevamad ja mälujäljed sügavamad. Veenvaima selgituse on Will Eisneri loomingut analüüsides välja pakkunud USA kultuuriteadlane Greg M. Smith, kes seostab niisuguse kujutuslaadi Ameerika vodevillitraditsiooniga.² Teatri mõjutusi leidub peale Eisneri melodramaatiliste tegelaskujude ning emotsionaalselt laetud narratiivide ka taustalahendustes ning lehekülgede kompositsioonis.

Bronxi linnaosa kui konstant

New York avaneb „Lepingu ..“ lugeja ees ühtaegu värske ja nostalgilisena. Peadpööritavate pilvelõhkujate ja asjalikest tööinimestest kihavate tänavate asemel viiakse lugeja mitmetasandiliste trepistike, seinast seina tõmmatud pesunööride ning umbsete tagahoovide maailma. Algselt Esimese maailmasõja järgset sisserändajate lainet majutama pidanud tööliste linnaosa on tervitanud mitmeid põlvkondi Ameerika unelma jahtijaid. Kahe maailmasõja vahelisele juudi diasporaale eelnesid hollandlased, inglased ja iirlased, neile on järgnenud afroameeriklased ja puertoriikolased. Bronxi linnaosa kui konstandi Ameerika unelma võrrandis on Will Eisner fookusesse tõstnud oma kolmandas Dropsie avenüü triloogiasse kuuluvas teoses „Dropsie Avenüü. Tänav Bronxis“ (1995), kus ta on kujutanud tänava arengut nelja sajandi jooksul: muutumatuks jäi vaid „lõppematu lugu elust, surmast ja ülestõusmisest“ (lk 182).

Joonistuslikult on Eisner linnajao avanud ühtaegu üldistusjõuliselt ja nüansirikkalt. Joonistatud kujutisel ei ole liiga palju ajastuomaseid detaile, mis võiksid tekitada lugejas ajaloolise draama jälgija tunde. Tellisseinu, lömmis prügikaste ja longus pesunööre leidub Bronxis veel tänapäevalgi. Hoolikalt valitud rakursside ja dramaatilise hele-tumeduse mänguga on aga loodud vaate­lava, mis peegeldab tundlikult lugude tegelaste meeleseisundeid ja läbielamisi. Joonistus lubab fookuse ja perspektiiviga mängulisemalt ümber käia kui optika. Niisiis näemegi linnaosa sellisena, nagu see raamatu tegelaste ja Will Eisneri tunde­maailma on salvestunud.

Rangete ristkülikute asemel raamistab Eisneri tegelasi nende elukeskkond. Bronxi tüüpprojektide alusel rajatud tööliselamud pakuvad selleks häid võimalusi. Ukseavad, aknaraamid, siseõued, tellisseinad, trepimademed – kõik need on Eisneri dramaturgilised vahendid, mis suunavad lugeja tähelepanu ning lasevad kahe ruumi vahelise valgusmängu toel välja joonistada tegelaskujude siluette. Teiselt poolt loob ohter raamistatus klaustrofoobilise, suletud õhkkonna, mis rõhutab immigrantidest tegelaste äralõigatust ühiskonnatervikust. Arhitektuur ei ole niisiis ainult lugude esteetiline ja ajalooline foon, vaid nende aktiivne kujundaja ning sotsiaalse isolatsiooni sümbol.

Ehkki Eisneri lugude sündmustik on kiire käiguga ning ootamatute pööretega, peab ta teadlikult silmas leheküljeterviku printsiipi. Stseen vahetub enamasti just koomiksilehte pöörates. See lisab lugemisel pingestatust ja üllatusefekti ning on abiks loo kulu struktureerimisel.

Valguse ja varjumängu ning sotsiaalse satiiri poolest on Eisneri loomingu algeid nähtud nii ekspressionismis kui ka film noir’is. Üks eeskuju, kelle kunstnik ise esile on toonud, oli talle Ameerika kirjanik ja illustraator Lynd Ward (1905–1985). XX sajandi alguses pildilise loojutustamisega katsetanud Wardi meelistehnika oli raskepärane art déco ja saksa ekspressionismi mõjutustega puulõige. Oma ajas jäi Ward võrdlemisi marginaalseks autoriks, kuid mõne aastakümne pärast, mil sisuliselt küpsenud koomiksikunst hakkas otsima värsket pildikeelt, omandas tema looming sootuks uue tähenduse.

Tähendusrikas vesi

Veel üks element, millele Eisneri loomingus tähelepanu tasub pöörata, on vesi. Eisner on meisterlik veejoonistaja ning tõestab seda juba „Lepingu ..“ ava­lehekülgedel. Näeme Frimme Hershi kõndimas koju oma tütre matustelt. Terve lehekülje ulatuses voolavad vihmajoad on hägustanud linna, tänavad ja longus mehekuju. „Vaid kümnete tuhandete nutvate inglite pisarad suudaksid põhjustada sellise uputuse!“ mõtleb Hersh (lk 6). Vihm ei ole siin lihtsalt meeleolu loomise atribuut, vaid väljendab Jumala kohalolu. Vesi on maailma esimene element („Jumala vaim hõljus vete kohal“), puhastav, jumalikku kohalolu, lootust, aga ka karistust väljendav substants, millel on tohutu sümboolne potentsiaal. Judaismis on märgiline sündmus iisraeli rahva minek läbi Punase mere: Jumala tahtel kahte lehte tõmbunud vesi laskis juudi rahva ohutult läbi, kuid uputas egiptlased. Siingi avaldub vee ambivalents nii armu kui ka karistuse instrumendina. Kui Frimme Hersh leinab oma tütart, nutab taevas koos temaga. Kui aga Hersh ise teeb viimase hingetõmbe, kärgatab linna kohal võimas pikselöök: „Ühtki vihmapiiska ei langenud … Ainult raevukas tuul keerutas üürikasarmute vahel“ (lk 53).

Judaismile iseloomulikku sõna jõu müstitsismi leidub teose nimiloos, mille peategelane püüab kirjaliku lepinguga Jumala tahet enda kasuks kallutada. Armetute üürnike maailmas on ju leping ülim pühakiri – paberileht, millest sõltub peavari, rahakoti paksus ja elu kindlus. Miks ei peaks siis ka asjaajamine Jumalaga käima bürokraatlikku rada pidi? Paraku näib Jumalgi Dropsie avenüü elanikud unustanud olevat või nende seatud tingimustele vilistavat. Ühtviisi külvab ta kannatustega üle nii need, kes tema seatud radu mööda käia püüavad, kui ka need, kes südametunnistuse ammu üle parda on visanud. Nii ei näegi enamik teose tegelasi põhjust ausalt elatist teenida – Jumal on neile niikuinii käega löönud.

Graafilise romaani „Leping Jumalaga“ esmailmumisest on möödunud peaaegu pool sajandit, mis on koomiksikunsti kui ühe tundlikuma popkultuurižanri puhul pikk aeg. Lugu mõjub aga äärmiselt ajakohaselt. On ju (taas) suurte rännete aeg: sõjapõgenikud, kliimapagulased, diginomaadid – olgu liikumise põhjused missugused tahes, iseloomustab kõiki rändajaid vahepealsuse seisund, mis ei kao geograafilise kohalejõudmisega.

„Elanikud moodustasid nagu laevareisijate pere, kus kõik pardal viibijad olid kuhugi teel – edasi, ülespoole,“ kirjutab Eisner „Lepingu ..“ proloogis (lk viii). Inimesed, kes on selja taha jätnud oma keele- ja kultuuriruumi, sotsiaalse staatuse, töökoha ja haridustee, on küll kuskile kohale jõudnud, ent sellele vaatamata justkui ikka veel laevas. Algab vaevarikas teekond ühiskonnaredelil, kusjuures unistused ja ihad on harva tegelikkusega kooskõlas. Sõna sõna haaval uut keelt õppides, võimalustest haarates ja neid luues, uut inimlikku kontakti otsides, jäävad immigrandid veel kauaks tegelikult n-ö laevale. Mõned ei lahku pardalt kunagi.

1 Will Eisner ei olnud ainult andekas joonistaja, vaid ka innukas teoreetik, kelle välja pakutud graafilise romaani määratlus „graafiline narratiiv“ võtab selle kirjandusvormi kõige ökonoomsemalt ja asjakohasemalt kokku. Peale loo terviklikkuse iseseisva väljaande raames ning pildi ja teksti tasakaalu loo jutustamisel eristab graafilisi romaane ajalehesabades ja koomiksivihikutena ilmuvatest piltjutustustest ka sisuline kaalukus ning keerukam kunstiline võttestik.

2 Greg M. Smith, Will Eisner, Vaudevillian of the Cityscape. Rmt: Comics and the City: Urban Space in Print, Picture and Sequence. Toim Jörn Ahrens ja Arno Meteling. Continuum, 2010. https://www.academia.edu/675731/Will_Eisner_Vaudevillian_of_the_Cityscape