Runneli mõtteterade külimit

Kogumikus „Ma ja ta ka“ on põimunud ainulaadsel moel märkmiku pretensioonitus ja klassika sügavamõttelisus.

AVE TAAVET

Kust leida jagamatut aega? Sellist talupoeglikku, mida ei poolita kirikukellgi, rääkimata moodsama aja viguritest nagu kapp- või käekellad. Eks ikka raamatust, mis on aktsepteeritud aeglusti ka kõige aktiivsema puhkaja jaoks. Hando Runneli piltide ja mõtteterade kogumik „Ma ja ta ka“ ei paku eemalviibimishetki ainult lugejatele, vaid on kimbuke autori väikeste jõudehetkede mälestusi. Iga pildike raamatus on meenutus endale võidetud ajast. Skaneeritud joonistused mõjuvad nostalgiliseltki, viidates ajastule, mil molutaja taskus loksusid nutitelefoni asemel pliiats ja märkmik. Juhujoonistuste kolletav paber, mille tekstuur, kvaliteet ja toon tuleb esile reprodeski, lisab igale pildile oma väikese arhiivilipiku.

Üks moodsamaid ja kureeritumaid jõudehetkede peidupaiku on aga endiselt kohvilaud. Hando Runneli „Ma ja ta ka“ on kohvilauaraamat selle sõna parimas mõttes. Kohvilauatraditsiooni teatav elitaarsus, kodanluse diskreetne võlu ja kasutult veedetud aeg – tänapäeval on see ehk kohvist suuremgi luksuskaup –, võiks anda kammertooni sellegi raamatu tarbimiseks. Ehkki kohvilauaraamatuks on peetud pigem pealiskaudset käsitlust, kus raamatu vorm teose sisu üle domineerib, tõukab seesuguseid raamatuid sirvima ka avastamisrõõm ja soov üllatuda, mida soosib laua taga ootaja uitvel meel. Kohvilauaraamatud on tihti kui mõlad, mis annavad seltskondlikule vestlusele soodsa algtõuke. Üheks kohvilauavestluste tunnusjooneks on paratamatult ka hüplikkus, jutuajamise sisuline ebaühtlus. On tõenäoline, et kuuleb nii sügavamõttelisi tähelepanekuid elu kohta kui ka lihtsakoelisi iseenesestmõistetavusi. Mõlemat tüüpi mõttevälgatusi võib lugeja leida ka vaatlusalusest teosest.

„Ma ja ta ka“ on samavõrd pildi- kui sõnaraamat: vasakpoolseid külgi täidab kirjasõna ning parem pool on autori joonistuste, kritselduste ja sketšide päralt. Üldmulje on märkmiklik. Raamat kutsub end lehitsema siit ja sealt, looma piltide ja tekstide vahel seoseid, kuid kahtlustama juba eos nende meelevaldsust. Märkmikku või päevaraamatut meenutava sisuga on vastuolus raamatu pigem väärikas kujundus: teos on kõvakaaneline, etnograafiamaigulise kaanekujundusega, kenal paksul paberil, iga visand ise värvi paspartuuga ümbritsetud. Kergemas kujunduses, taskusse pistetava ja pehmeköitelisena, oleks see raamat ehk kutsunud end ühes kandma, sirvima tekste ja pilte ka elutoa hubasusest väljaspool ning neid omalt poolt täiendamagi (selleks ka raamatu tutvustuses lugejat julgustatakse). Praegu tekitab vorm tahtmatult teatavat aukartust ning raamat mõjub pigem muuseumitrükisena.

Hando Runneli abstraktsed kritseldused sarnanevad meile teada maailmast ehk kõige enam amööbide, kingloomade ja muude olenditega, kes seisavad elu algollusele lähemal.

Repro raamatust

Joonistused toovad raamatusse veel ühe huvitava kvaliteedi – bioloogilisuse. Runneli abstraktsed kritseldused sarnanevad meile teada maailmast ehk kõige enam amööbide, kingloomade ja muude olenditega, kes seisavad elu algollusele lähemal. Nad kasvavad ja arenevad lehekülgedel meie silme all, sirutavad oma kombitsaid, jätkeid ja uurdeid, ning mõjuvad nagu ühe sisemaailma kartograafi ekspeditsioonijoonised.

Piltide ning sõnamängude-aforismide kooselu toetab seegi, et nende tajumehhanismid on sarnased. On ju kalambuuridele ja mõtteteradelegi iseloomulik pigem meelelisusest ja kogemuslikkusest võrsuv terviklik äratundmine, mis seisab meie visuaalsele tajule lähemal kui tekstilisele. Kiirelt sõnalist või pildilist kujundit haarav pilk võib jõuda kõikehaarava mõistmiseni, mis valgub tasa maailma peale laiali nagu suurvesi luhale. „Ma ja ta ka“ on raamat, mida pigem koged kui loed.

Teose tekstidest võib suurema osa paigutada aforismide alla. See ise võib nii mõneski potentsiaalses lugejas äratada kahtluse, et raamat on igav, halvemal juhul põhjustada suisa vastumeelsust. „Aforism“ kõlab pretensioonikalt, viitab elutarkusele, erudeeritusele ja autoriteedile, mille autor enesele (või koostaja autorile) on omistanud. Aforism on õnneküpsis ilma küpsiseta* – igasugusest ballastist vabastatud tarbimisvalmis tarkuse­tera. Aforisme kirjutavad enamasti klassikud. Hando Runnel on kahtlemata klassik, kuid tema mõttemängud pole marmorisse raiutud: ridade vahel leidub palju (enese)iroonilist huumorit, mis koolipapalikkust mahendab.

Kuna kujunduse poolest meenutab raamat etnograafiaalbumit, siis pole ka imestada, et nii mõnedki tõdemused meenutavad vormilt pigem kõnekäände või avavad eesti (talupoegliku) identiteedi. Näiteks „Muld on kultuurilooline mõiste“ või „TALUPOEGLIK / Karda kartulimardikat!“. Maailma psühhogeograafilist mõõdet peegeldab ka tekst „Siber pole meile geograafiline koht, pigem põhimõte“. Samuti luuletuseks murtud „KULTUURI JUURED / Igat metslase / laagripaika tähistab / tüse kultuurikiht“. See maalähedus koos piltidele omase eelmainitud elususega aitabki vahest kõige paremini määratleda neid, keda kohvilaua äärde raamatut lehitsema on kutsutud – külalisi, kel näpud alles porgandirohimisest mullased.

Oma sõnamängulisuse ja nappide tekstikatketega sobitub „Ma ja ta ka“ muidugi ka õitsvasse tviteratuuritrendi, mis internetist teed välja, raamatukaante vahele otsib ning seal juba publiku sooja vastuvõtu on leidnud. Ometi on hea meel, et need tekstid on just raamatuna kättesaadavaks tehtud, sest mõtete kontsentreeritud vorm ja mitmekesine teemavalik nõuab lugejalt pidevat ümberhäälestumist ning vähemalt hetke mõtlemist enne järjekordset ahaaelamust. Ühismeedia kiire uudisvoog soodustab siiski kultuuri kiirtarbimist ning loob sisule kaleidoskoopiliselt juhuslikke kontekste.

„Ma ja ta ka“ on vastuoluline raamat ja nii mõnigi meeleolu, sisekonflikt või äratundmine ongi siin paradoksi vormi valatud. Näiteks „Inimene avaneb teistele vaid enesesse tõmbudes“ või „Tülist teistega tekib retoorika, / tülist endaga sünnib luule“.

Õudselt tahaks siin kirjutise lõpus kohtuotsust langetada, kuhu ja millega kõrvu Runneli „Ma ja ta ka“ siis lõpuks istutada. Raamatukaupmees võib selle nii luule- kui ka kunstiraamatute, huumori- või ka kinkeraamatute riiulile paigutada. Ühelt poolt iseloomustab teost digikultuuri kirjanduse napp ja mänguline sisu, teiselt poolt albumilik väärikas vormistus. Märkmiku pretensioonitus ja klassika sügavamõttelisus on põimunud siin oma ainulaadsel moel. Nii ei jäägi muud üle, kui kõikvõimalikest klassifikatsioonidest loobuda ja raamat lihtsalt kätte haarata.

* James Guida, Yes, I Wrote a Book of Aphorisms. – The New Yorker 6. XII 2012. https://www.newyorker.com/books/page-turner/yes-i-wrote-a-book-of-aphorisms

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht