Pilk Berliinist IX – Krahv Karu, natsid ja Mark Twain

Berliinis osatakse ajalugu alal hoida nii, et elu läheb küll edasi, aga vanad tähenduskihid on samuti nähtaval.

MELE PESTI

Berliinis uidates on tihtipeale tunne, justkui oleks ajalugu ellu ärganud: linna külalise või elanikuna saab viibida korraga nii tänapäevas kui ka mitmes muus kihistuses.

Mis sel Berliinil ajalooga hüpata, võiks küsida, vanust ju linnal vähevõitu. Võtkem kas või Firenze või ükskõik mis muu Itaalia vanalinn, vaat seal alles rändad ajas, nii et sajandid vuhisevad! Berliini asutas küll juba XII sajandil Albrecht der Bär ehk krahv Albert Karu – sellest ka karusümboolika rohkus Berliinis ja filmifestivali „Berlinale“ logol –, ent ülikiirelt kasvama hakkas see tõepoolest alles pärast 1871. aastal Saksa impeeriumi pealinnaks saamist.

Berliini intensiivsest moderniseerumisest kirjutab seal koos naise ja kolme tütrega 1891. aasta sügistalve veetnud Mark Twain: „See on uus linn, uusim, mida ma kunagi näinud olen. Suurem osa linnast näeb välja, nagu oleks see eelmisel nädalal ehitatud.“ Twain nimetab ilu ja modernsuse tõttu Berliini Euroopa Chicagoks, kusjuures Euroopa analoog pidavat Chicagot ilu poolest isegi ületama. Preisi kord ja metoodilisus, Berliini politsei ja maksukogujate rahu ja tõhusus jätsid maailmarändur Twainile vägeva mulje. „Maavärina korral valitseks Berliini politsei olukorda ja tegutseks nii rahumeelselt, et jääks mulje: tegemist on palvetunniga,“ arvab Twain (Chicago Daily Tribune 3. IV 1892).

Kui aga maksukogujad ta eneseni jõudsid ja tollase seaduse kohaselt ka ajutise linnaelaniku sissetulekust protsenti tahtsid, siis kirjanik solvus. Ta jättis maha üürikorteri, kus õhtuti lastele „Kolumatsi“ tõlkis ja Supi Sassile kaasa elas (ka Twain ei armastanud Saksa suppe), ning kolis ümber uhkesse Hotel Royali Unter den Lindeni avenüül. Hooned, kus Twain peatus, on lammutatud, ent enamik tema tähelepanekuid kehtib tänapäevani.

Metropol sai Berliinist sada aastat tagasi, 1. oktoobril 1920, kui tollased lähikonna iseseisvad linnakesed Charlottenburg, Neukölln, Schöneberg jt liitusid administratiivselt pealinnaga. Hiline liitumine on üks põhjusi, miks igal linnaosal on siiamaani oma nägu, keskus, meeleolu, eneseuhkus, enamasti ka raekoda ja keskväljak. Kogu Berliini kohta nii selgelt seda kõike paika panna ei saagi.

Berliini suhtelisele noorusele vaatamata elab ajalugu temas kahel põhjusel. Esiteks: siin on valitud niisugune ajalooliste objektide säilitamise viis, mis toob esile nii hea kui ka halva. Seda, mis võib praegu haiget teha, ei püüta kustutada või silma alt ära toimetada (vrdl pronkssõdur). Üks silmatorkavam näide on ehk keiser Wilhelmi mälestuskirik kesk Lääne-Berliini loomaaia lähistel.

Wilhelm II laskis selle võimsa hoone ehitada XIX sajandi lõpul luteri kiriku mõju tugevdamiseks vastukaaluna sotsialismi pealetungile. Teises maailmasõjas sai kirik pommitabamuse, kuid sissepääs, torn ja altar olid siiski alles. 1950ndate lõpuni vaieldi, kas taastada originaalilähedane hoone või lammutada säilinu ja ehitada asemele moodne kirik, nagu soovis võistluse võitnud arhitekt. Lahendus sai saalomonlik: säilinu konserveeriti memoriaalina, selle ümber ehitati kaheksanurkne minimalistlik uus kirik ja veel kolm moodsat hoonet. Lahendus ei peida traumat, vaid mälestab juhtunut. Kompleksi mõju on võimas: lühivisiidist Berliini teismelisena on mul peamiselt meeles just lillakassinistest klaasruutudest seintega kõrgusesse sirguv modernne torn. Ajalugu elab edasi, ilu, valu ja kahetsus koleda pärast alati kaasas.

Sama põhimõte kehtib ka linna tuntuima sümboli, Berliini müüri kohta. Ilmne lahendus olnuks jupike konserveerida, ehitada selle kõrvale üks muuseum ja ülejäänud müür nii linna keskel, ümber kui ka kogu Saksamaal lammutada, et see kolossaalne autoritaarne õudus uute elukihtide abil üle kirjutada. Aga ei. Müürijuppe ja vahitorne ei leia ainult kesklinnast, vaid ohtralt just linna tagant võsast (pigem siiski looduskaunitest kohtadest Lääne-Berliini serval). Alati koos selgitava tekstiga, piiriületusel hukkunute elulugude ja näopiltidega, tihti saatjaks ka mõni kunstiteos. Midagi ei unustata, vaid hoitakse alal ja selgitatakse konteksti.

Teine põhjus, miks ajalugu Berliinis ja lähiümbruses oma teravust ei kaota, on lihtsamgi veel: XX sajandil on siin sündinud nii palju olulist, mida ongi raske unustada. Pärast kuid kestnud kangelaslikku pingutust lastele lasteaiakoht leida selgus, et lasteaiast saja meetri kaugusel seisab kaunis villa, kus pandi paika Endlösung’i ehk juutidevastase hävitustöö kava. Haus der Wannsee Konferenz on külastamiseks argipäeval kõigile valla, arhiivid samuti. Ehk tasuks ka eestlastest lõpplahenduste otsijatel ette võtta hariv ekskursioon saamaks aimu, mida see sõna õigupoolest tähendab.

Peagi läks laps samasse kanti kooli, luuderohtu mähkunud vanasse häärberisse, mille igast seinast õhkab ajalugu. Esiteks selgus hoone vanim kihistus: see ehitati XIX sajandi lõpus linna olulisima töösturi Franz Oppenheimi suveresidentsiks. Tema naine eksponeeris seal Saksamaa uhkeimat prantsuse moodsa kunsti kollektsiooni, verandal käis klaase kõlistamas lähikandi intelligents, näiteks Albert Einstein. Siis aga, nagu saksa muinasjuttudes tihtipeale juhtub, sekkusid kurjad antagonistid. Natsid hoidsid imekaunis parimate maastikuarhitektide kujundatud aias oma hobuseid ja haudusid majas plaane.

Praeguses koolimajas tegutses aastatel 1936–1942 Natsi-Saksa uurimisinstituut, kus õpiti tundma Nõukogude Liidu majandust ja poliitikat, valmistati ette spioone ja nuputati sõjaplaane. Instituuti juhtis grusiin ja töötajate seas eelistati vene keelt valdavaid inimesi Baltikumist. Iga kord, kui mu pilk riivab kooli keldri ust, kus põnnid praegu oma vihmariideid ja kummikuid hoiavad, võpatan hetkeks.

Aga mis seal ikka. Tähtis on teada, mis juhtunud on, ja teha nii, et enam ei juhtuks. Berliinlased tõesti püüavad.