Romaanivõistlus kui läbilõige ja uuenduskuur

Jan Kaus

  Üks esimesi 2006. aasta romaanivõistlust kajastavaid tekste pärineb Veiko Märka sulest, kes alustab oma sõnavõttu “Kas sel aastal tuli romaanivõistlus teisiti?” järgnevalt: “Astrid Reinla arvas aastal 1994, et iga romaanivõistlusega algab kirjandus natuke nagu otsast peale.” Romaanivõistluse žürii esimehena julgen seda korrata ka paarteist aastat hiljem, praeguse võistluse esimeses järellainetuses. Tõsi, ükski esiletõstetud romaanivõistlusel märgi maha saanud tekst pole loomulikult jõudnud veel ilmuda, seega on teine, suurem ja olulisem võistluse tulemuste mõtestamise laine veel tulemas. Ehk olekski enne teise laine saabumist sobilik jagada mõningaid mõtteid praeguse romaanivõistluse seisu osas.

Kuid enne seda peaks hetkeks peatuma romaanivõistlusel kui sellisel, vaagima pisut romaanivõistluse “formaati”, neid eritingimusi, mida võistlus nii võistlejatele, kuid ka ja eelkõige žürii liikmetele tekitab. Mainin ehk kõige olulisemat.

Mäletan eelmisest, 2004. aasta romaanivõistlusest tajutavat erinevust žürii ning ülejäänud kirjandushuviliste reaktsioonide vahel. Lühidalt võiks öelda, et sageli juhtus nii, et žürii liikmed olid käsikirjadest palju enam vaimustunud kui need, kes sattusid esiletõusnud käsikirju lugema hiljem, siis, kui neist olid juba saanud raamatud. Selline reaktsioonide erinemine võib tekitada igasuguseid ebameeldivaid spekulatsioone. Võidakse arvata, et žürii peab pisut silmakirjatsema, kuna oleks ju ebameeldiv tunnistada, et võistlus ei andnud piisavalt säravaid tulemusi. Või hakatakse žürii liikmete sõnavõttudest lugema välja midagi, mis ei asu mitte niivõrd mõne žürii liikme kui pigem väljalugeja enda peas. Näiteks seesama Veiko Märka leiab, et kuna žüriis ei toimunud metsikuid vaidlusi, oli võistlus järelikult igav. Ma küll tahaksin Märkaga vaielda, kuid just seepärast, et ta väide on oma stereotüüpsuse tõttu kaunis igav. Pealegi võib päris mitut viisi vaielda, mõtteid vahetada, mitte nõus olla. Kui kõnealuse romaanivõistluse tulemuse oleks otsustanud ükskõik milline žürii liige üksinda, erineks see kindlasti praegusest nimekirjast. Ma ei taha eelkõige väita seda, et teise koosseisuga žürii oleks võtnud vastu teiselaadse otsuse – mis on alati ka tõsi, ükskõik millise esteetilisi otsuseid langetava žürii puhul. Pidasin silmas pigem tõsiasja, et äsja lõppenud romaanivõistluse kontekstis jäänuksid iga liikme oma eelistused praegusest tulemusest siiski üsna vähe erinema.

Kuid enam-vähem võib kindel olla, et ka sel korral võivad žürii reaktsioonid ning teise laine lugemiskogemus lahkneda. Mulle tundub see olevat loogiline. Ning ma ei arva, et keegi on siin silmakirjalik või et see peaks kuidagi vähendama romaanivõistluse kaalu.

 

Aarne Biini “Linna valitsemine” tunnistati kolmanda koha vääriliseks.

 

 

Romaanivõistluse võitis Tiina Laanem.

 

Suurim eripära romaanivõistluse žürii töös pole mitte tõsiasi, et loetavad käsikirjad jäävad anonüümseks – alati võib ju stiili või teemavaliku põhjal arvata, kellega võiks tegu olla, vaid hoopis miski muu. Nimelt loevad žürii liikmed väga lühikese aja jooksul läbi tuhandeid lehekülgi seni avaldamata eestikeelset eepilist või eepiliseks pürgivat proosat. Niisiis – lühikese ajaga sööstab žürii liige läbi vaat et kõikidest eesti kaasaegse romaani võimalikest tasanditest, ta ei liigu piki pinda, vaid süvitsi, läbi kihtide; ta ei saa jääda eelistama parimateks arvatavaid, vaid peab kaevuma nendest edasi, nende alla ja vahele. Romaanivõistlus on nagu eesti eepilise proosa mudel, eesti kaasaegse romaanikunsti kokkusurutud pannoo. Ülejäänud lugejad ja huvilised seal ümber – need, kellele pakuvad tulemused huvi ning kes hakkavad lugema käsikirju alles siis, kui autorid on teada ning käsikirjad korralikult kaante vahel, mis tähendab, et nende lugemistempo ja -tihedus ei saa olema kaugeltki nii intensiivsed ning valimatud kui romaanivõistluse žüriis – liiguvad mööda eesti proosa tervikpinda, haarates siit ja sealt, lugedes romaanivõistluse saagist läbi selle kitsa tipu, võib-olla ka rohkem, võib-olla vähem. Olles enne lugenud näiteks Kivirähka, Mihkelsoni, Traati, võib ju jõuda paratamatu sedastuseni, et töö ei tõuse nimetatute tasemeni.

Selline, võistluse iseloomust sündiv situatsioon tekitab palju kahetsusväärset, mis nihutab eemale asja olemusest ning vähendab võistluse tegelikku kaalu ja mõtet. Ma ei usu, et see on võistlusel osalejate süü, et näiteks Kivirähk, Mihkelson või Traat ei taha, ei jõua või ei viitsi oma käsikirju võistlusele saata. Võistlus koosneb käsikirjadest, mis võistlusel osalevad, mitte nendest, mis seal ei osale. Tundub, et romaanivõistluse üks olulisemaid tasandeid ja mõtteid – taimelava või hüppelaud uutele talentidele, nagu Karl Ristikivi, August Jakobson või Betti Alver enne Teist maailmasõda; Hiram, Leo Kunnas, Indrek Hargla või Sass Henno paaril eelmisel võistlusel ja Tiina Laanem, Olle Lauli või Peeter Helme sel korral – jääb sedasi teatud elitaristliku hoiaku varju. Olgu, püüangi ju öelda, et romaanivõistluse žürii liige asub käsikirju lugedes erilises, mõneti kinnises, palavikuliseski vaimuseisundis, kus võimenduvad nii talle ebameeldiv kui meeldiv. Kuid see ei tähenda silmakirjalikkust. Olgu otse ja kindlalt öeldud: seisan žürii esimehena võitjate taga. Nad on selle ära teeninud. Selles kontekstis on nad kahtlematult parimad; polegi ju mõtet eeldada või garanteerida, et nende käsikirjad (neljast paremast kolme puhul on tegu pealegi debüüdiga) peaksid kuidagi a ­priori liikuma eesti kirjanduse Munamäe tippu – kuigi, miks ka mitte?

Selle valguses aga jõuan välja sedastuseni, millest alustasin: romaanivõistlus mitte üksnes ei esita teatud läbilõiget meie proosast, vaid võib sellele lisaks anda kogu proosasituatsioonile uue suuna, uue hoo, tekitada huvitava kurvi, laiendada vaadet või silmapiiri. Kui pannoo, siis selline, mis muudab tervet galeriid.

Täpsustan. Kirjutasin eelmise aasta lõpus kirjandusaastale tagasi vaadates ajalehele Postimees nii: “Arvustades /—/ Aleksejevi romaani “Valge kuningriik”, hakkas vormuma mõte, mille kohaselt nihkub vaikselt, aga järjekindlalt siinse proosa keskme suunas psühholoogiline realism. Mats Traadi Loomingus avaldatud mastaapne “Naised ja pojad” paistab muu hulgas silma kihilise karakteriloomega, aasta lõpul ilmunud Tarmo Tedre jutustus “Onanistid” nihutab teda sotsiaalsest kommentaarist psühholoogilise muukimise suunas.”

Tundub, et romaanivõistlus kinnitab seda mõtet ning viib selle senisest laiemale pinnale. Julgen nimelt väita, et nii võistluse kolm auhinnalist tööd, s.o Tiina Laanemi “Väikesed vanamehed”, Olle Lauli “Niguliste õpilased” ja Aarne Biini “Linna valitsemine”, kui ka esimene auhinnalisest kohast ilmajäänu, Peeter Helme “Puudutus” sisaldavad üsna palju psühholoogilist kirjutust. Laanemi ning Helme omad ehk ülejäänud kahest rohkemgi, Lauli ja Biini töödes nihkub esile ka üsna selge sotsiaalne kommentaar – kuigi oleks raske kujutada ette veenvat psühholoogilist kirjutust ilma sotsiaalse taustata ja vastupidi. Mida ma siis silmas pean? Keskendumist inimestevahelistele suhetele ning seda just kaasaja foonil. Mis toimub kaasaja inimesega, mis on tema suurimad väljakutsed ja ohud? Julgeksin üldistada, et nii Laanemi, Lauli, Biini kui ka Helme töös kirjeldatakse üsna palju inimeste suutmatust ennast teisele ja endale selgeks teha, räägitakse inimliku keskendumisvõime taandumisest, puudumisest või siis sellest, et seda polegi kuhugi võimalik suunata. Seda võib nimetada ka juurtetuseks, pealiskaudsuseks, võõrandumiseks, kohatuseks selle sõna mõlemas tähenduses. Selliste tekstide grupiviisiline lisandumine praegusesse proosasse mõjub vähemalt minule värskendavalt. Meil on olemas Mehis Heinsaare manifestatsioon, mille kohaselt kirjandusteose põhieesmärk on kirjeldada inimfantaasia võimeid, kombata fantaasia piire, unustada maailm väljaspool fantaasiat. Nagu Heinsaare manifestatsioon, s.t tema seni viimane, eelmisel romaanivõistlusel esiletõstetute sekka jõudnud romaan tõestas, võib selline püüdlus viia välja solipsismi. Teiselt poolt võib muidugi näiteks Tiina Laanemi rahulikku, täpset, ajakohaselt paigas sõnumit kritiseerida just vähese fantaasialennu tõttu; selle tõttu, et tema kirjutusest taandub kirjaniku mõttelennu vilgas, vilkuv ja värviline filter, et puudub peaaegu kohustuslik mäng (kirjaniku mäng oma ainega, kirjaniku mäng omaenese minaga, kirjaniku mäng kirjanduse, kirjandusloo või mütoloogiaga ja kõik ülejäänudki mängud), et tekstis puudub voogav lainetus à la Baturin; et moraal, mis ei taha olla moraliseeriv, jääb liiga lahjaks, et tegu on “ajakirjandusliku” väljendusviisiga. Nojah, mis seal siis ikka, tulistatagu siis pealegi vale relvaga vale märklauda. Olen juba korduvalt esitanud oma pisikese manifesti, mille kohaselt peab romaanikirjanik suutma balansseerida selguse kitsal köiel, ühel pool haigutamas ilmselguse, teisel pool ähmasuse kuristik. Tiina Laanem suudab sel köiel kenasti ja rahulikult püsti püsida.

 

Peeter Helme psühholoogiline “Puudutus” jäi napilt neljandaks.

 

Olgu kohe öeldud, et ma ei räägi fantaasiarikka, praegusest ajastust või reaalsusest välja lendava kirjanduse vastu. See ei kao kuhugi, näiteks praegusegi romaanivõistluse sees toimus ulmeromaanivõistlus, kus minu ja mitme teisegi žürii liikme arvates parimaks paigutus Kristjan Sanderi hõllanduslik “Kolmteist kevadist hetke”. Sanderi fantaasiarikkuse tulem, romaani omamaailm, töötab, paralleeluniversum joonistatakse jõuliselt ning täpselt esile, on põnevust, on dramaatikat. Romaanivõistlus lihtsalt rikastas pilti. Kordan: rikastas pilti. Mitte ei andnud üksnes uusi autoreid, vaid tõi senisest selgemalt esile ühe kirjutamismooduse, mis räägib tänapäeva inimestest ning nende ees ja vahel lasuvatest tõketest. Just, võib-olla lisas romaanivõistlus eesti romaani tervikusse seda, mida seal vähevõitu oli. Nimelt jõudis võistluse kümne esiletõstetu sekka vaid üks käsikiri, millel oli tajutav ajalooline mõõde – Olev Remsu “Rootslased on hobusetapjad”. Kuid kas mitmedki nendest eesti praeguse romaani tippudest, kes romaanivõistlusel ei osale, juba ei kannagi ajaloolise mõõtme eest hoolt? Ene Mihkelsoni “Ahasveeruse uni” või Mats Traadi “Naised ja pojad” ju kaaluvad ning uurivad kõigele lisaks just eestlase ajaloolist enesetunnet, tema rahvuslikku mälu. Romaanivõistluse võidutööde sotsiaalne psühholoogia lihtsalt tasakaalustab tervikut ning see on parim, mida võib teha üks ilukirjanduslik võistlus – mis juba oma olemuselt tundub alati kalduvat absurdi valdkonda, sest miks peaksid kirjanikud omavahel võistlema? Ruumi paistab siiski olevat kõigile – nii enne kui ka pärast ükskõik kui olulist võistlust.

Jõudu kõigile, kes kirjutasid, kirjutavad või hakkavad kirjutama romaani!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht