Sesama moistab se Kochnret küll

Toomas Liiv

Praegu kirjutavad paljud, sest kirjutamine on paljudele jõukohaseks saanud. Eestis kirjutavad ilmselt kõik, sest siin on vist kõik n-ö kirja oskajad. Paljud kirjutavad (ilu)kirjandust, valdav enamus kirjutab siiski midagi muud ?kirjutatavat?, mõnigi kirjutab tühja-tähja, kirjutab tarbetult, kirjutab lausa lollusi. Varem oli teisiti, varem kirjutasid vähesed, ent nad kirjutasid see-eest ka vastutustundlikumalt. Vanasti eeldas ja tähendas (üles)kirjutamine eelkõige vastutust. Kusjuures eestikeelses kultuuriruumis oli see varasem vähene, ent seda vastutusrikkam kirjutamine üldjuhul seotud luterliku nn kirikukirjandusega, mis tipnes aastal 1739 ilmunud Piibli tõlkega. Just selles raamatus kulmineerus kirjutamine vastutuseks sõnumi, keele ja paberi ees. Kirik on ju alati olnud seotud kirjutamise, käsikirjade ja raamatutega, s.t kuulutuse paljundamisega, sõnumi säilitamisega, misjoniga. Märkimisväärset osa kõikvõimalikust kirjutamisest võibki käsitada misjonitööna, kuulutusena, milles on ikka ja alati midagi kiriklikku.

Esimene eesti entsüklopedist Karl August Hermann (1851 ? 1909) kirjutas/kuulutas näiteks nii: ?Eesti kirjanduse tõsine ajalugu algab G e o r g M ü l l e r i g a, kes Tallinnas Püha Waimu kiriku Eesti abiõpetaja aastatel 1600 ? 1608 on olnud. Enese ameti-ajal on tema hulga Eesti keeli jutlusi kirjutanud, mis meie ajani on alale jäänud. Need jutlused leidis W. Reiman Tallinna linna wanade kirjade kogust uuesti üles, tundis nende tähtsuse ära ja juhatas nende kohta tähelepanemist. Georg Müller?i järele jäänud jutlusi on ühte kokku 39. Need jutlused on Tartu Öpetatud Eesti Selts trükis wälja andnud. Nad on kõige paremad hariduslised tunnistajad Eesti rahwa elust 300 ja enam aastaid tagasi.? (K. A. Hermann, Eesti kirjanduse ajalugu esimesest algusest meie ajani. Jurjev, 1898, lk 13).

Seega algab vähemalt Karl August Hermanni meelest eesti kirjandus jutlustega, st selgitavate, õpetavate ja ? mis kõige tähtsam ? (üles)kirjutatud kristlike kõnedega, kuulutusega. Tõsi küll, trükki jõudsid need peaaegu kolm sajandit hiljem ? aastal 1891. Kuid need jutlused olid ikkagi kirjutatusena, käsikirjana olemas mingis kolikambris, mingis ?vanade kirjade kogus?. Hermanni arusaamale eesti kirjanduse ?tõsise ajaloo? algusest võib loomulikult vastu vaielda, ent arvestamata seda jätta ei saa.

Mis puutub Mülleri jutlustesse, siis neis räägib ta üpris paljudest asjadest, räägib veendunud luterlasena. Nagu tema kuulus eelkäijagi sellessamas Püha Vaimu kirikus Balthasar Russow (umbes 1536 ? 1600), oma alamsaksakeelses Liivimaa kroonikas. Muuhulgas on Mülleri tekstides leida ka põhimõttelisemat laadi esteetilist arutlust. Nii käsitleb ta näiteks luterliku koguduselaulu probleemi. Müller kirjutab: ?Ja se Nohr Rahwas, kudt taas teye Wanambat, woyte needt Laulut ny kebiaste oppeta laulma, ninck kaas meeles piddada, eth eb teye naemat eales woi erraunnudtada. Sesama moistab se Kochnret küll, semprast erratab taema paliu ninck monesarnast ilma heütümatta Portulaulut vlles, eth nedt Inimese Lapset, ned Portulaulut enne ninck pigkemaste opwat, ninck nedsamat heelmelell laulwat, kudt Jumala Sana. Semprast peaxime meye, ke meye Risti Inimeset tahame olla, Jumala Auwux sen Kochnretti wainux ninck wihax, meddy hennesa Oppetusex ninck mainitusex, Jumala Sanast haelmelell opma, ninck ned kaunith Laulut haelmelell Kirckus ninck Koddo Laulma.? (Ibidem, lk 22).

Muidugi. Shakespeare kirjutas neil Mülleri jutluste-aastail oma ?Hamleti? (1601). Ent tema oli ka inglane. Mülleri kõrvutamine Shakespeare?iga ei ole seetõttu kõige korrektsem. Ja kuigi tänasel lugejal on Mülleri eesti keelest raskevõitu aru saada (?Kochnret?, muuseas, on ?kurat?!), siis luterliku koguduselaulu sõnaselge vastandamine ?pordulauludele? peaks ometi kõigile mõistetav olema. Mida iganes siis see kummaline sõna ?pordulaul? ka võis/võiks tähendada. Eeltoodus aga on Müller juba  XVII sajandi algul vähemalt käsikirjaliselt fikseerinud tervet eestikeelset kirjasõna kujundanud dihhotoomia ?koguduselaul? versus ?pordulaul?, kiriklikkus, kuulutamine vundamendina vastandumas porduelule. Praeguse eestlase jaoks ehk piltlikumalt üteldes: laulupidu heitlemas õllesummeriga. Ja siis veel see kütkestavalt kohmakas ortograafia: ninck, Kirckus, Koddo! Ja nii edasi. See kirjatähe müllerlik/inglaslik abitus hääle kinnipüüdmisel on otse võrratu! See on ju otsekui oleksime me juba siis olnud koos oma ?Kochnretiga? eestikeelsetena Inglismaal!