Raamatukogud kõhklevad – digiteerida või mitte?

Liisi Lembinen

„Digiteerimine”, „skannimisrobotid”, „tekstituvastustarkvara” ning muud samalaadsed sõnad on saanud tänapäeva raamatukogu terminoloogia osaks. Raamatukoguhoidja teadmiste pagasisse peab kuuluma ka autoriõiguse seaduse tundmine. Viimase eest peab aga hoolitsema raamatukoguhoidja ise, mistõttu peeti Tartu ülikooli raamatukogus (TÜR) 6.–7. juunil rahvusvaheline konverents „Digiteerida või mitte: autoriõigused, vabakasutus ning orbteosed”. Konverents toimus iga-aastase e-raamat nõudmisel (Ebooks on Demand – EOD) võrgustiku kohtumise raames. EOD on teenus, mida pakub 35 raamatukogu 12 Euroopa riigis. Eestis pakuvad teenust Tartu ülikooli raamatukogu ja rahvusraamatukogu. Konverentsi peamine eesmärgiks oli heita valgust autoriõigusküsimustele digiteerimisel ja digiteeritud teoste avaldamisel.

Kahepäevase konverentsi juhatas sisse üks peaesinejatest, saksa jurist ning Max Plancki Võrdleva Avaliku ja Rahvusvahelise Õiguse Instituudi raamatukogu direktor Harald Müller. Haaravas ettekandes tõi ta välja Euroopa Liidu autoriõiguste nõrkused. Igas liikmesriigis kehtivad omad autoriõigused ja puudub üle-euroopaline ühtlus. Internet on piirideülene, kuid liikmesriikide autoriõiguse seadustes see ei kajastu. Euroopa Liidu kesksed regulatsioonid on pigem soovituslikud kui imperatiivsed.

Raamatukogudest rääkides tõi Müller teise nõrkusena välja suure vastutuse koorma, mis on jäetud raamatukogude õblukestele õlgadele. Keskmise suurusega raamatukogus ei ole igapäevaselt palgal autoriõiguse spetsialisti, kuigi raamatukoguhoidjatel tuleb selle teemaga pidevalt tegelda. Seaduse järgi on lubatud digiteerida ning avaldada teoseid, mille autori surmast on möödunud 70 aastat. Müller tõi näiteks oma nime – tema nimekaime on sadu, mistõttu autoriõiguse omaja väljaselgitamine eeldab tohutut lisatööd. Raamatukogud peavad lugejatele digiteerimisel lisaks kõigele muule välja selgitama, millised on lugeja kavatsused seoses digiteeritud teosega, kas seesugune kasutus vastab seadusele, kas litsentsid kehtivad, ning otsustama, kas koopiat võib avalikkusega jagada ning mis formaadis see on lubatud. Liikmesriikide seadused aga ei toeta sugugi raamatukogude vajadusi ning ootusi.

Järgmiseks tõstatas Müller orbteoste probleemi ning tõi välja 2012. aasta 25. oktoobril vastu võetud Euroopa Liidu direktiivi orbteoste kasutamise kohta. Orbteos on teos, mille õiguste omajaid ei ole võimalik identifitseerida või identifitseerimise korral ka põhjalikul otsimisel leida. Direktiiv puudutabki eelkõige avalikkusele avatud raamatukogusid, muuseume ning arhiive. Direktiiv tekitab siiski rohkem küsimusi, kui annab vastuseid. Milline on põhjalik otsing ning selleks sobivad allikad? Millal lõpetada põhjalik otsing? Siiski paistab tunneli lõpus valgus, sest Euroopa Liidu liikmesriigid on asunud probleemidele lahendusi otsima.

Teine peaesineja Rainer Kuhlen, Konstanzi ülikooli professor ja võrgustiku (ENCES – European Network for Copyright in Support of Education and Science) esindaja,  võrdles oma ettekandes teadmiste ökonoomiat ja ökoloogiat. Teadmiste ökonoomia on erateadmiste ning informatsiooni kommertskasutus, mida jagatakse, müüakse ning litsentsitakse globaal­sel infoturul. Informatsiooni väljundeid kaitsevad autoriõigused ning neid loetakse eraintellektuaalomandiks. Teadmiste ökoloogia ei ole küll teadmiste kommertskasutuse vastu, kuid eeldab, et aktsepteeritud on vaid need publitseerimismudelid, mis tunnustatavad teadmist ühiskondliku hüvena, lubades kõigile juurdepääsu (open access) ning jättes arvestamata vaba kasutust välistava omandiõiguse. Kuhlen näeb avatud juurdepääsus võimalust teadmiste kui ühiskonna hüve institutsionaliseerumiseks.

Patrick Peiffer Luksemburgi Rahvusraamatukogust tutvustas vabakasutuse kalkulaatorit (Public Domain Calculator), millega leiab enne digiteerimist need teosed, mis kuuluvad kindlasti vabakasutuse alla. Eesmärgiks ei ole asendada iga juhtumi autoriõiguste analüüsi, vaid lihtsustada põhjalikku otsingut. Kokkuvõttes jõudis Peiffer Mülleriga samale järeldusele: Euroopa seadusraamistik ei ole harmoneeritud. Teist õiguste tuvastamise ja haldamise süsteemi ARROW tutvustas Que Anh Ha Innsbrucki ülikoolist. Mõlema süsteemiga saab lihtsustada direktiivis nõutud põhjalikku otsingut.

Eestit esindasid ettekannetega Tartu ülikooli intellektuaalse omandi dotsent Aleksei Kelli ning rahvusraamatukogu autoriõiguste spetsialist Karmen Linask. Kelli vaatles osalisi intellektuaalomandi süsteemis ning leidis, et tasakaalu erinevate huvide ja õiguste vahel on raske saavutada. Autorite ja kasutajate huvid ei ühti kahjuks alati kommertshuvidega. Ta leidis, et süsteem võiks olla paindlikum. Kasutajatena unustame tihti, et oleme ise ühiskonna osana kokku leppinud intellektuaalomandi süsteemis ning isegi kui selle rakendamine võib näida vägivaldse teona, ei ole intellektuaalomandil, mis ei jõustu, mingit mõtet. Kelli võttis oma ettekande kokku, nentides, et autoriõigus on kõigest vahend, selle kasutamise üle otsustame me ise.

Karmen Linask tõi välja raamatukogude ekspertgrupi mitmekuise tegevuse tulemused, millega panustati uue autoriõigusseaduse loomisse. Linask tõi oma ettekandes esile probleemid, millele raamatukogud vastuseid ootavad: filmide ja e-raamatute laenutamine, põhjaliku otsingu teostamise viis ning perioodika ja massdigiteerimise litsentseerimisega seotu.

Teise päeva pärastlõunal peeti tavapärane EOD võrgustiku aastakoosolek, kus käsitleti lugejate tellimusel digitaalkoopiaid valmistavate raamatukogude võrgustiku laienemist 40 organisatsioonini, kommunikatsiooniküsimusi ja tellimissüsteemi arendusi. EOD raamatukogud digiteerivad kasutajate tellimisel autoriõiguse alt vabu raamatuid, mida pärast paarikuist embargoperioodi saavad kõik vabalt lugeda. Sel aastal võitis EOD-teenus Ameerika Raamatukogude Assotsiatsiooni maineka auhinna – uuendusliku rahvusvahelise raamatukoguprojekti aastapreemia. EOD-teenusel saab silma peal hoida kodulehel http://books2ebooks.eu/et või Facebookis https://www.facebook.com/eod.ebooks

Konverents oli küll meeldejääv jätk digiteerimise käigus tekkivate autoriõiguste küsimuste vaagimisele, kuid küsimus, kas digiteerida või mitte, jääb siiski aktuaalseks. Mõnikord võib olla lihtsam jätta raamat edasiste komplikatsioonide vältimiseks digiteerimata. Ekspert Müller vaidleks sellele aga kindlalt vastu: kindlasti digiteerida! Esmalt digiteerida ning seejärel otsida probleemidele lahendus!