Soome-ugri visuaalne identiteet?

REET VARBLANE

Marja-Liisa Mäki-Penttilä installatsioon ?Juured? Sagadi mõisa lähistel.  Tiiu Kirsipuu Möödunud nädala algupoole võis Tallinnas kohata kahte juba kaugelt teineteisest eristuvat inimrühma, mõlemal silmis kirgastunud helk: ühte kuulusid soome-ugri maailmakongressi delegaadid ja teise elektroonilise kunsti festivali ISEA kunstnikud, teoreetikud, kriitikud. Soomeugrilaste peamine eneseväljenduslik vahend oli kongress, kuid oma identiteedi eest võitlemisel polnud kongressiga kaasneva kultuuri-, sealhulgas ka kunstiprogrammi osa sugugi tühine.

Soome-ugri identiteeti käsitlevat kunsti jätkus (ja osalt jätkub ka praegu) nii mõnessegi galeriisse: disaini- ja arhitektuurigaleriis on Anu Raua kihnu kördi installatsioon, G-galeriis Kärt Summataveti joonistused ja tema juhendatud üliõpilastööd, Kastellaanimajas oli ungarlase Sandor Valy maalinäitus, mis päädis tema ja soomlase Juha Valkeapää performance?iga, rahvusraamatukogus on väljas Ungari ajalooliste kirikute fotod, kongressi ajaks toodi Sagadi puusümpoosionil valminud kujud Tallinna Tammsaare parki. Näituste loetelu sai nagu päris pikk, kuid sisusse süvenemisel on pilt enam kui heitlik: natuke siit, natuke sealt, keskpõrandale nagu ei kogunegi midagi ?

Tiiu Kirsipuu kangelaslikult veetud Sagadi puusümpoosionid on aastate jooksul ennast tõsiselt võtma sundinud: kontseptuaalne mõte ning vaimukas esitus on puidupuuslikud vähemalt tagaplaanile kui mitte päris välja surunud. Sagadisse sõitnud kunstnikud on olnud võimelised arvestama nii ruumilist (mõisa ümbrus) kui ajalist (varasemate aastate tööd) konteksti, ka mõisa juhuslikud külastajad saavad aru, et mitte ainult siledad klassitsistlikud puuaktid või armsad realistlikud puukassid, vaid ka kohaspetsiifiline installatsioon on väärt kunst ja räägib nii mõndagi keskkonnast, kunstnikust kui ka laiemalt praegusest kunstimõttest. Tammsaare parki transporditud soome-ugri kunstnike puuskulptuurid mõjusid aga laadapalaganina: sisu tähendusrikkus ja vormi ilu polnud võimalik siduda ei praeguse kunstimõtte ega ka autentse traditsionaalse kultuuriga. Ainus, millega enamus püüdlikult tahutud inim- või loomafiguure seostus, oli XIX sajandi lõpu kitð ? soov järgida enam kui sada aastat vana üldkehtivat ja -arusaadavat iluideaali ning see võimalikult hõlpsalt tarbijani tuua. Isegi Elo Liivi napp sümboolika ning fragmentaarne jutustus, mis haakus poeetilise ja heldelt tõlgendusrõõmu pakkuva ?Ilmapuu? teemaga ning ilmselt toimis edukalt ka Sagadi kontekstis, mõjus kuidagi haledalt. Peaaegu sama haledalt kui pargi serva unustatud tühi jurta. Rahvas uudistas rõõmsalt küll käsitööletikesi ja maitses põhjamaiselt rammusat kala ning liha, kuid palagan jäi palaganiks, kasvamata isegi Disneylandi kõikehaarava simulaakrumini, mis (enese)irooniaga segatuna oleks võinud päris vinge visuaalse identiteedi väljundi pakkuda. Ei ole selles süüdi ei puusümpoosionide initsiaator ega ka kutsutud kunstnikud: ehtsa komi ja autentse udmurdi kunstniku leidmine nõuab aega ja kohalviibimise võimalust, sealse kultuuriministeeriumi soovitusest üksi jääb tiba väheseks. Ja kontekst on võimas värk, sest soomlanna Marja-Liisa Mäki-Penttilä äraspidine ilmapuu ei oleks Tammsaare kultuuriliselt risustatud keskkonnas nii töötanud nagu Sagadi mõisapargis.

Sandor Valy maalinäitus oli väga tõsiselt võetav ning esindab edukalt ka ungari praegust maali või vähemalt seda osa selles, mis otsib kunstiajaloo ning filosoofia kaudu oma identiteeti. Ja sedagi, et soome-ugri identiteet ei pea olema igavesti muutumatu ürgollus. Koos Juha Valkeapääga suutsid nad veenvalt eestlasteni tuua soome-ungari-antiigi sümbioosi, vürtsitades seda veel kristliku armulaua riitusega. Anu Raua kihnu kördi installatsioon ei pea kõigile meeldima, kuid vaieldamatult on sellel meie juurte tõlgendamisel oma koht. Kuid kahjuks on Valy ja Raud ainukesed, mis kindlalt soome-ugri kunstiidentiteedi aktivapoolele jäävad. Eesti ehtetudengite omaidentiteedi süvauuringud oleksid eeldanud midagi analoogset soomlastelt ja ungarlastelt, et siis nähtu põhjal edasi minna. Nii aga oli kõike kuidagi vähevõitu.

Uusmeedia pole parem ega halvem kui traditsioonilised vahendid. ISEA raames kompis nii mõnigi aborigeenide või indiaanlaste ürgidentiteeti, kasutades selleks midagi, mis just praegusele ajale omane. Soome-ugri identiteet poleks midagi kaotanud, ainult rikastunud, kui traditsiooniliste meediumide kõrval oleks seda vaagitud ka video-, arvuti- või fotokunsti abil, aga ega tõsine maal, joonistus, skulptuur, tekstiil, keraamika, metall poleks ka kehvemad vahendid olnud. Peaasi, et sõnum oma oleks.