Riimifestival geisrite saarel

Leelo Tungal

 

Leelo Tungal koos Hal Sirowitziga.  erakogu

Islandil toimunud lasteluulefestivali kohal heljus saare hea ja südamlik vaim, keeltekatlas jäi silma nii mõnigi vaimustav lastekirjanik, keda maakeeldegi tõlkida tasuks.

 

Septembri viimasel nädalal peeti Islandi pealinnas Reykjavíkis laste- ja noorsookultuurifestivali “Riimid, lalinad ja laulud” (“Rhymes and Rigmaroles and Songs”), millest tänu Põhjamaade Instituudile ka minul oli rõõm osa võtta. “Rõõm” pole siinkohal sõnakõlks, sest mitme maa kolleegide seas sellel imelisel saarel veedetud aeg pani mind Islandisse kiinduma ja mõneski paigas tekkinud déjà-vu-tunne (Laxnessi “Müüdud hällilaulu” kuuldemäng lapsepõlves? “Salka Valka” varases nooruses?) äratas tahtmise veel kunagi Islandisse tagasi minna… ja ehk keeltki õppida, kuna kõigist Põhjamaade keeltest kõlab islandi keel mu meelest kõige selgema ja ilusamana.

Eks nii viimase sajandi ajalugu kui ka keel ole need tegurid, mis ei lase skandinaavlastel eestlasi päris-põhjamaalasteks pidada: meie lähimad suguõed-vennad soomlased on ikkagi koolis rootsi keelt õppinud ja “svenskast” saavad mingil kombel aru nii islandlased, taanlased kui fäärlased. Lisaks Skandinaavia keeltele kasutati festivalil õnneks veel inglise keelt, kuna poeete oli kutsutud ka Inglismaalt, USAst ja Kanadast. Festivali peakorraldaja, Reykjavíki Põhjamaade Maja direktrissi Gro Krafti sõnul alustati lasteluulepidudega viis aastat tagasi ning need võtavad üha hoogsamaid tuure üles: esimene festival oli pühendatud ainult Põhjamaade lastekirjandusele, 2004. aastal kutsuti ka üksikuid kaugemaid külalisi ning nüüdsel peol esines välismaa poeete juba peaaegu sama palju kui islandlasi. Lisaks luuletajatele said lapsed kuulata-vaadata ka Helsingi noore teatraali Carl Gustav Wentzeli rootsikeelseid lavastusi. Üks õhtupoolik kulus ka laste õiguste alasele seminarile, mille üks peaesineja oli Tove Appelgren, kelle kolm Vesta-Linne-raamatut hiljuti Eestiski ilmusid.

 

Jõmpsikail ka vastutus…

 

Nädal jääb küll üldistuste tegemiseks lühikeseks, kuid kohtumistel koolides jäi mulje, et islandlased võtavad lastekaitseküsimusi märksa rahulikumalt kui teised skandinaavlased: karjuvaid, trampivaid ja vaeseid äiti’sid vihmavarjudega nuhtlevaid lapsi, nagu Tallinna sadamas näha võib, polnud kusagil märgata. Väikeses riigis, kus kõik kõiki tunnevad, antakse ilmselt juba maast madalast lastele teada, et õigustega koos käivad ka kohustused.  Pealegi reedab iga lapse perekonnanimi, kelle tütre või pojaga on tegu: -soni või -dóttiri lõpuga nimesid ei kanna sellel maal ju ainult välismaalased… Ühel hommikul, kui olime just jõudnud koolimajja ja kohtumiseni oli jäänud vaid mõni minut, tabas üht luuletajat haigushoog, mistõttu jäime kolmekesi koridori pidama: taani poeet toetas kolleegi ühelt, mina teiselt poolt ja kohalik luuletaja ruttas abi otsima. Jõmpsikad jäid meid algul suuril silmil vaatama, kuid keegi ei kippunud ahhetama, kommentaaridest kõnelematagi, ja peatselt lükkas paar abivalmis poissi fuajeesse õpetajatooli, millel olid rattad all…

Rahvusvahelise luulefestivali korraldamine pole tõesti kerge töö: juba märtsikuus hakkasid islandlased korraldama võõrkeelse luule tõlkimist. Ragnheiður Harvey, kellega pidasime pool aastat tihedat kirjavahetust, kandis kogu festivali vältel hoolt kõigi murede eest, alates toitlustamisest-teejuhtimisest ja lõpetades fotokaamerate akude laadimisega. Kõigi külaliste loomingunäited ilmusid kokkuköidetuna kenas brošüüris, mille tiraaži unustasin kahjuks küsida. Kahju oli sellest, et islandlaste endi loomingut ei peetud vajalikuks inglise keelde tõlkida – aga luulepidu oligi kõigi külalistega tükkis mõeldud just kohalikule rahvale näitamiseks, mitte võõraste ees uhkuse ajamiseks. Luulet luges igaüks oma emakeeles ning seejärel kõlasid islandikeelsed tõlked. Minu värsid tõlgiti inglise ja soome keele kaudu, ning vähemasti rütmi ja riimide ning laste reaktsiooni järgi otsustades oli Hjörtur Pálsson teinud väga korralikud tõlked. Eesti keele kõla meeldis aga meie kohtumiste juhile Aðalsteinn Sigurðsson Ásbergile nii väga, et ta palus mul pärast tõlke ettelugemist veel kord originaale deklameerida. Lõpuks hakkasin juba ise ka uskuma, et meie emakeel on teistest kõlavam ja “maasikamuusika” mingi eriline kõlaleid!

 

Koertele vastu haukudes

 

Vabavärsilist luulet kuulis festivalil väga vähe: minu märkamist mööda vaid noorelt rootslaselt Mårten Melinilt ja ameeriklaselt Hal Sirowitzilt. Hal Sirowitzi, poola juurtega ameeriklase raamatud “Ema ütles” ja “Issi ütles” pole niivõrd lastele mõeldud, kuivõrd lastest, täpsemalt ühe juudi perekonna poisist kirjutatud luule.  Tema vaimukaid ja südamlikke värsse tahaks ise ka tõlkida, kui leiaks aja ja kirjastaja! Teine festivalil kohatud poeet, kelle luuletused lausa kutsuvad eestindama, on inglane Brian Moses – ainult et nii mõnusat esinemist nagu tema performance oskan vähesed järele teha. Brian kasutab luulet lugedes väikesi trumme, tamburiine ja reisidelt kokku ostetud kummalisi pille, mille nimegi publik pole kuulnud. Sahiseval sammul hämaras saalis liikudes vaimustab ta lapsi selliste luuletustega nagu “Ssssiu hotell” (“The Ssssnake Hotel”) ja “Koertele vastu haukudes” (“Barking Back at Dogs”. Kuuldavasti unistas ta lapsena rokkmuusikuks hakkamisest – nagu ka taanlane Thorstein Thomsen, kelle luulerütmid läksidki aeg-ajalt üle rokkamiseks. Islandlased Adalsteinn Sigurdsson Asberg ja Davið Pör Jónsson on oma värsid kogunisti CD-dele laulnud – viimane neist meenutas kangesti meie Henno Käod tema Peoleo perioodil.

Lasteluule seoseid mängude ja rahvaluulega on uurinud Una Margret Jónsdóttir, kelle esinemist oli keelt mõistmatagi nauditav jälgida: teda toetasid tragid laululapsed ja refräänikohtades lõi saalgi kaasa. Põnevaid proosa-luuleseguseid raamatuid kirjutab islandi juurtega kanadalanna Gillian Johnson, kelle segaverd näkineitsi Thora lugulauludes on ilmselt üht-teist autobiograafilist. Imekauni poetessi looming on siiski ingliskeelne, esivanemate keelde vahendab tema teoseid vanema põlvkonna luuletaja Bödvar Gudmundsson. Lasteluule seoseid mängude ja rahvaluulega on uurinud

Festivali korralduskomitee andis välja ka oma auhinna ning selle pälvis üllatuslikult hoopis prosaist, fäärlane Bardur Oskarsson.  Noore kunstnikust literaadi esikraamatu tekst kõlas ettelugemisel siiski väga poeetiliselt ja ka illustratsioonid mõjusid meeleolukalt.

Soomet esindasid lasteluuleklassik Kirsi Kunnas ja lastekirjanduse professor Leena Kirstinä, kes on ka Tallinna ülikoolis loenguid pidanud. Kirsi Kunnas, kelle luulekogu “Siil ja kuu” ilmus Eno Raua meisterlikus tõlkes eesti keeles juba 1978. aastal on imetlusväärselt vitaalne siiani ja tema ning Leena Kirstinä seltsis oli mõnus Reykjavíki ööelust osa saada – alles pärast keskööd tuli klassikule pähe mõte, et kui sünniaastaks on 1923, siis peaks vist hotelli naasmiseks takso tellima…

Kirsi Kunnase luuletus “Katel ja kartulid”, mis meil mitmes kooliraamatuski ilmunud, meenus luuletajale, kui seisime festivali lõputuuril Strokkuri geisri juures kuumaveepurset oodates: “Muudkui mulinal kihisen / ja puhisen, pihisen,/ sülgan, sihisen, / sähisen, kähisen ja vihaselt rähisen…”  Salalikult mulisev veehaud võiks rahvalaulikule olla mitte ainult katla, vaid ka põrguhaua prototüübiks! Iga nelja-viie minuti järel saab mulin otsa ja siis tuleb turistidel plehku panna, et mitmekümne meetri kõrgusele tõusev keevavee-purskkaev neile näkku ei pritsiks.

 

Islandil elab ka eestlasi

 

Kurjakuulutavalt salapäraseid paiku on Islandil palju: üle kümnendiku maast võtavad enda alla laavaväljad ja Keriði vulkaanikraatri ääres seistes tuleb kõhe kahtlus küll – äkki on ikka põrgu päriselt olemas? Jaan Rannapit tsiteerides, paha, paha, aga hea ikka ka: kuumaveeallikad kütavad maju ja tänu neile kasvatatakse kohalikes triiphoonetes kurke-tomateid-paprikaidki. Saarel on üle 800 kuumaveeallika, mille temperatuur ületab 70 kraadi. Kas ei võta natuke kadedaks teadmine, et mõnigi maamaja saab sel moel nii toasooja kui ka vannivee priilt kätte!

Kuigi Island on Eestist üle kahe korra suurem, elab seal ainult 306 000 inimest (lambaid on märgatavalt rohkem – pool miljonit!). Nii väidab lennukompanii uusim ajakiri – varasemates teatmikes on rahvaarv veelgi väiksem. Oleks huvitav teada, kui palju on Islandi uusasukate seas eestlasi? Aðalsteinn Asbergilt kuulsin Lemme Saukasest, kes on islandi kirjandust juba ka eesti keelde tõlkinud, ning Keflavíki lennujaamas kohtusin noore daamiga, kes kiitis oma eestlasest laulupedagoogi Annika Tõnurit, keda meist paljud mäletavad Estonia samethäälse metsosopranina…

Islandlased, kiiresti linnastuv talupojarahvas, kes on uhke oma juurte üle – oleksid päris eestlaste moodi, kui meie seest välja juurida see va paha kännukuninga-kompleks. Suurustamist, ärapanemist ja uhkuseajamist seal ei kohanud, ääretut abivalmidust ja sooja tähelepanu aga küll. Reykjavíki Põhjamaade Maja (mis on ehitatud, muide, Alvar Aalto projekti järgi) võttis sõbralikult vastu nii lapsi kui ka luuletajaid – mis seal siis imestada, et ka külalised said omavahel sõpradeks!