Sõnumik

Marko Martinson, Edward Kess, Olev Remsu, ?ürii esimees

Noppeid naabrite raamatumessilt  

Helsingi raamatumess 28. X ? 31. X 2004

Juba neljanda Helsingi raamatumessi teemaks oli seekord ?Ideaalid ja reaalsus?. Nelja päeva jooksul käsitleti neid nähtusi erinevate alateemade raames: kangelased ja eeskujud, Soome argielu ja antiigi pärand. Sinna alla mahuvad naiste ja meeste rollid, lastekasvatus, kasiinode sangarid ja luuserid; alates lastekirjandusest kuni sci-fi?ni välja. Esimest korda olid ka koomiksid esindatud.

Mitmel eri laval esinesid nii kohalikud kuulsused kui ka maailmanimed (messi korraldaja Anja Snellman on ka ise kirjanik). Messil ja Soome pressis äratas tähelepanu noor Rootsi kirjanik Jonas Khemir oma esikromaaniga, millel on olnud ka Rootsis suur menu. Ta kirjutab noortest immigrantidest oma kodumaal. Peategelane Halimin võitleb rootsistumise vastu. Raamat ?Ett öga rött? (pealkirja tõlkimise muudab keeruliseks sama slängiväljendi puudumine; Soomes tõlgiti see ?Ajatussulttaaniks? ehk siis ?Mõttesultan? vms) võtab Rootsi kriitikute meelest seisukoha rootslaste suhtumise kohta sisserändajaisse ? et nood peaksid unustama oma keele ja juured.

Jörn Donner kõneles sääl kahest oma vastilmunud raamatust  ?Linnuvari? (Otava kirjastus) ja ?Elupilte? (Kirjapaja Oy). Esimene räägib ärimehest stagnatsioonis; teises lahkab Donner elu tavaküsimusi, segades sinna hulka mälestusi ja fiktsioone, fakte ja uite. Lava pääl, intervjueeritavana, mõtiskles ta selle üle, et kirjanik on enesekeskne ja seda just oma kirjutamise tõttu; peab palju üksinduses viibima. Sestap on tal oma elus olnud sääraseid perioode, kus ta on lihtsalt teinud palgatööd, löönud kaasa poliitikas, et vähegi sotsiaalne olla.

Väga huvitav figuur oli noor briti ajaloolane Simon Sebag Montefiore. ?Stalin ja ta õukond? (?Stalin. The Red Court?, 2003) peaks kuuluma ka iga eestlase kohustusliku kirjanduse hulka, eriti nõukanostalgitsejate ja selle taganutjate omasse. Selles raamatus kirjeldab ta värvikalt soveti-?aadli? perverssusi ja sadismi. 26% venelastest valiksid Stalini taas oma ebajumalaks. Ka Eestis on jäänud mulje, nagu oleks Stalini kuritegude suhtes valitsemas omanäoline amneesia.

Muuseas mainib ta ära ka selle, et Putini vanaisa oli Stalini kokk, ning et ka Putinil endal on tugev nostalgia tolle aja suhtes. Igal juhul hoiatab ta meid idanaabri eest.

Paljude bokside vahel ringi ukerdades jäi mulle pühapäeval silma lava, kus hakati just sci-fi?st rääkima.

Itaallasest kirjaniku Stefano Benni keel on ainulaadne. Tema terava satiiri alla on sattunud nii mõnedki praeguse ühiskonna jooned. Nõnda ta siis mõtlebki eriskummalisemaid ja kaasakiskuvamaid maailmu välja, mida rikastab huumoriga. Raamatu ?Keplo? (Loki-Kirjat) esikaant kaunistab Fabrizio De Andrè lause ?Unistasin nii kõvasti, et ninast hakkas verd jooksma?, eks see kõnele enda eest.

Kes mulle endale antud laval eriti palju huvi pakkus, oli Islandi kirjanik Sjòn. Rokkar ja kosmopoliit ühes isikus, segab ta eri stiile, säälhulgas islandi pärimustekste. Teda küsitlenud soome ajakirjanik päris ta käest, et miks tal päikseprille ees pole, kuna Sjóni on alati nendega harjutud nägema. Selle pääle vastas too oma väga eripärases inglise keeles (?otipärane, rootsi-soome segaaktsendiga), et varem oli ta optimist, ent nüüd pessimist.  15aastaselt esimese luulekogu välja andnud, avastas ta juba toona sürrealismi. Ta on muide kirjutanud ka Björkile laulusõnu. Pungiga olevat ta ka sina pääl olnud, on vist siiani.

Tema kolmas romaan ?Sinu silmad nägid mind? (Otava) on armastusromaan. Seda peetakse lummavaks muinasjutuks, kus eriti veetlevad eriskummalised lood on põimunud üksteisesse. Loodetavasti tõlgitakse midagi ka eesti keelde.

Õigupoolest oli seda kõike sääl nii paganama palju, et kõike ei jõudnudki hoomata.

See on iga-aastane raamatusõprade kohtumispaik. Raamatumessi koduleheküljelt (www.finnexpo.fi/exhibition.asp?Id=1281) võib lugeda, et tänavu oli külastajaid 43 000, koolipäevadel (neljapäeval ja reedel) külastas messi 4500 kooliõpilast.

Mulle torkasid silma ?karvased?, punkarid, ilmselged teisitimõtlejad, ent oli ka palju keskklassi peresid. Küllap tõik, et 80% külastajatest ostsid ühe või rohkem raamatuid, näitab nii mõndagi.

Midagi jäi siiski kripeldama. Kogu selle käimise pääle ei hakanud mulle silma ühtki Eesti esindust. Kas puudub Eestis kirjandus või on antud mess meie kirjandusele liiga väike?

 

 

 

Rahu on oluline

 

?Lasteraamat päästab maailma?, Eesti Lastekirjanduse Teabekeskuse rahvusvaheline konverents rahvusraamatukogus 27. X.

Selle-aastasel lastekirjanduse konverentsil keskenduti lasteraamatu positiivsele mõjule. Arutleti, kas ja kuidas lasteraamatud suudavad mõjutada noori lugejaid, et neist kasvaks täisväärtuslik kodanik, kes tuleviku muutlikus maailmas kannaksid endas headust. Sõna anti nii kooliõpilastele kui kutselistele kirjanikenikele.

Jan Kaus avas konverentsi mõtetega lastekirjanduse osast suures kirjanduses. Kas eksistentsialism lasteraamatutes on võimalik? ?Trollitalve? ja ?Sisyphose müüdi? võrdluses leidub ühe Janssoni tegelase tõdemus, et kui kõik on nii ebakindel, siis just see teda rahustabki. Rahu olulisust rõhutas ka Aino Pervik, kes väitis, et lastele kirjutaval inimesel on raske valida poolt, viidates Iraagile ja Beslanis toimunule. Paraku kujundavat kaasaegne maailm lapsest infatiilset ?oppajat ning raamatud on kuulutatud keeruliseks ja raskeks. Ilona Kivirähk leidis sarnaseid käsitlusi laste- ja noorteajakirju võrreldes, kus just kommertsväljaanded rõhuvad noorele tarbijale.

Lasteaia- ja kooliõpetajad käsitlesid erinevaid lugemaõhutamise võtteid. Lapsed tahavad tegelikult lugeda, kuid vanemad ei vii neid raamatuni (Karoliina Leon). Kui lapsed juba raamatuid loevad, siis saab kasutada erinevaid teose käsitlemise võtteid koomiksist kuuldemänguni (Mariken Puks). Samas ei tohi unustada ettelugemise võlujõudu ja loo või muinasjutu jutustamist, sest jutuvestmine ajal sünnib emotsionaalne lisaväärtus (Piret Päär).

Lasteraamatuid lugemata ei ole võimalik saada vaimselt täiskasvanuks (Helle Laanpere), mida tõestas ka Rakvere reaalgümnaasiumi õpilaste uuring oma kodulinna tuntud tegelaste seas.

Hea meel oli kuulda, et Aidi Valliku ?Kuidas elad, Ann?? ja Veiko Belialsi ?Ossum-possum pannkoogielukas? on Lätis väga sooja vastuvõtu saanud ning lapsed on neid kõrgelt hinnatud. Samuti saavad lõunanaabrid nüüd ka Nukitsamehe seiklusi nautida.

Kui iga lapsevanem seisaks hea selle eest, et tema järeltulija leiaks rõõmu ja rahulolu raamatust, siis oleksid lapsed rahulikumad ja vähem vägivaldsed. Pahad asjad tulevat ikkagi televisioonist ja virtuaalmaailmast.

 

 

 

ÜLESKUTSE

Kes on head kirjanikud?

Kolm korda on koos istunud tänavune Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali 2004. aasta auhindade ?ürii, et 14. märtsil, emakeelepäeval välja kuulutada kaheksa laureaati. Kaheksa? Jah, tänavu on proosa-, luule-, näite- ning laste ja noorsookirjanduse, esseistika ja kahele tõlkepreemiale (eesti keelde ja eesti keelest ümberpanijale) lisandunud nõndanimetatud vabaauhind, võrdselt teistega 40 000 krooni väärt.

Kes iganes on lehetoimetuses töötanud, teab, et mõnda head lugu ei ole kuhugi paigutada, ei leidu vastavat rubriiki. Ka premeerimisel olevat varemalt ette tulnud samasugune häda ? hea teos, aga ei liha ega kala. Vabaauhinnal aga statuudist lähtuvaid ettekirjutisi ei ole. Tagavaravariandina on seega lahendatud ka olukord, mil ?ürii ei suuda valikut langetada kahe teose vahel mõnes kindlas ?anris. Nii et tänavu võib juhtuda, et auhinna saab näiteks üks määratlemata ?anris kirjutav autor või kaks esseisti/kaks luuletajat/kaks… Elame, näeme.

?ürii peab nominentide nimekirja ajakirjanduses teatavaks tegema 1. veebruariks, et kõigil asjast huvitatuil oleks võimalik oma arvamus ja suhtumine välja öelda. Nominentideks on ?anriti viis ?ürii meelest paremat teost. ?ürii lõpetab töö 1. märtsiks, ent võitjaid hoitakse siis veel kaks nädalat saladuses.

Kolmel koosolekul on mainitud üsna mitmeid teoseid, aga neid on veel vara avalikustada: kõigile on teada, et raamatute ilmumine saab õige hoo sisse jõulude eel. Samas ei ole kellelegi saladus, et meie kirjastustegevus on üsna haaramatu, nii mõnigi korralik töö võib lihtsalt kahe silma vahele jääda.

Ja nii palubki ?ürii koosseisus Luule Epner (näitekirjandus), Krista Kumberg (lapsed ja noorsugu), Olev Remsu (proosa ja esseistika), Jürgen Rooste (luule) ning Mati Sirkel (mõlemasuunalised tõlked) kirjastajatelt ja autoritelt abi: andke teada auhinda väärt teostest! Ja et ?ürii saaks ikkagi ise otsuse langetada, siis ehk ei ole liiast tuua head raamatud Eesti Kirjanike Liidu sekretäri Helle Aava (tel. 627 410) kätte?