Saja Allikaga Saar

Keele vaesumise ajastul tasub Artur Alliksaarelt õppida sõnade tunnetamist, loova paradoksi ja mõttevälgatuse kunsti.

LAURI SOMMER

Luule pole ainult autori sõnaosavus ja pädev kirjanduslik bränding. See elustub alles sihtkohas, mingist salapärasest kokkukõlast lugeja silmis, meeles ja sydames ning laiendab tema elukogemust. Tõeliselt suure poeedi ande kontuur ilmub sama selgelt ka tema elusaatuses. Artur Alliksaar (15. IV 1923 – 12. VIII 1966) teadis, et „kunstnik profiteerib kõigelt, millega ta satub vahetusse kokkupuutesse“,¹ ning muutlik ja raskustekyllane ajastu ja inimsuhete panoptiline džungel jagasid talle heldelt nii madalikke kui mäetippe.² Kõik toimus intensiivsusega, mis ta enneaegu läbi põletas. Aga leegi kuumus lõi jällegi laulud, mille lyyriline rikkus ja inimlik tõepära eesti luulele siiani käsitamatuks jääb.

Alliksaarel, kes eluajal oma luulekogu käes hoida ei saanud, on hiljem olnud lugejate manu otsetee. Ilmamaa kirjastuse Urmas Tõnissoni tehtud koondkogust „Päikesepillaja“ (1997) on ilmunud yheksa trykki, mida on myydud umbes 13 500 eksemplari. Paul-Eerik Rummo enne ja Margit Mõistliku hiljem koostatud väljaanded veel lisaks. Elitaarne luule, millel on lai levik – Alliksaare kumu on sel puhul võrreldav Dylan Thomase elu lõpupoolel Inglismaal ja Ameerikas lahvatanud populaarsusega. Ja Caedmon Recordsi jälgedes käies ihkaks yhte head vinyylplaati ka Arturi luule valikuga, yhel pool näiteks Aarne Ykskyla ja teisel Tambet Tuisk lugemas. Alliksaare looming pole vajanud yhegi tõlgendaja seletusi või ringkonna õigustusi. Neis värssides ja seda saatvas taustas on vaimusangarlust ja legendi loovat väge. Ning mõistagi on teda palju lauldud. Mainin vaid esmalt meenuvaid – Erkki-Sven Tyyri progene „Antidolorosum“, Alo Mattiiseni loodud ja Riho Sibula lauldud õrn „Tuul eukalyptuse puus“, Urbide igavikulised „Unuvad õhtud“ ja Vanemõega koos välja manatud saatanlik funk „Välgud peeglis“, Mylleri Sassi tuumapohmaka bluus „Õnnetus ei hyya tulles“, Heilo Aadla laulusari ja veel kymneid väga eri tasemel viisistusi. Yhe tegin mullu isegi („Avaldus armastuse alusel“). Eva Eensaar ja Maria Peterson laulavad „Lootust peab pälvima“. Kärt Johansoni ja Tõnis Mäe viimastel plaatidel leiduvad suurepärased Alliksaare tõlgendused. Mis muud saab selle mõju taga olla kui heakõla, avar tundeamplituud, osavõtlikkus, vaimukus ja fantaasia. Keele vaesumise ajastul oleks Alliksaarelt põhjust sõnade tunnetamist, loova paradoksi ja mõttevälgatuse kunsti õppida. Teda mõistavad nii romantiline nooruk, yksildane daam, kyps muusik, allakäinud bakhant, allusioone jälitav kirjandusteadlane, zen-budist kui erudeeritud vanahärra. „Kõik näevad mind omamoodi ja ükski ei eksi.“³

Mälu ja luule

Eks ta oli vist algusest peale yks uudishimulik, ulakas ja tundealdis hing. Treffneri koolis veedetud aastad andsid tugeva vundamendi kirjanduses, seal õpetas teda underiaan Voldemar Metsamärt. Koolist jäi kylge ka luuletuste pähe õppimine ja esitamine, teravdatud tähelepanu keele meloodika suhtes ja treenitud mälu. Leo Metsar väitis koguni, et „Artur Alliksaar nii-öelda ei luuletanud paberil. Tänu oma suurepärasele mälule küpsesid luuletused tema peas aastaid. Kui nad olid valmis, kirjutas ta nad lihtsalt maha“.⁴ See julge väide võiks ehk kehtida riimluule puhul ja tolle aja kohta, mil poeet vangilaagris harva rahus kirjutada sai. Hilisemad parandustest kirjud käsikirjad lykkavad selle ymber. Alliksaare käsikirju vaadates näeme mõtte erakordselt kiiret lendu ja pidevaid vaimukaid muudatusi. Madis Kõiv tähendas, et kui Arturile ulatati ta eelmisel õhtul kirjutatud luuletuse masinakirjas koopia, siis parandas ta tingimata midagi ja eri eksemplaridel võisid need parandused olla erinevad. Milline variant kanoniseerida, polegi lähilugemisel nii ilmne. Olen leidnud alternatiivsetest versioonidest enda meelest paremaid ridu kui need, mis raamatusse raiuti.

Sõjaaeg jättis Alliksaare kõrgharidusest ilma, kuid ta korjas kitsikuse kiuste hoolikalt ja lakkamatult kokku mitmekylgse ja avara vaimuilma. Tema värssides on peale tunnete ja nalja ka väga palju mõtteid, mis ei ole luule puhul sage.

Alliksaare eluloos leidub valgeid laike – päris selge pole Saksa okupatsiooni aeg. Ta yritas sõjajärgses segases olukorras võimalikult palju nihverdada, aga Nõukogude võim oli järsk ning valvsad kaaskodanikud nägid ilmselt läbi ta sotsiaalse initsiatiivi puudumise ykskõik millisel juhuslikul töökohal. Teda huvitas elu mängulisus ja helgus, mida synk olustik harva pakkus. Seepärast elaski Artur nii, nagu sõber Rein Sepp teda iseloomustas: tema soovid olid alati võimatud. Aga ega ta seepärast soovimata jätnud. Läbi Narva vangilaagri ja seitsme Siberi aasta, kus polnud teada, kas ta jääb ellu, kas naaseb veel kunagi Tartusse, kas armastab uuesti ja kas teeb kybetki teoks oma loomingulistest lootustest, miilas temas ikkagi yks väga kärsitu lõke. Ta janunes kontakti järele maailma poeesiaga, mis sõjajärgses Euroopas ja Ameerikas juba tasapisi uuenes. Kuid Artur elas infosulus, kus ainus yhendustee oli mällu jäänud värsivaramu ja yksikud sõber Eino Lainvoo saadetud raamatud, millest mõjukaim oli Rilke valimik. Syda igatses naissoo kaunemaid vilju, kuid kirjadele tuli aastate jooksul mõni yksik vastus endiselt kallimalt, kahtlustavalt Viljandi noorikult või naaberlaagri luulehuviliselt naisvangilt. Lootusi luhtus. Yllast vastupanust hoolimata syvenes vahel melanhoolia, sest „on raske rahustada kord käärima puhkenud südant“⁵. Igale laulule eelnes valu „nagu kuninga ilmumist kuulutav heerold“⁶. Sõnade voogamine mälestuste kohal oli ta ainsaks opiaadiks.

Selline ummik tootis sõjaeelses laadis traditsioonilisi värsse, mis olid pisut ta noorpõlvelemmikute Underi, Talviku ja Rilke omade pikendused, aga siiski kõvasti etemad kui ENSV perioodikas ilmuvad oodid katelseppadele ja kangelaspioneeridele. Artur eiras sotsrealistlikku argipäeva, eelistades olla vanamoeline, kuid värsi nõtkuses ja mõtteerksuses ta järeleandmisi ei teinud. Oma õnnetu armastuse kammitsast hyyatas ta vahel tõesti minnesingerite kombel. Tema armastuse mõistmine on mitmekesine. Vahel on see hingede igavikulisest sidemest vestev, siis trubaduurlikult kurtuaasne ja jumaldav, teisal juba kiimaliselt meelas – oma osa on selles ka dekadentide tumedusel ja traagikal, aga ka dändide kergel iroonial ja mängleval flirdil.

„Nimetu saar“

Kui poeet kirjutab näidendi, võib sellest midagi erakordset syndida – nii kujunes Dylan Thomasel ta elu lõpul „Piimmetsa vilus“ (1954).⁷ Sellised teosed loovad osalt luuleliste vahenditega lummutava omailma. Kuuekymnendate eesti kirjanduses kihelesid Tartu sallitud poeedid näidendeid kirjutama, sest oli avaldamislootust – Paul-Eerik Rummo ja tema järel Mati Unt olid Vanemuise dramaturgid. Lavale jõudsid näiteks Kaalepi „Antimantikulaator“, Rummo „Tuhkatriinumäng“ ja Kaplinski „Neljakuningapäev“. Kuid kõik see juhtus juba pärast Arturi surma. Alliksaarel oli vaevalt lootust, et tema tehtu lavalaudu näeb. Tema kujutlusilm elas pigem Rein Sepa „Viimse yksiklasega“ (1960) sarnasel utoopia lainel. Alliksaare näidend „Nimetu saar“⁸ lavastatigi alles Peeter Jakala diplomitööna Tudengiteatris kakskymmend aastat hiljem, 1987.

On kuidagi nii kujunenud, et minu teater on rohkem lugemisteater ja eesti näidendeist (Madis Kõivu omade kõrval – siin seostub muidugi „Lõputu kohvijoomine“) on jäänud lemmikuks just „Nimetu saar“. Olen seda palju kordi yle lugenud ja „lavastan“ seda oma peas igal korral pisut erinevalt. Eesti Kultuuriloolises Arhiivis hoitavas algkäsikirjas on põnevaid muudatusi ja väljajäänud osi.⁹ Selle näidendi avastseeni esitati autoripäraselt ka Andres Keili lavastuses „Audiovisuaalne A“ (Otto teater, 1995). Põlevat ajalehte hoidev Lugeja oli mu vana sõber ja nyydne Teater. Muusika. Kino peatoimetaja Madis Kolk. Mina lugesin vahe-episoodides Alliksaare Siberi-kirju ja see lavastus sulatas mind Arturi teemaga eluks ajaks yhte … Paul-Eerik Rummo sõnas näidendi kohta, et „See on tõesti üks ilmatu tore asi. Kogu oma tulevärkluse ja ühekorraga sajas suunas hargnevuse juures täitsa terviklik ja kuidagi loomulik ja endastmõistetav, ainumõeldav. Ja muidugi on alati hea meel mõelda, et A. vähemasti sellegi trükist ilmumise jõudis ära näha, peret toetada, sõpradele välja teha. Suht viimasel minutil küll oma maiste elupäevade mõõtkavas, aga siiski“.¹⁰

Näidend mõjub mõistatuslikult läbikomponeerituna – osalt burlesk, osalt antiutoopia, osalt mõrvamysteerium. Ja kuriteo koosseis ei selgu näidendi lõpuski. Alliksaare paberite hulgas on lahtine leht, mis puudutab tegelast, keda peetakse pidevalt kellekski teiseks. „Hommikul nägin admiral Miroxit. Ta seisis Kustumatu Lootuse Väljaku ja Peidetud Pettumuse Avenüü nurgal stereolehe ekraani ees. Ta ootas mind. Tal oli seljas violetne tooga ja ta näis väga rahulolevana. Linnas kõneldi veel, et meie laev hukkus sellepärast, et kontorisse oli pandud põrgumasin.“¹¹

Meetod, veto ja tõlked

Võib arvata, et Tartusse naasnult kasutas Alliksaar iga võimalust, et oma elujanu kustutada ja luulet laiendada. Ta teadis, et aega on vähe, kuid ta vaba vaim leidis kiiresti sõpru nii kunstnike, fyysikute kui vagabundide hulgast, muusadest ja kaaspoeetidest rääkimata. Kultuuri yldine loidus tekitas temas paradoksaalse kiirenduse – enne minevikuhõllandustes elanud mees sööstis sputnikuna ilmaruumi, tulevikku või igavikku, kuidas soovite. Ta leiutas uue lähenemise vabavärsile, pani keele ise kõlasid ja allusioone pidi karglema nagu tulvavees oja yletava lapse. Ka mõtterikkus jäi parematesse improdesse alles, selles oli tähendussõnade tuuma ja välkuvaid pilkeid.

Kuidas see stiil tekkis, pole ikka veel selge. Oma ettevalmistav osa võis siin olla Elmar Muugi õigekeelsussõnaraamatu džässilikul lappamisel, erakordsel keeletajul, ergul assotsiatiivsusel, Walt Whitmani „Rohulehtedel“¹² ja kohatud eluabsurdi äärtel. Yks lähteid võis peituda ka kõnekeeles – endise vangi peetud entusiastlikes vestlustes, kus mõte perutama pistis ja fantaasiapilte pilluti yhelt rääkijalt teisele nagu viserdavat palli. Inimesed jagunesid Alliksaare silmis mõnelgi korral kaasaunistajateks ja vaenlasteks. Ta oli kartmatu ja terav, klähvis avalikel aruteludel vahele, ytles kultuuriminister Lausile halvasti ning sai ametkondlikult maffialt keelu peale. Looming hakkas ta luuletusi avaldama alles siis, kui autor oli juba teada surija. Edasist puudus Alliksaare nimi aastatel 1961–1965, tema parimal loomeperioodil. Tõlkeid sai ta avaldada oma naise Linda Alamäe nime all. Ja mitte ainult tõlkeid.¹³ Artur osales Lindana vahel ka kirjandusvõistlustel („Me ei lase sind lahkuda“ sai 1961. aastal teise preemia). Naisel oli varem jutte ja luuletusi ilmunud, kuid Paul-Eerik Rummo nõustus minuga, et mitmed tollal Linda Alamäe originaalluulena avaldatud palad on usutavasti Arturi kirjutatud: „Lindal, usun, polnuks põhjust püüda Arturi laadi järgi teha, eriti kui eesmärgiks oli iga hinna ja leivaraha eest avaldatud saada.“¹⁴

Avaldamisraskusi oli Arturil õieti juba varemgi. Edasis jõudsid 1958. aastal ilmuda romantiline „Kevadmälestus“¹⁵ ja kaks tähtpäevalaulu, siis sai toimetus teada autori isiku ebasoovitavusest. Olaf Utt asus leheveergudel Alliksaare võistlustöid sarjama¹⁶ ja teenis välja sooja koha ajaloo prygikastis. Tookord oli ta hinnangul mõju. Proovides aja maitsele kõhklemisi sammukest vastu astuda, katsetas Alliksaar paaris tekstis töise ja romantilise laadi liitmist („Rehepeks“ ja „Ilus kevadpäev oli…“) ning tulemus suundus kuhugi Ilmi Kolla kanti. Originaalluule ei läinud läbi, aga tõlkeid vahel ilmus. Eriti keeluajal proovis ta neid kõikjale sokutada ning Edasi toimetus, mille mõni liige kõrgemalt poolt peale pandud veto pärast ehk kerget syymepiinagi tundis, avaldas neid päris mitmeid: Lugovskoi, Jevtušenko, Inber, Rainis, Meriluoto, Jebeleanu ja nõnda edasi. Kurioosumina leiduvad Edasis indoneesia töölispoeedi Dolong Dživapradža „Tykk kylavaheteed“¹⁷ ja Ilja Selvinski kosmiline pala „Nägijaks saamine“¹⁸.

Tõlgete hõrkus võis vahel origi­naali oma yletada. Alliksaare Jessenini-vahendused on „Loojumatu tunni“ kaudu tõlkeklassikasse kinnistunud, kuid plaanitud Rilke-valimik jäi paraku teostamata.

Artur ja Linda

Vahel on nii, et kaks luuletajat ei mahu yhte perre ära. Eriti siis, kui yks juhtub olema geenius. Varem yht-teist avaldanud Linda olevat abiellunult kirjanduslikust tegevusest loobunud, pyhendudes Arturi säilitamisele. Kõigil masinakirjutajatel on vilkad käed ja pehme pilk. Nii temalgi. Suluseisus Alliksaar suhtus avaldamiskeeldu leidlikult. Põhiliseks jäi endiselt sõpradele ette loetav ja nende paljundatav kõrgeksperimentaalne laad, kuid ka nn rahaluule oli mõistuse vabakäigul hõlpsasti tehtav. Aga ainult tingimusel, et selle eest sai pere hea kõhutäie ja paki aromaatset kohvi. Või sooja kasuka väiksele Jyrgenile, kes Issi käsikirjade veertele pruuni pliiatsiga krigulle tegi. Yks luuletus, „Aknal“, ongi pojale pyhendatud.¹⁹ Vaesus muidugi jäi, aga pisku honorar ja sõprade annetus tõrjus selle Vikerkaare tänava vigvamist mõneks õhtuks eemale.

Variisiku nimel avaldatud palad olid pisut ka kommunismiehitaja helget argipäeva kujutava nõukaluule tögamine, kus meelega kasutatakse natuke tobedaid paisutusi, nagu: „Me naeratame rõõmsalt, / kes me läheme uuel sillal, / meie kõik: / vanamees, kellel äsja saadud pension on alles peos, / kelmikas kolhoositar kenas kevadkübaras, / viis vadistavat pioneeri, / kellest väikseim on kindlasti väga vallatu, / ja mina, kelle meele see pilt teeb nii kergeks“.²⁰ „Sa oled ruttavate sammude kaja tööpäeva hakul / ja traktori mürisev minek üle mustava maa. / Sind kiidab tärkavate linnade luule / ja hiigelsildade võlv­kaared [—] väsimatult töötavate käte jõuga / tahame sinu eest võidelda päevad ja ööd, / et sind väärida.“²¹

Ma ei tea, kas mystifikatsioonidele aldis Artur kohandas oma laadi ka pisut autorist eelduva naiselikkuse järgi. Sinnagi ulatunuks ta empaatia ja ulm. Temas, vaenava impeeriumi vaba vaimuga kodanikus elas synteesi lootus. Isegi Siberi vintsutustest kirjutas ta: „pean kõigiti mõeldavaks rahvuslike ja kosmopoliitsete tendentside, sotsialismi ja kapitalismi, vanade religioonide ja mõistusekultuse muutumist ühtseks orgaaniliseks tervikuks“.²² Sellel taustal tasandab autori ja ajastu lahknevused kevade helgus, armastus, tegelik töörõõm, avatud usk ja mingi laiem humanism, millesse Alliksaar valitseva ideoloogia märksõnu integreerida pyydis. Vahel saabub sel kiigelaual ka tasakaal.

Olgu Arturi sajandi äärjoonena ära toodud see omistuslik pala, mis ehk peegeldab toda kauget aega sisustanud kummalist luulesaatust.

---

Tuttaval teel

 

Ükskord me läksime siit

ja Sa hoidsid mu kätt, sest ma kartsin.

Kitsas rada vooreveerul põdurate põllulappide vahel

on juba ammu kustunud aja hangedes …

Öö tuleb ja laotab oma heledad tiivad üle kõikide teede.

 

Hämarus

ümiseb

suve ja soojuse laulu:

sosistab, siis hõiskab

tuhandeid ärevaid rõõmusõnu,

mis salaja puhkesid meie südameis.

 

Metsatukk puistab tulevihke,

pillutab oma pimedast hõlmast pimestavat sära:

hiline „Ikarus“ sööstab mööda magistraali sinna poole,

kus linn läitis kojukutse-küünlad,

südikalt saadab teda tolmupilves pikk punane buss;

nende kannul tuhnib tusane traktor teerinnakut.

Pilvi püüdes ringutavad kõrgepingemastid taamal kolhoosiküla taga.

 

Veoautod

veeretavad heinakoormaid,

lõhnavaid, kuumast päikesest hõngavaid koormaid

keskuse poole laial teel uute lautade vahel.

Sealt sõitsid Sa kunagi tähevalgel,

nääpsukese hobusega tõustes mäkke

konarlikul rooparajal.

 

Taas tuiskavad tuled maanteel.

Elu võimas hääl kasvab, kõmiseb ja kutsub

ja pelglikult põgenevad mõtte pildid,

et teisal taas tulla.

 

Voore nõlval suures kanalas kõõrutab kaks tuhat valget tibu

hõõglampide kumas end unele.

Mulle tuleb meelde, et Sul oli kuus kanakest.

Mõlema peoga puistasid Sa neile teri.

Su naeratus on tark ja hell …

Tänane öö tõi ta mulle tagasi.

 

Linda Alamäe (Artur Alliksaar)

Edasi 11. VIII 1963

---

1 Kiri Eino Lainvoole 6. II 1954. Rmt: Artur Alliksaar mälestustes. Koost Henn-Kaarel Hellat. Ilmamaa, 2007, lk 8.

2 Pikemalt vt Leo Metsar, Saateks Alliksaare luulekogule „Olematus võiks ju olemata olla“. – Akadeemia 2023, nr 3.

3 Artur Alliksaar, Olematus võiks ju ka olemata olla. – Loomingu Raamatukogu 1968, nr 9-10, lk 12.

4 Leo Metsar, Saateks …, lk 445–456.

5 Kiri Eino Lainvoole 29. IX 1955. Rmt: Artur Alliksaar mälestustes, lk 29.

6 Kiri Eino Lainvoole 8. IX 1955. Rmt: Artur Alliksaar mälestustes, lk 27.

7 Eesti keelde on näidendi tõlkinud Paul-Eerik Rummo (Loomingu Raamatukogu 1970, nr 42). – Toim.

8 Vt Loomingu Raamatukogu 1966, nr 7.

9 EKLA, f 316, m 7:3.

10 Paul-Eerik Rummo Facebooki-kommentaar 27. II 2023.

11 Artur Alliksaar, Luuletuste käsikirjad (mustanditega), EKLA, f 316 m 5:1.

12 Walt Whitmani 1855. aastal ilmunud luulekogu „Rohulehed“ jõudis 1962. aastal Boris Kaburi vahendusel eesti keelde. – Toim.

13 Pikemalt vt Lauri Sommer, Toome tuled. Menu, 2022, lk 159–162.

14 Paul-Eerik Rummo e-kiri autorile 11. I 2022.

15 Vt Edasi 28. IX 1958.

16 Mart Orav (M. O.) saatesõna Alliksaare jutule „Inspiratsioon“. Vt Akadeemia 2023, nr 3, lk 437-438.

17 Vt Edasi 18. IX 1960.

18 Vt Edasi 12. IV 1964.

19 Vt Edasi 29. III 1964.

20 Linda Alamäe, Lõunatunnil. – Edasi 15. V 1960.

21 Linda Alamäe, Me ei lase sind lahkuda. – Edasi 26. XI 1961.

22 Kiri Eino Lainvoole 8. III 1957. Rmt: Artur Alliksaar mälestustes, lk 46.