Romaan Eestist

Marin Laak

Eksootika valusad õppetunnid. Katrina Kalda, Jumalate aritmeetika. Prantsuse keelest tõlkinud Anti Saar, toimetanud Krista Leppikson. Kujundanud Anne Pikkov. Varrak, 2013. 176 lk.

Katrina Kalda uue romaani „Jumalate aritmeetika” algus on hoolikalt sõnastatud: „Ärkasin keset lapsejäsemeid … mis hulpisid roosteselt helkivas vees. Pinnal ujus valge ja ümmargune kuu, nagu kuulike, millele tuli järele minna …” . Illusioon eelseisvast „ainult” lugemismõnust, millega minagi raamatu avasin, saab hoiatuseta lõhutud. On selge, et romaan pürib olema midagi enamat kui lihtsalt olme- või ajaviitekirjandus.
Kuigi raamatu tagakaanel on nimetatud autorit „eestlannast prantsuse kirjanikuks”, paigutab kodumaine lugejamina ta vaevata noorte eesti kirjanike hulka. Rahvusliku või siis kultuurilise kuuluvuse küsimust, mis ajas segadusse Sofi Oksaneni romaanide lugeja, Kalda puhul vähemalt minule ei teki, kuigi mõlemad elavad välismaal ja kirjutavad nii-öelda võõramaa keeles romaane Eestist. Oluline roll on selles mõnetises kuuluvuse-segaduses kindlasti ka kirjanikest tõlkijail: Katrina Kalda „Jumalate aritmeetikat” on Anti Saare vahendusel sedavõrd hea lugeda, et romaani tõlkelisus, vähemalt keeletasandil, ununeb (sama juhtus ka „Puhastusega” Jan Kausi tõlkes).
Peagi hakkab aga romaani arrogantse algusega käima keeratud tekstianalüüsi mootorisse nagu kivi rataste vahele tungima fakt, et raamat ilmus kõigepealt just Prantsuse turule.  Tahes-tahtmata hakkab see mõte lugemist segama, tekitab kõrvalpilgu, mis püüab samastuda võõra lugejaga, kes meie väikesest Eestist, Tallinnast, Pärnust, liiatigi Pärnu-Jaagupist suurt midagi ei tea ning meie väikese rahva keerulistest ajalooprobleemidest ehk teada ei tahagi. Ja tundubki, et autor on just viimases küsimuses publikule vastu tulnud: keskendanud romaani eestlannast pariisitari siseelule. Leian ka selliseid kohti, kus oleks võinud kaugele lugejale veelgi vastu tulla. Näiteks, kuidas võiks ta mõista, mis tähendus on Balti jaamal ja selle lähikonna mahajäetud majadel, kus minategelane armastas hulkumas käia? Märkusena olgu lisatud, et kummitas ikka pigem keskaegses Tallinna vanalinnas kui Kalamajas.
Seesama kõrvalpilk annab aga autorile andeks nii mõnedki küsitavused, näiteks selle, et  iseseisvuse taastamise aegse ja -järgse Eesti võrdkujuks on romaanis vaid inimeste riietumine värvikirevatesse second hand rõivastesse ja tühised jutuajamised hindade üle. Natuke raskem on siinsel lugejal hakkama saada nii-öelda üleüldistustega endisaegse „Nõukogude Liidu ühiskonna” elu kirjeldamisel. Näiteks teada-tuntud Brežnevi pakikesed olnud „kahtlased tehingud, mis Nõukogudemaa kaubaringlust ülal hoidsid”, kui tahtsid mõnd „head välismaist raamatut, siis tuli teinekord koos sellega osta ka mõni kõrge parteifunktsionäri teos”. Koos defitsiitse kaubaga müüdi nii läbi ka „tooted, mida keegi isegi tollal endale muretseda ei soovinud” (lk 55). Ilmselt on autor silmas pidanud Leonid Iljitš Brežnevi mälestusi 1954.–1955. aasta Kasahstanist raamatukeses „Uudismaa” (1978), mida tõesti omal ajal teistele raamatutele lisati, kuid vaevalt küll, et selle 79-leheküljese brošüüri levitamine riiklikule suurkirjastusele Eesti Raamat majanduslikku kasu tõi, pigem täideti parteilist käsku levitada teost laiadele rahvahulkadele.
Heaks kujundiks, ent samuti pisut ehk liiga utreerituks, pean ka nõukogude ühiskonna võrdlemist Mendelejevi tabeliga, kus inimesed on „jaotatud õigeteks ja valedeks, intelligentideks ja töölisteks, kasulikeks ja kasututeks ning sõnakuulelikeks ja sõnakuulmatuteks elementideks” (lk 25). Kujundina ehitab keemiliste ühendite korrastatud tabel romaani ka üles: sellega on seotud enam-vähem kõik romaani sõlmkohad, k.a minategelase (isalt päritud) ohjeldamatu korravajadus, vastasjõud unes ja ilmsi piinavatele košmaaridele. Ühe sellise korrastamistuhina käigus leiabki minajutustaja vanaemalt päranduseks saadud „kartoneeritud” (?) ümbriku  vanade perekonnafotode ja kirjadega kelleltki Liisilt Tomski oblastist Obi jõe äärest teiselt poolt Uurali mägesid. Hakkab hargnema pikk perekonnalugu, mille hapraid ühendusniite autor hoolikalt peidab kuni viimaste lehekülgedeni.
Elust 1980. aastate Nõukogude Eestis ja 1990. aastate alguse taas iseseisvas Eesti Vabariigis loob minajutustaja pildi justkui tagurpidi ulmemaailmast, kus tänapäeva mõttes vähegi normaalset elu on raske ette kujutada: hall ja räpane linnaruum, tühjad poeletid, äraspidised peresuhted ühiskorteris, haisvad marlimähkmed ämbrites … Kas see tõesti on välismaist külluseühiskonna lugejat paeluv „eksootika”? Võib-olla siis polegi vaja sellest kirjutada nii-öelda uuesti, vaid piisaks, kui lihtsalt tõlkida mõned eriti säravad 1970. aastate olmekirjanduse pärlid?

Elu Nõukogudemaal ja Pariisis
Tänapäeval polekski ilmselt tõesti enam vahet, kes ja kus on lugeja, sest Nõukogude Eesti proosa on üllatanud ka meie oma nooremaid, vabas Eestis kasvanud kriitikuid.1 Katrina Kalda uue romaani teeb aga huviga loetavaks autori terav pilk nendele asjadele, mida vanemad kirjanikud ehk tähele poleks pannud. Näitena üks sellistest lapsemällu süüvinud piltidest: „Vanaema Eda triikis elutoas pesu. Aeg-ajalt niisutas ta seda, kastes sõrmed külma vee kaussi ja raputades neid linade kohal. Triikraud susises, selle alt kerkis auru; õhus levis puhta pesu soe lõhn” (lk 71). Sellele nostalgilisele väikesele misanstseenile on autor ümber kudunud aga hoopiski tähenduslikuma, peaaegu et sõlmitusliku stseeni: tegu on sama õhtuga, mil ema pakib Eestist põgenemiseks kohvreid,  rahvusorkestris esimest viiulit mängiv isa joob köögis viina ja pere laste jaoks keeratakse televiisorist mängima nukker eksistentsiaalne multikas udus eksinud siilist. See vallandab omakorda lapsminategelase kogu seni allasurutud ängi, hirmu ja viha.
Romaanis leidub  hulganisti lapse pilgu läbi nähtud olmedetaile (kile­kotid, talongid, järjekorrad, potipõllundus, põrandaalune kaubavahetus jne), mida oleme juba kohanud, kes rõõmsa äratundmise, kes võõristusega, ka Oksaneni „Stalini lehmades”. Kui kolm aastat Katrinast vanem Sofi kirjeldab värvikalt oma lapsepõlve kilekoti-Eestit soomlase pilgu läbi, siis Kalda lapstegelane annab ehedalt edasi tunnet, kuidas välismaalasi vaadati kui ebamaiseid olendeid, kes „toituvad värvilistest kommidest, lagritsast, banaanidest ja suitsuvorstist ning joovad peale apelsinimaitsega Jaffa limonaadi” (lk 69). Lapselikult naiivselt, vähemagi annuse poliitilisuseta kirjeldab ta ka omaaegset väliseestlaste austust ja imetlust: „Reisida teisele poole Atlandi ookeani pidi olema umbes sama raske kui reisida Kuule” (lk 69). Ometi aimab see lapsepilk nende suhtumiste ja näilise vaikuse taga varjul olevat  „mingit kohutavat saladust“ (lk 70).
Maailmakujutus lapse silmadega on tänu Friedebert Tuglase „Väikesele Illimarile” ja Viivi Luige „Seitsmendale rahukevadele” klassika eesti kirjanduses ning praegugi laialt kasutusel vormiline võte keerulistest ühiskondlikest asjadest rääkimiseks, eriti postsoveti kirjandustes. Lapse vaatepunktiga kaasnev naiivsus ja vahetus annavad võimaluse ära ütelda nii mõndagi, mis oleks kohatu täiskasvanule – näiteks võib laps olla trotslik, vihane, isegi julm. Kuid Katrina Kalda laps ei ela oma lapsepõlve kannatust välja, nagu teeb seda Luige „Rahukevade” laps, vaid kogub hingelisi muserdusi tilkhaaval enesesse, kuni anum saab ääreni täis. Stress saadab minajutustajat kuni raamatu viimaste lehekülgedeni, nii päeval kui öösel, nii kodus kui võõrsil. Nagu „Stalini lehmade” nii on ka „Jumalate aritmeetika” minategelase stress permanentne, öökima ajav seisund, mida tuleks lahata pigem psühhiaatria ja pereteraapia kui kirjanduslike vahenditega. Siin ei tule autor publikule vastu sammukestki: lisaks hingelistele õudustele kujutab autor minajutustaja kannatusi ka tema keha võikate kogemustena. Pingetele perekonnas reageerib ta aastaid kestva uriinipidamatusega, poolvägivaldset põgenemist kodumaalt kujustab autor vürtsikalt  üheksa-aastase tüdruku langemisega rõveda pedofiili ohvriks Pariisis. Nii et vastu lugeja ootusi ei leevenda autor groteskseid pilte lapsepõlve Eestist sugugi maaliliste kirjeldustega kultuursest Pariisist. Just siin leiavad aset košmaarsed unenäod, painajalikud lapsepõlvepildid, mille kohta öeldud „mõrumaiguline huumor” raamatu tagakaanel on vaieldamatult liiga leebe sõnapaar – kirjeldused on sageli lausa sapised. Halastamatult paljastab autor oma kangelanna vistrikke, tedretähnilist jumet, äranäritud küüsi või vanatüdrukupesu. Halvav on hirm, mille kehastajaks on müürid Pariisis ja onu Oskari toas.
Imekombel ei mõju kõigi nende lausa vaga-jenovevalike kannatuste kuhjumine siiski lugeja vastuvõtule halvavalt, sest autor on need esitanud (ja tõlkija tõlkinud) lausa impressionistliku keelelise värvipeenuse ja silmanähtava, mõneti isegi masohhistliku mõnuga, mis omakorda loob huvitava kontrasti sisu ja vormi vahel. Ega autor asjata pälvinud mainekat Prantsuse Akadeemia preemiat „prantsuse keele hea käsitsemise eest oma romaanides” ja „teenete eest prantsuse kirjandusele”.2
Romaani üks universaalseid teemasid võikski olla üksindus. Selle võrd­kujuks romaanis on pesumaja tagahoovis rohu seest sirutuv üksik „võilillelaps”, millest lapspeategelane pidi lahkuma kui „kellestki kallist” (lk 43). Romaani viimases kolmandikus hakkab valgus lõpuks läbi tulema. Selleks on leitud hea kujund taas taimeriigist: kõikidest kohtadest valutavale sisemaailmale toovad kergendust Pariisi üürikorteri pimedas aknaorvas kasvavad sillasibulad.

Eksiili küsimus
Kui lapsminategelase jutustuses 1980. aastate  Eestist pakub romaan ehedat äratundmis- ja lugemisrõõmu, siis järgmise aastakümne, juba uue aja Eesti kujutusest on varasem vahetu suhe kadunud. Elu Pariisis on läinud väliselt ülesmäge, minategelast ei saa enam pidada ema tujude „ohvriks” ega ka vaeseks emigrandiks, ta on leidnud endale koha ühiskonnas – justnagu.
Kõige valusam küsimus romaanis ongi eksiili teema. Romaanist võib jääda mulje, nagu oleks kannatuste rada olnud vaid emigreerumine 1980. aastatel, selle kõrval Teise maailmasõja paiku justkui „rännati” rõõmsasti üle Atlandi. Autori pilgu läbi on väliseestlased, keda autor esitab ilmselt prantsuse lugeja teadmisi arvestades välisbaltlastena, „Hispaanias pesitsevad miljonärid, kes oma emakeelt enam ei rääkinud”, „väärikad Šveitsi kodanikud” või siis „Ladina-Ameerikasse rännanud vanaprouad, kes elasid avarates valgetes villades, täis kirevate sulgedega papagoisid” (lk 96). Samalt leheküljelt loeme, et omada Baltikumis lellepoega oli 1990. aastatel vanaprouadele „vaat et moeasi” – nagu uue kübara kandmine?  Omakorda kodueestlaste, nüüd juba taas iseseisvas riigis, ainus huvi rahvuskaaslaste vastu paguluses on Kalda romaani järgi olnud seotud vaid parema äraelamise ja säravate asjadega. Kirjutada seda praegu, XXI sajandi teisel aastakümnel, mil juba ammu on avaldatud ja räägitud perekondade traagilistest lahkuminekutest ja taasleidmistest, avaldatud kirjavahetusi koju jäänud pereliikmete ja surmahirmus põgenema sunnitud õdede-vendade, poegade-tütarde, kooliõdede ja -vendade vahel võõrsil, kirjutatud arvukalt artikleid kodumaalt lahkumise eluaegse trauma ja pagulaste põlvkondi kestva posttraumaatilise seisundi kohta – on see nüüd lihtsameelsus või lihtsalt väsimus niigi keerulistest ajalooprobleemidest? Kas ei peaks ajaloolise romaani, mida „Jumalate aritmeetika” kahtlemata samuti on, kirjutamiseks siiski looma endale adekvaatse teadmiste tausta? Igal juhul soovin väga, et selliseid paguluse-kirjeldusi kõikide kodueestlaste hoiakuid peegeldava „tõena” ei võetaks.
Romaani võimaliku ajaloolisusega seoses tahan mainida ka episoodi, kus Kadriorus asuva Leineri (praeguse Jaan Poska) tänava maja aknale sajab Norras elanud eesti pagulase pärija visatud kruusakive ja sajatusi: „Kommunistirajakad! Kollaboraatorid! Vargad!”
(lk 100). Episood on romaani kontekstist üsna väljas, pigem ebatäpne tsitaat „Puhastusest”. Ka seal määriti aknaid ja sõimati Aliidet kommunistiks – detail, mis sai kõige rohkem kriitikat ajaloolise ebausutavuse pärast. Tundubki, et autor on romaani lõpu poole kuidagi ära väsinud, tema varem pidevalt esil olnud erk hääl ei leia tädi Asta heietuslike perekonnaloo detailide selgituste kõrval romaani lõpus enam kuidagi kohta.

Struktuurist
Minategelase päevikusissekannetena vormistatud pihtimuslikud seisundi- ja kehakirjeldused oleks õõvastav, lugeja kannatust tõeliselt proovile panev lugemine, kui neile ei pakuks romaani struktuuris tasakaalu ühe teise, minajutustajaga umbes sama vana  noore naise hääl. Mida õnnetum on minajutustaja oma päevikus, seda kontrastsemalt helgema tooni võtavad Liisi ellujäämiskirjad Siberist: romaan on üles ehitatud minategelase päeviku sissekannete ja Liisi kirjade rütmilisele vaheldumisele, kummaltki poolt täpselt 14 kirja. Autor ei sekku tekstide omavahelisse mängu ühegi moraliseeriva sõnaga, jätab lugeja diskreetselt tõlgenduste tühja ruumi.  Sellises kompositsioonis peitub minu meelest teose kõige suurem õnnestumine. Kui päevikus kirjeldatakse iiveldust ja košmaare, siis Siberist 1945. ja 1946. aastal „kallile Edale” saadetud Liisi kirjad on raske argielu kirjeldustest hoolimata isegi helged, tulvil tänulikkust ja rõõmu: „… süda rõõmul, täis tänu ja kummalist kurbust, mida äratab meis iga pisiasi, mis meile minevikku meenutab” (lk 35), „… pean ennast kõige õnnelikumaks inimeseks, sest jälle on mul seltsiks raamat” (lk 92). Siinkohal väike märkus tõlkijale: stiilsem oleks olnud viidata Uku Masingu Rabindranath Tagore „Gitandžali. Aedniku“ tõlke puhul  teose esmatrükile (1936) või 2. trükile (1940), mitte aga Ilmamaa uustrükile. Kui Eda saatis küüditatud Liisile just 1940. aasta väljaande, lisaks  selles leiduv W. B. Yeatsi sissejuhatus Tagore luulesse nii Liisi ja Eda suhetele kui romaanile veel ühe huvitava nüansi (vt lk 92 ja 125).
Vähegi empaatilisele lugejale saab juba pärast esimesi kirju selgeks, et Liisi on minajutustaja päris-vanaema, just temalt on pärinud oma vaimulaadi ja anded nii minajutustaja kui tema muusikust isa. Küllap on peitusemäng lugejaga vajalik olnud „Jumalate aritmeetika” kui psühholoogilise romaani kompositsiooni seisukohast. Mineviku traagelniitide harutamisest ja  argise eluolu kirjeldustest ei lähe romaan palju kaugemale – Katrina Kalda pole mingilgi moel nii-öelda poliitiline kirjanik. Ka Liisi Siberist saadetud kirjad, vaieldamatult ehedad ajaloodokumendid, on olulised pigem perekonnaloo ja Inimese, mitte aga Ajaloo Ilu seisukohast – mitmete tuhandete inimeste kuritegeliku küüditamise ja genotsiidi kujutamine jääb autori intentsioonis tagaplaanile.
Siin tuleb taas meelde see „võõra lugeja pilk”: just talle läheb kaduma romaanis välja kirjutamata ajalooline taust, mis annab tähenduse nii Siberisse küüditatud Liisi, nõukaajal elus edasi jõudnud Eda kui ka Saksa sõjaväes teeninud ja kes kuidas eluga pääsenud vendade Oskari ja Ilmari lugudele. Kodumaine lugeja oskab selle ilmselt vaevata lisada. Kas teab aga välismaine lugeja isegi seda, mida tähendab 14. juunil 1941. aastal toimunud „üleriigiline haarang”, millest Asta räägib oma pikas monoloogis raamatu lõpus (lk 168–169)?  Need on asjad, millest eestlaslikult vaikitakse. Võib-olla siis just need eestlaslikud vaikimised ja ütlematajätmised teevadki romaani prantsuse lugejale eksootiliseks – on ju tegu kultuuriga, kus on viisakas rääkida, mitte vaikida.

Lõpetuseks
Katrina Kalda armastab vaadata kõrgelt. Oma esimese kirjandusliku pääsukese pealkirjaks paneb ta „Eesti romaan”, järgmises on tegu juba „Jumalate aritmeetikaga”. See romaan viis lugeja lääne külluseühiskonnas elava eestlanna siseelu rägastikku ja jõudis inimsaatuste jumaliku ettemääratuseni. Või siis määramatuseni – kõik on Juhuse meelevallas. Kas see on õnnelik lõpp romaanile Eestist? Teose teine, inimlikum sõnum võiks kõlada nii: harutada lahti minevikuvarjud, et saaks alustada omaenese elu. Kuigi, jah, mõlemad tõlgendused võivad olla taas vaid kuu peegeldused vees, kui tulla tagasi romaani pisut zeniliku alguse juurde … Raamatut on raske käest panna ja see äratab rohkem mõtteid kui vaja, mis on ju omane heale kirjandusele.

1 Vt: Johanna Ross, Naisterahva mõnitus. Toidu valmistamine eesti nõukogude olmekirjanduses. – Looming 2012, nr 1, lk 83–96.

2 Eesti Suursaatkond Pariisis, Prantsuse Akadeemia tunnustas Katrina Kaldat keelepreemiaga. – http://www.est-emb.fr/est/syndmused/aid-1788.