Suitsu nurk V – Berit Petolai „Tõnkadi-lõnk“

JOOSEP SUSI

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Juhan Liivi luuleauhinna laureaat saab kingiks karjasemärsi. Berit Petolai märsi valmistas Ülle Paap.

Erakogu

Neljakümne kolmanda Juhan Liivi luuleauhinna pälvinud „Tõnkadi-lõnk“ näitab lugejale, kuivõrd palju sõltub ühest puukärust. Missugune käru täpsemalt välja näeb, sellest otseselt aimu ei saa, aga võime silme ette manada sulni pildi näiteks punakat tooni (pisut roostetanud) kärust, mis on kaetud vihmaveeglasuuriga ja mille kõrval askeldavad siutsuvad tibud.

Berit Petolai luuletuse põhikonflikt, poeetiline kese, avaldub juba pealkirjas postuleeritud onomatopoeetilises kajasõnas „tõnkadi-lõnk“. Äratuntav kõla­kujund imiteerib puukäru liikumist. Sellised kajasõnad võivad õnnestumise korral olla lugejale paras peavalu: need kinnistuvad suisa kehaliselt mällu, nende rütmi on keeruline unustada. Meenub nullindate lõpus Rimi poeketi palju poleemikat tekitanud reklaam „tudish-piip“, mis annab edasi kassalindi ja toote läbilöömise üha korduvat heli.

„Tõnkadi-lõnk“ on märgatavalt keerukam. Siin avalduvad nimelt kõik luuletuse vältel üles ehitatavad põhiteemad. Puukäru hakkab liikuma, aga see liikumine pole sugugi lobe. Tõnkadi. Käru ei saa korralikult minema, ta nõksatab paigalt, liigub esialgu vaevaliselt, aga pärast tõrke ületamist sööstab edasi kuni järgmise tõrkeni. Laager on läbi, ratas mängib. Või on puukäru nii vana, et ei olegi enam laagrit, rumm on välja veninud ja ratas mängib otse käru ja luuletuse teljel? Igatahes on selge, et just see mäng, see ratta igikestev rütmiline takerdumine on kõnealuse luuletuse põhitingimus. Sujuva sõidu ega pöördumatu kollapsi korral seda luuletust ei oleks. Niisiis, rattad, mutrid-poldid on kulunud ja lausujagi väsinud. Aga ega töö seepärast veel seisma jää. Vastuoksa, siin pole tarvis hüüda noore ja tugeva mehe järele, kes puukäru korda teeks, sest käru on juba aastaid teinud ikka samamoodi: ikka on tema liikumises tõrge ja pole kahtlust, et samamoodi toimib puukäru veel aastakümneid.


1 See puukäru, millega sauna puid vean, teeb ikka nõnda: tõnkadi-lõnk.

2 Tõnkadi-lõnk, üle õue, koorem pilpaid peal, nii ta veereb ja laulab.

3 Tulevad aina uued kevaded, suved ja sügised. Talvedki.

4 Elu keerdub nagu ahjule kuivama jäetud kasetoht,

5 aastaajad vahelduvad, üht oodata enam ei jõuagi, juba algab uus.

6 Kiiremaks läeb kulg, hommikul nõksatan paigalt ja sööstan päeva,

7 õhtul vurrina urgu tagasi, sulgen enda järelt uksed ja haagid,

8 maabun rahusse, igatsen tasaseid jutte.

9 Selles ajavoolus ja voolamises aiman kedagi enda ümber,

10 head vaimu, kes on alguse saanud ühest kaugest palvest,

11 ilmutades end videvikus, arooniamarjade tuimestavas mekis.

12 Tänan. Meenutan. Tunnetan abaluudes sooja virgumist.

13 Suured asjad muunduvad, kasvavad üle pea või pöörduvad teisele teele.

14 Väiksed asjad korduvad ja neis on pidet.

15 Vanal rohelisel metsjakil on kesksuvel raudrohu krõbedalt mõrkjas lõhn

16 ja taskunurkades peen puru, sest ikka korjan taimi kuivatamiseks.

17 Sügisõhtul lambivalgel kirjutades on sõrmed valge paberi taustal pruunid ja parkunud –

18 puravikud, sügisest sügisesse puhastan ja lõigun neid.

19 Nii vaatan end eemalt ja ülalt ning sealt, kõrgelt,

20 näen läbi aastate üht kogu istumas sauna ees pikal pingil,

21 puhta pesu hunnik õlale visatud nagu kokkulapatud öökullitiivad,

22 vaatamas üle aasa, tumeda allika­kuuse poole.

23 Jälgimas looma või lindu, tuule­hoogu, vihma ja iseenda kõrgeid servi.

24 Minuteid, tunde, päevi ja aastaid nii. Õhtuti, ikka seesama pilt.

25 Taustaks tasane mantra, tõnkadi-lõnk, puukäru tuttav lauluke,

26 mis nagu ajatu heli köidab aastad kokku,

27 lubades aastaaegadel üle minna,

28 puid lehtedesse rüütades ja siis jälle raagu puhudes.

29 Tõnkadi-lõnk, tõnkadi-lõnk.

30 Üle õue, üle elu, üle aja.


Luuletuse võib tinglikult jaotada johtuvalt kujundi „tõnkadi-lõnk“ ülesehitamisest neljaks (välja pakutav jaotus ei kattu üksüheselt luuletuse enda neljastroofilise struktuuriga). Esimesed viis värssi iseloomustavad lüürilisele luulele omase ajakasutuse, lüürilise oleviku kahte põhiolekut. Tüüpiliselt on lüürikas igasugused ajalised ja ruumilised suhted osutusseostest nn tavategelikkusega lahutatud. Seetõttu kerkib esile lausumisolevik: luuletuses väljendatu väljendamine leiab aset luuletuse igal lugemisel. Puukäru vedamine ja see tõnkadi-lõnk jõustub lugejas iga kord, kui luuletuse abstraktsesse aegruumi sukeldutakse. Teisalt rõhutatakse juba avavärsis (re)presenteeritu igavikulisust: väljendatakse laiemalt kehtivat loogikat, ajatust („teeb ikka nõnda“). Kolmandas värsis postuleeritakse see taas, rõhutatakse, et „teeb ikka nõnda“ kehtib tõepoolest laiemalt, lugeja ei tohiks ära unustada, et puukäru on metafoorne ja iseloomustab tsüklilist (ehk isegi kogujalikku?) ajatunnetust („Tulevad aina uued kevaded, suved, sügised“). Neljandas värsis tuuakse sisse uus tasand, mis kasvab eelnevatest paratamatult välja. Kuivõrd kogu luuletuse vältel on esiplaanil üksiku/subjektiivse ja üldise, juhuse ja paratamatuse, argise ja igavikulise kongeniaalsus, asetatakse puukäruga kohakuti elu kui niisugune, mis seotakse võrdluse kaudu omakorda kasetohuga. Teisisõnu, kaudselt siis ka puukäru temporaalsusega. Ja nagu sellest veel vähe oleks, tuletatakse kõik see taas kord meelde viiendas värsis, kus juba võrdlemisi koormavalt tehakse selgeks, et puukäru tõnkadi-lõnk on ühtlasi aja möödumine, see kannab metafoorset tähendust.

Viienda värsi keskelt algab üleminek luuletuse n-ö teisele osale (read 6–18), mis asetab puukäru metafoorsesse suhtesse lausuja ja tema lüürilise sisekaemusega. Niisiis, puukäru häirelisus (vanadus) annab edasi laiemat ajatasandit, aja paratamatut möödumist. Kuuendas värsis tõuseb esile aga puukäru häirelisuse enda metafoorsus, mis on analoogne subjekti sisekaemusega. Kuuenda värsi alguse „Kiiremaks läeb kulg“ osutab seega juba vähemasti kolmele tasandile: a) aja möödumisele, b) kesksele kõlakujundile „tõnkadi-lõnk“, mis kätkeb tõrget, selle tõrke ületamist ja ebaühtlases tempos liikumist, c) subjekti elurütmile. Viimane ilmneb iseäranis selgelt kuuenda värsi piires: selgub, et puukäru rütm on samasugune nagu subjekti eluhoog, argipäev, mis algab samuti tõrkest („hommikul nõksatan paigalt“) ja jätkub kiirenevas tempos („sööstan päeva“). Siit võib mõelda edasi ja oletada, et tõnkadi-lõnk käib kogu argipäeva ja kõikide argipäevade ja kõikide argipäevade omavahelise suhte kohta. Ikka tõnkadi-lõnk.

Luuletuse teine osa vilistab juhanliivilikule (ja luulele laiemalt omasele) ökonoomsusprintsiibile. Pikalt ja laialt tuuakse esile üha uusi aistingulisi (lõhnad, kompimine, temperatuur jne) osutusi, mis seotakse üha uuesti põhiteemaga (nt „Selles ajavoolus ja voolamises“, „Väiksed asjad korduvad ja neis on pidet, „ikka“, „sügisest sügisesse“ jne). Jääb vägisi mulje, et Petolai ei usu tõnkadi-lõnk-kujundi võimsusse, selle suutlikkusse ise toimida, mõjuda, mistõttu on tarvis kõik ikkagi puust (või pilbastest) ja punaseks teha. Sellega, näib esialgu, pärsitakse kujundi mõju. (Võib küsida näiteks, kas teise osa osutuste asemel võiksid olla luuletuses ka ükskõik mis muud osutused? Näiteks kuu vaatamine, käte pesemine, taimede istutamine vms.) Igatahes toimub teises osas pidev subjekti ja paratamatuse, detaili ja aja möödumise süntees.

Kolmandaks osaks võiks tinglikult pidada värsiridasid 19–24. Siin toimub omakorda pööre, fookuse nihutamine, millega muudetakse pisut ka esimeste ridade tähenduskihistusi. Nimelt vaatab lausuja end kõrvalt, paigutab iseenda samasse positsiooni puukäruga, keda jälgida laiemal, lahti venitatud ajateljel. Selline fookusnihe on võrdlemisi sage võte, meenub näiteks üks Aare Pilve luuletus kogust „Kui vihm saab läbi“ (lk 82):

kirkas talveöös on
üks aken veel valge
selle taga sõimab
täiseas mees oma
aeglast arvutit.
see mees olen mina.

Petolai luuletuses muudab nihe aga puukäru metafoorsust. Selgub, et juba avavärsis („See puukäru, millega sauna puid vean“) on käru implitseerinud ka inimest, kes seda veab. Seega, tõnkadi-lõnk-rütm käib juba esmasel tasandil (üle õue liikumine) koos subjektiga ja iseloomustab sedakaudu ka subjekti enda liikumist. Esimese värsi mina lahutatakse nõndaviisi tagasiulatuvalt lausujapositsioonist. Nii joonistub veel selgemalt välja hüperboolne tasand: ka subjekt ise on üle õue, üle elu, üle aja liikumise metafoor. Ta asetub koos puukäruga kõikidesse ajahetkedesse, on ise kõik ajahetked ja seda võib lausuja vaadelda eri külgedest, eri kauguselt. Ja taas, et asi ikka lugejale pärale saaks, rõhutatakse seda paar korda veel („näen läbi aastate“, „Minuteid, tunde, päevi ja aastaid nii“).

Viimane osa (read 25–30) võtab varasema kokku. See argidetail (tõnkadi-lõnk) on tõepoolest mantra, mis seob eklektilise elu ja ajataju ühtseks. Võib järeldada, et kõlaline häire, mis muudetakse nii metafoorseks kui ka hüperboolseks, on just nimelt häirelisuse tõttu – seetõttu, et käru mängib – sidususe allikas, põhitingimus. Aeg möödub, argipäevad asetuvad üksteise otsa, aga tõnkadi-lõnk võimaldab näha neis pidevust, toimib kindlustunde allikana. Viimases osas korratakse kõik see veel punktide kaupa üle. Väidetakse, et tõnkadi-lõnk on nagu ajatu heli (juba „nagu“ kasutamine viitab, et luuletus vajaks pisut kriitilisemat toimetajakätt), mis suudab aastaid ühendada (rida 26), aastaaegadel üle minna (rida 27) jne. Viimases stroofis rõhutatakse taas, et tõnkadi-lõnk kordub ja kestab ja taastuleb. Võrratu kujundi ülesehitamiseks tehtud tööle antakse viimane lihv pisut kulunud liivapaberiga, korratakse üle, et tõnkadi-lõnk kätkeb kolme laiemat tasandit: a) puukäru, mis koos lausujaga liigub füüsiliselt üle õue (argitasand), b) elu, mida iseloomustab nii puukäru liikumine üle õue kui ka puukäru liikumise katkendlikkus, c) aeg, mida iseloomustab nii puukäru häirelisuse kaudu avalduv vanus kui ka liikumise enda katkendlikkus. Aga siin hakkan end juba ise kordama, liigsõnalisust liigsõnaliselt kommenteerima.

Mõeldes viimase kümnendi Liivi auhinna pälvinud tekstidele, siis pole petolailik poeetika otseselt midagi uut. Kuivõrd teemaks on muu hulgas aja möödumine ja selle möödumise tunnetamine, subjekti ühtekuuluvus loodusega, aeg kui niisugune ja argi­detailis avalduva elu kui terviku loogika, võib esmalt osutada suurele osale Jaan Kaplinski luulest. Näiteks 2012. aastal auhinna pälvinud „Nelikümmend aastat tagasi“ teeb seda harukordse ökonoomsusega. Igapäevases elemendis avalduv aja eri rütmide käsitlemine tuleb suurepäraselt välja ka 2013. aasta võiduluuletuses, Maarja Pärtna tekstis „Sees“, kus pesunööril kuivavate riiete ja nende kaudu jõustuva staatilise ootusseisundi kaudu küünitatakse inimelu kui niisuguse sügavamate kihistusteni. Petolai tekst on neist muidugi mitmekesisem, aga ühe võimsa (kõla)kujundi, ühe argidetaili järkjärguline metafoorsete ülekannete abil üldistamine toimib analoogselt. Mul on aga tunne, et sest luuletusest tuleb esile siiski üks laiem murekoht. Kuivõrd palju ikkagi sõltub ühest puukärust? Võiks sõltuda ju harukordselt palju, kui temasse uskuda, lubada tal ise olla ja sündmuseks saada, kujund välja joonistada, mitte seda üle koormata. Võib muidugi ka kahelda, teda lakkamatult seletada, seostada klišeelike sisekaemuslike värssidega. Aga siis juhtub varem või hiljem, et rumm kulub lõplikult läbi või telg enam ei pea. (Muide, tänavuste nominentide seas oli ka suurepärane näide, kuidas üksik­kujund üles ehitada, nimelt Igor Kotjuhi luuletus. Tõsi, ka tema luuletuse lõpp tahab veel kord kujundi olemuse miskipärast lahti seletada.)

Või ehk peitub just siin luuletuse harukordne võlu, essents? Ehk avaldub just pidevates kordustes, tõrgetes, paigalt liikumise raskuses, konarlikele sõnastustele järgnevates sööstudes kõige füüsilisemalt mõjuv tõnkadi-lõnk? Teisisõnu, kas pole eelkirjeldatud liigsõnalisus (v.a viimane värss), täpsuse ja umbmäärasuse vaheldumine ainuvõimalik viis luuletuse põhitingimuse, -konflikti kehtestamiseks? Ses kontekstis peavadki keelelaagrid pisut loksuma ja keel ise sujuvuse asemel vahetevahel ka mängima.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht