Sõda on naise nägu

KAISA LING

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

26. veebruaril lõi mind pahviks üks televiisorist nähtud seik. Otseülekande lõpus Vabaduse väljakult vestles saatejuht Taavi Eilat silmanähtavalt nukra ukraina naisega, kes oli lilleäri asjus jõudnud Eestisse 24. veebruaril, mil ta kodumaal algas sõda. Naine muretses oma vanade vanemate pärast, kes elavad Lvivis ega suuda end vaenlase eest kaitsta, ning mõtiskles siis kurvalt, kuidas mitmel pool Euroopas seisavad temale kuuluvad lillekoormad, „mida Ukrainas nüüd enam ei vajata“.

Arginukrus on kõnekas detail, mis sümboliseerib põhimõttelist muutust vähemasti Eesti, aga loodetavasti lääne ajalookäsitluses tervikuna ning annab kohutaval ajal, mil valitseb jõletu ebaõiglus, vähemalt kibedat lootust tuleviku osas. Olemata ekspert ja omamata märkimisväärseid mälestusi kas või vestlustest sõja üleelanutega, loodan siiski, et võrreldes eelmise korraga on olukord teine. Tahan uskuda, et lugematu hulk peeneid pöördeid humanitaarteadustes – olgu kultuuriline, narratiivne, performatiivne, ruumiline või sooline – ongi muutnud määratluse „ajalooline“ sisu ning et meie sõjaajalugu ei tähendagi enam ainuüksi tummade ja anonüümsete vägede liikumist ühelt positsioonilt teisele või kangelaslike ja koletislike väejuhtide saavutuste loetelusid.

Vene keeles kirjutav valgevene kirjanik, nobelist Svetlana Aleksijevitš on samast mõttest ajendatuna koostanud maailma kõige mõjusama sõjateose. Raamatus „Sõda ei ole naise nägu“ räägivad naised, kes osalesid Teises maailmasõjas Nõukogude armee ridades, kuidas nemad sõda kogesid. Need pole lood ainuüksi võitlustaktikaist, relvadest, võitudest või kaotustest, vaid hoopis trööstitust olmest – ilmast, teeoludest, toidunappusest, kehalistest vaevadest, parasiitidest, armastusest, leinast ja võimetusest seda kõike mõista. Aleksijevitš tahtis kirjutada sõjast niisuguse raamatu, et „paljas mõte sõjale oleks vastik. Arulage. Ajaks kindraleid endid öökima“.1 See õnnestus: välja on valgustatud väikesed, pealtnäha ebaolulised detailid, mis varem sõjamasina mürinasse kippusid sumbuma. „[N]aiste sõjal on lõhn, on värv, on põhjalik elamise masin,“2 mistõttu oskab seda ette kujutada igaüks. Naiste sõda tekitab meis õigustatud õõva.

Nüüd, kui rindel, tugistruktuurides, valitsustes ja rahvusvaheliste organisatsioonide eesotsas, aga ka ajakirjanduses on rohkem naisi kui kunagi varem, tuleks see ära kasutada ja anda sõjale naise nägu. Ei, et demagoogitsedes ainult naistest räägitaks, Ukrainas surevad ju kõik, sugu, vanus, kodakondsus või usutunnistus ei huvita kedagi, vaid sõjast tuleb rääkida nende vahendite abil, mille naiskogemus ja -uurimus on viimase sajandi jooksul välja töötanud. Naiskirjutus on tihtipeale detailne, räägib inimkeeli, toob välja lood ja väikesed tragöödiad, milles kannatavad inimesed. Reportaažid Kiievi metroojaamadest, kus inimesed ja lemmikloomad koos pommide eest peituvad, vabatahtlike värbamispunktidest, kus naised on veendunud, et suudavad inimest tulistada, olgugi et pole kunagi relva käes hoidnud, ropu suuga piirivalvuritest ja mutikesest, kes jagab Vene sõduritele taskusse päevalilleseemneid, et nende laipadest Ukraina pinnale päevalilli kasvaks, on see argisabotaaž, mille abil tänapäeva võrdses, võrgustunud ja empaatilises maailmas moraali hoida, ja mine sa tea, ehk ka sõdu võita.

Võiksime üheskoos mõelda, kuidas seda sõda mäletama jääme ja kui palju ruumi egomaniakkide nimedele ajalooraamatuisse jätame. Tolle Vova suurimaid eesmärke on ju end annaalidesse kirjutada. Pagendus õpikute viimaste lehekülgede registrisse pisikesse kirja on aga diktaatoritele paras palk. Saagu neist ajaloo ääremärkused! Jäägu meie mõtteisse rohkem ruumi lugudele ja empaatiale! Käigu nad põrgusse, mina nende nimesid enam suhu ei võta!

Ma küsin: kui paljudes Kiievi kodudes on teie arvates sel nädalal korralikult pesu pestud?

 

1 Tlk Toomas Kall. Tänapäev 2016 [2013], lk 16.

2 Samas, lk 17.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht