Schopenhauer kui inimsõbralik mõttetark

Aivar Kull

Robert Zimmer, Arthur Schopenhauer. Filosoof ja maailmakodanik. Saksa keelest tõlkinud Arne Nielsen, Olion, 2012. 256 lk. Robert Zimmeri Schopenhaueri-biograafia on üks sümpaatsemaid suurmeeste elulugusid, mida eesti keeles läbi aegade lugeda olnud. Arthur Schopenhauerist on meil ju varemalt üht-teist lühemat ilmunud, kuid alles Zimmeri teosest saame korraliku, kompaktse ja tänapäevase ülevaate nii filosoofi elukäigust kui ka mõtteilmast. Juba esimese lausega avab autor oma positiivse, igati lugupidava hoiaku: „Schopenhaueri looming oli 19. sajandi üks suuremaid filosoofilisi ja kirjanduslikke sündmusi”. Seejuures vabastab autor filosoofi mitmetest käibekujutluslikest stampidest, avab lähemalt tema nime ümber kinnistunud pessimismi ja irratsionalismi, eraklikkuse, misantroopia ja naistevihkamise tagamaid.1 Lõpuks muutub biograafia peategelane autori valgustusel peaaegu et inimsõbralikuks optimistiks, seda eriti hilisemas eas: „Kirjadest jüngritele kaob igasugune salvav ja agressiivne alatoon. Ta näitab ennast nalja- ja formuleerimiskunstis sundimatu ja säravana” (lk 177). Nii on Schopenhauer ühtaegu globaalne mõtleja-internatsionalist, kõrgesti erudeeritud maailmakodanik, ida ja lääne kultuuride ühendaja, suur stilist, võrratu huumorimeelega ja muidu mõnus mees; kas see igas üksikasjas ka lugejat veenab, on muidugi iseküsimus,2 kuid õõnsaks ja pealetükkivaks ei muutu autor oma kiidusõnadega õnneks kusagil. Eraklusest ja naistevihkamisest rääkides toob autor aga terve hulga näiteid, mis panevad need kinnisepiteedid vähemasti tugeva kahtluse alla. Üksnes filosoofi naissuhteid koguneb raamatu edenedes päris hea hulk. Noor Arthur armus näitlejanna Karoline Jagemanni (lk 56). Siin on salapärane kammerneitsi, kes filosoofile 1819. aasta kevadel lapse sünnitas (lk 116); reisides oli tal veelgi mitmeid „põgusaid armusuhteid, mille kohta meie ajani on jõudnud vaid mõned vihjed” (samas). Aastal 1828 teeb 40aastane mõtleja abieluettepaneku ühe kunstikaupmehe 17aastasele tütrele Flora Weissile (lk 145).

Schopenhaueri „elu suurim armastus” oli aga temast 14 aastat noorem Berliini Riigiteatri lauljanna Caroline Richter (hiljem Medon, lk 129–132), nende lähem suhe kestis kümme aastat (1821–1831). Kõiki neid naissuhteid (ja samas ka filosoofi läbikäimist selliste vaimusuurustega nagu Goethe) analüüsib autor dis­kreetselt, ent teravapilguliselt.

Zimmeri raamat näitab paljudes aspektides Schopenhaueri filosoofia jätkuvat kaasaegsust. Muide, on sümboolne, et eesti autorite kogumikus „20. sajandi mõttevoolud” (Tartu Ülikooli Kirjastus, 2009) on esimeseks käsitletavaks mõtlejaks just XVIII sajandil sündinud Schopenhauer (peatüki autor Alvar Loog). Jah, eks ole XX sajand meile eriti ilmekalt näidanud, et inimloomuses on peidus märksa rohkem irratsionaalsust, kui seda tahtis tunnistada Karl Marx – ja tema parimadki õpilased; „ratsionaalsus ujub nagu pisike kõikuv paat keset vaistlikkuse, irratsionaalsuse ja teadmatuse ääretut ookeani” (lk 101), võtab autor filosoofi vaated kokku, ja küllap oleks see igati mõistlik lähtepunkt ka XXI sajandi maailmas orienteerumiseks.

Seejuures toonitab Zimmer: „Schopenhauer on tänini jäänud ülikooliväliste vabavaimude ja kunstnike lemmikuks” (lk 176).³

Autori arvukatest mõttetihedatest teema­arendustest – ja need teevad raamatu üsna sageli päris nauditavaks – võib tuua järgmise näite: „Kas poleks aeg rehabiliteerida üksindust kui loovuse ja psüühilise regeneratsiooni ruumi ja kas pole kaasaegne üksinduse alavääristamine peaaegu sarnane mingi naljaseltskonna patoloogilise hullusega, mis viib otseteed trendidele ja turule allutatud sotsiaalse konformismi kuristikku?” (lk 211).

Lubatagu siinkohal teha ka üks isiklikumat laadi kõrvalepõige. Eestiaegse tütarlastegümnaasiumi haridus oli niivõrd hea, et minu ema suutis Schopenhauerit koduses huviliste ringis nii-öelda käigu pealt otse originaalist tõlkida.⁴ Ma ise sain Treffneri koolist kätte vene keele ja nii veetsin omal ajal hilisteismelise iseõppurina pikki tunde Tartu ülikooli raamatukogus Schopenhaueri venekeelseid teoseid konspekteerides (Juli Aichenwaldi tsaariaegsed tõlked vene keelde olid minu meelest lausa suurepärased, ilmekad ja stiilsed).⁵ Seda sai tollal (enne uue hoone valmimist)  teha Tiigi tänaval vanade raamatute hoidlas, kus väikeses toakeses juhtusime sageli istuma koos Uku Masinguga, kellel alati kõrgus ees aukartustäratav foliantide kuhi. Meelde jäi tema isikupärane allkiri külastamisraamatus; juttu teha ma temaga ei söandanud, küll aga paistis ta minu laual Schopenhaueri köiteid nähes olevat nagu mõneti pettunud (tema lemmikute hulka see filosoof ilmselgelt ei kuulunud) ja ta ütles korra isegi „hm” – see on küll ainus sõna, mida olen meie suurvaimult kuulnud, ent praeguse Masingu kultuse taustal võiksin selle üle ilmselt uhkegi olla.⁶

Robert Zimmer rõhutab, et Schopenhaueri peateose „Maailm kui tahe ja kujutlus” hilisem, esseistlikum II köide ei jää – nagu vahel arvatud – sugugi alla tuntumale I köitele: „teise köite esseedes on ta vorminud oma elegantse, kokkusurutud ja täpse proosa suureks meistritööks ja andnud sellele esteetilise kvaliteedi, mis on jäänud saksa filosoofias tänini ainulaadseks. Siin saab saksa filosoofia lõplikult maailmakirjanduseks – protsess, mis lõppes tema hilisema „Parerga ja paralipomenaga””⁷ (lk 166-167). Lootkem siis, et mitte kuigi kauges tulevikus jõuavad tervikuna ka eesti keelde need kaks köidet, mille autor on kandnud hüüdnimesid Frankfurdi erak, Kuningas Arthur ja Müristav Jupiter, ning mille I köite 2. trüki (1844) eessõna algus kõlab nii uhkelt ja enesekindlalt: „Mitte üksnes kaasaegsetele ja kaasmaalastele, vaid kogu inimkonnale annan ma üle oma nüüdseks valmis saanud teose”.

1   Kuulsate filosoofide lameda alavääristamise musternäiteks on hiljuti eesti keeles ilmunud Donald DeMarco ja Benjamin Wikeri raamat „Surmakultuuri arhitektid” (2012), kus Schopenhaueri peatükk on eriti eelarvamuslik ja kitsarinnaline.
2   Miskipärast on raamatus läbivalt (lk 166 ja mujal) ebatäpselt kirjutatud Kierkegaardi nimi (Kirkegaard).
3   Ka raamatu autor Robert Zimmer (sünd. 1953) ise on vabakutseline literaat Berliinis; artikkel tema kohta leidub saksakeelses Wikipedias: http://de.wikipedia.org/wiki/Robert_Zimmer.
4   Sel 1970. aastate keskpaiga hallil ajataustal jäi eriti eredalt meelde filosoofi peateose peatükk „Geeniusest”, mis toetus Goethe näitele. Tollaste Schopenhauerist ja Nietzschest vaimustunud poolharitlaste (vaimu)elu leidis muide äraspidise kajastuse Peeter Elbingu pamfletlikus lühiromaanis „Geeniuse elu” (1982), mille peategelase prototüübiks oli minu harrastuskunstnikust vanem vend.
5   Sädeleva sulega kirjanduskriitik Juli Aichenwald (Юлий Айхенвальд, 1872–1928) tõlkis vene keelde peaaegu kogu Schopenhaueri loomingu. Mõne uurija arvates võis Aichenwaldi surm – trammi alla jäämine Berliinis – anda impulsi Mihhail Bulgakovi „Meistri ja Margarita” tuntud stseeni loomiseks.
6   Uuematest venekeelsetest käsitlustest väärib esiletõstmist meilgi tuntud filosoofi ja kirjandusteadlase Arseni Gulõga (1921—1996) viimaseks jäänud raamat „Шопенгауэр” (Moskva 2003, 368 lk). Autori surma tõttu pooleli jäänud teose viis lõpule tema abikaasa Iskra Andrejeva; see on internetis kättesaadav aadressil http://lib.ru/FILOSOF/SHOPENGAUER/zhzl_shopengauyer.txt.
7   Raamatus lk 114 pakutud pealkirja „Lisad ja väljajätted” on Leo Anvelt tõlkinud kui „Kõrvalprodukte ja lisandeid”.