Pilk Berliinist III – Kämbud, köök ja kirik

Saksa ühiskonnas on soolised erinevused päris tugevalt tunda, sest siin on suurimaid palgalõhesid Euroopas.

MELE PESTI

Ei ole täpselt dokumenteeritud, kes sõnastas kuulsa kolmiku „Kinder, Küche, Kirche“ (ee lapsed, köök ja kirik), millega määratleti saksa naise universumi piirid. Levinuima versiooni kohaselt oli see Saksa viimane keiser Wilhelm II (võimul 1888–1918) või siis pigem tema naine, keisrinna Auguste Viktoria.

XIX sajandi viimasel kümnendil lisati levisse läinud paroolis kolmele k-le vahel neljaski: kas Kammer või Kleider, vahel ka Keller (kõik nii toredalt meilegi keeleliselt lähedased: kamber, kleidid, kelder). Ringlusesse on jäänud siiski esialgne kuldne trio.

Tänasel Saksamaal on Kita ehk lasteaed ühe kolmest k-st naise käest pooleks päevaks enda hoolde võtnud (kui just parajasti mõni epideemia ei mölla). Laste­aiad suletakse siin märksa varasemal kellaajal kui meie kandis, nii et juhul kui töökorraldus pole paindlik, on siiski lihtsam, kui üks vanem on kodune. Aegade jooksul on välja kujunenud, et kojujääja kipub olema pigem naine.

Saksa ühiskonnas on soolised erinevused päris tugevalt tunda, sest siin on suurimaid palgalõhesid Euroopas: naised teenivad 21,6 protsenti vähem kui mehed. Euroopa keskmine näitaja on 17 protsenti. Saksamaast kehvem on see indikaator vaid kahes riigis: Austrias ja – kas juba arvasite ära? – Eestis. Sakslased tegutsevad juba aktiivselt olukorra muutmise nimel. Suurfirmade juhatuses peavad kolmandiku kohtadest täitma naised. Riigisektor näitas eeskuju ja võttis äsja vastu uue seaduse, mille järgi peab aastaks 2025 olema riigi enamusosalusega ettevõtete juhatuses mehi-naisi võrdselt.

Suur palgalõhe Saksa puhul esmapilgul üllatab: Angela Merkel ja teised tugevad naised on ju iga päev eetris ja mõjuvad ilmselt ka rollimudelina. Ka näiteks rikkale mehele jahti pidavate tibide subkultuur ei paista vähemasti Berliinis esmapilgul üleüldse silma – pigem on iga naine ja mees iseenda eest väljas. Täiemõõduline koduperenaisendus ehk Kinder, Küche, Kirche on eriti pealinnast kaugemal siiski jätkuvalt vitaalne juhtmõte.

Clara Zetkin, kes seisis naiste valimisõiguse ja tööalase võrdsuse saavutamise eest, tegi ka ettepaneku tähistada igal aastal rahvusvahelist naistepäeva.

Wikimedia Commons

Väga elus ja vali on seniajani ka võitlev feministlik liikumine, mis üritab visalt püsivat status quo’d murda. „See ei ole pidu, see on võitlus!“ on juba aastaid naistepäeva juhtlause, mille all kogunevad kümned tuhanded inimesed Berliinis naiste õiguste nimel tundideks tänavale meelt avaldama. Nii ka seekord, mil Kreuzbergi linnaosas marssis 8. märtsil loosungitega rohkem kui 10 000 inimest. Berliinlased said valida päris mitme demonstratsiooni vahel, kus protesteeriti seksismi ja diskrimineerimise vastu. Massiürituste vältijatel oli aga võimalus minna Saksa Ajaloomuuseumi eri­tuurile, kus valgustati välja vaprate naiste roll ajaloos. Bode muuseum avas lausa erinäituse provokatiivse peal­kirjaga „Kas naised peavad olema alasti või pühakujud, et muuseumi pääseda?“.

Nagu lasteaed on ka naistepäev Saksa leiutis. Aktivist Clara Zetkin tegi 1910. aastal Kopenhaagenis esimesel naissotsialistide konverentsil ette­paneku tähistada igal aastal rahvus­vahelist naistepäeva. Kindlasti ei näinud ta ette lillebukettide läbimüüki kogu maailma putkades ja tordipause asutuste kohvinurgas, vaid pigem ees­märgistatud kampaaniat naiste valimisõiguse ning tööalase võrdsuse saavutamiseks. 1920ndatel, Weimari vabariigi ajal, saavutasidki Saksa naised suurema osa tollastest eesmärkidest ja olid sellega teistest maadest kõvasti ees.

Siis tulid aga võimule natsid. Adolf Hitleri juhtimise all loodi Saksamaal uus doktriin, mille kohaselt aarialastest naised pidid karjääri asemel keskenduma aaria laste, uute natsisõdurite kasvatamisele. Tüdrukute kooliprogrammist võeti ladina keel ja kolme aasta jagu teadusaineid välja ning asendati need saksa keele ja kodundusõppega – soositi sooliselt segregeeritud tööõpetust, mida praktiseeritakse muide laialdaselt ka Eesti koolisüsteemis aastal 2020. Veel XXI sajandi alul Brasiilias elades kuulsin, et seal on mõnes saksa kogukonnas alles 1930ndate printsiipidest lähtuvad kodundus­koolid tütarlastele. Kogukonna mehi suunati elukaaslast otsima vaid diplomeeritud koduperenaiste seast.

Natsionaalsotsialismi valitsusajal Saksamaal naistepäev keelati. Olulisemaks tähtpäevaks edutati emadepäev, mis haakis paremini natside naisideaaliga. Nagu keeldude puhul tihti juhtub, peeti naistepäeva ka sel ajal salaja edasi: naised riputasid 8. märtsil nagu juhuslikult punaseid rõivatükke aknast välja ja avaldasid nii feministlikku meelsust.

Pärast Teise maailmasõja lõppu naiste­päevakeeld kadus. DDRis tõsteti see oluliseks tähtpäevaks, mida tähistati Nõukogude Liiduga sarnastel ideoloogilistel alustel. Lääne-Saksamaal oli see siiski üsna väheoluline tähtpäev kuni aastani 1975, mil ÜRO hakkas üleilmselt naistepäeva tähtsustama.

Aastal 2020 tähistati naistepäeva kõikjal Saksamaal, idas ja läänes, ehkki Nordrhein-Westfaleni liidumaale oli uue kroonviiruse hirm tõsisemalt pärale jõudnud ja kodust väga välja ei tuldud. Suurimad üritused olid Berliinis, nagu alati. Berliini linnavalitsus kuulutas Frauentag’i ehk naistepäeva jaanuaris 2019 puhkepäevaks. Sel aastal suurt vahet polnud, sest 8. märts oli pühapäev, ent sümboolselt on puhkepäeva staatus siiski oluline. Nimelt oli Berliini oma­valitsuses juba ammu jõutud üksmeelele, et kalendrisse võiks lisada ühe punase päeva, ent arutati pikalt selle üle, kas see peaks olema reformatsiooni ja Martin Lutheri austamise päev (31. oktoober) või siiski naistepäev. Vaidluse võitis võimul sotsiaaldemokraatide, vasakpoolsete ja roheliste koalitsioon, kelle arvates ühendab Berliini palju­rahvuselist elanikkonda mitte­religioosne püha märksa rohkem.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht