Rahva sekka minek

Karl Martin Sinijärv

Mineval nädalal leidis Eesti Kirjanike Liidu ja Eesti Raamatukoguhoidjate Ühingu algatusel aset kirjanike Eesti turnee, mille käigus loodi sooje suhteid publikuga, kaubeldi raamatutega ja kõneldi rohkesti kirjandusest. Piltidel: J. Jaik, J. Parijõgi ja E. Hiir Vana-Narva bastioni nurgal 28. IX 1938; kirjanikud Kundas 1938. aastal (mõlemad Eesti Kirjandusmuuseumi arhiivist); Eeva Park ja Urmas Vadi Põlva raamatukogu ees 2004. aasta oktoobris (foto: Jan Kaus); kirjanikud Toomas Raudam, Karl Martin Sinijärv ja fs Pärnus etlemas (oktoober 2004, Ilme Miilimaa). Traditsioon jääb kestma, tulevas kohtuvad maaraamatukogude lugejad vahest kirjanikega sagedamini, loodetavasti mitte kurnavas turneevormis, vaid pigem üksikkülastustena.  

Poliitikud, pedagoogid, ajakirjanikud ja tõepoolest ? miks mitte ka kirjanikud ? tuleb aeg-ajalt suunata tootvale tööle. Muidu jookseb juhe kokku nii nendel kui kõigil teistel, kes paratamatult nende toodanguga kokku peavad puutuma. Kirjanike puhul pole sokikudumine, ketrusvabrikus rassimine või allveearheoloogia õnneks siiski ainuvõimalik lahendus. Vahel aitab sellestki, kui teatava regulaarsusega rahva sekka minna ja seal natuke olla.

Tõsi küll, eelmise vabariigi kõrghetkedel prooviti tööeestluse tuhinas lämbuvaid kirjanikke koondada Ida-Viru kaevandustesse värskema õhu kätte. Kirjanikud, mu oma vanaisa kaasa arvatud, olid aga kaunis kleenukesed ja kerge kondiga ning vahvad ?ahtöörid neid oma mängu ei võtnud. Rüsinal (vt pilti) tungeldi tagasi tsivilisatsiooni ja kohvikukultuuri rüppe. Vaid päevakeseks suutsid loovtöötajad lakatada vabrikukorstende suitsemise (vt teist pilti). Töö jätkus tindiinimesteta, suurem kahju jäi tekitamata.

Tänapäeval on kõik palju parem. Aga kirjanikud on laisad ja ei viitsi eriti käia ja inimestele rääkida, kui hea kõik just on. Õnneks on olemas kirjanike liit ja tema karm, aga õiglane kapten Kausjan, endine mereröövel, armeenlane. Tema käsul variseb puust viimane leht ja iga kirjanik läheb vabatahtlikult kas või idapiirile kaitsma sõnavabadust ja isamaa ilu. Nii läksime meiegi. Tagasi ei vaadanud keegi, isegi mitte need vaprad, kes kodumaa kaugemate nurkade vaimupimedusest puhtaks pühkimise enese peale võtsid. Olgu nende nimed siinkohal kuldsete tähtedega Sirpi raiutud: Eeva Park, Leelo Tungal, Jan Kaus, Urmas Vadi. Põlva ja Võru ja Viru said neid näha ja kuulda, palju ei puudunud kaevanduste taaskülastamisest. Ülejäänud Eestile vedasid sümboolse pentagrammi (marsruut Tallinn ? Viljandi ? Haapsalu ? Albu ? Pärnu ? Tallinn) Toomas Raudam, Serpent, François ehk Mesikepp, Jürgen Rooste ja mingi kiilakas. Inimesed kuulasid sütitavaid kõnesid mustast marjast ja selle peristaltilisest efektist, noogutasid ning läksid tagasi kodudesse. Maailm muutus raginal veel paremaks.

Kokkuvõtteks: kirjanik ja rahvas on üks. Või mitu. Vahet pole. Peaasi, et loetakse, siis ka kirjutatakse. Ja loetakse ette. Mina lähen küll meeleldi rahva sekka, mul on seal hea.