Suitsu nurk XIII – Paul-Eerik Rummo „Nüüd jälle alatasa mõtlen oma koduveinlikust pööriöömaast”

JOOSEP SUSI

1 Nüüd jälle alatasa mõtlen oma koduveinlikust pööriöömaast,
2 ala ja tasa maast, kus lumed ja elavad-hõbedad langevad.
3 Püsipakases sabad kassmajadel püsti ja nõiasõlm
4 igapäevase käimisega tõmmatud igale õuele peale.
5 Nüüd jälle alatasa mõnedestki silmadest (kuis nad nii pilkuvalt unuvad-meenuvad!),
6 ala ja tasa silmadest, mis sulguvad . . . lähevad lahti: hobused lõhuvad,
7 alumiiniumtagapõhjal põleb ülikool.

Kaliningrad, 1965/66

Nõnda kõneles Paul-Eerik „Lumevalguse“ alguses. Lausuja mõtleb kodumaast ja kodustest, ahistavas kaugushetkes kiljub sädemeid tema hing. See on painajalikust koduigatsusest pulbitsev sissejuhatus ängistavale suurteosele, mille järel pole eesti luule enam endine. Kojunaasmispüüdlused avalduvad vaid hõllanduslik-igatsevas võtmes, kibedavõitu sisekaemuslikus registris. Nende ridade vaimline teekond on hetke püütud absoluutne paigalseis: laevad ei torma enam kuhugi, siin ei rännata, siin ei minda ega tulda, siin ei põgeneta, siin on paigalolu võõrsil, traagiline ja paratamatu äralõigatus kodust juba pelga kohamääratlusega (Kaliningrad) vahest kõige eksplitsiitsem. Ja selle peale pole muud teha, kui küsida Toomas Liivi abil: „Miks peab eesti täpseim isamaaluule olema ometi nii julm? Või peitub selle luule ilu just tema julmuses?“

Küllap leidub Paul-Eerik Rummo luules kümneid ja kümneid tuntumaid luuletusi, suur osa neist luulehuvilistele pähe kulunud, suurte tähtedega kinnistunud rahvusteadvusse. Ometi on ses tekstis midagi sümboolset. Pärast 1966. aastal Loomingu Raamatukogus ilmunud Rummo kolmandat luulekogu „Lumevalgus… lumepimedus“ on müüdi piirjooned välja joonistunud, kõigest neli aastat pärast luuleankru avalik-plahvatuslikku hiivamist seisab sõna­katedraalidest ehitatud luulekatedraal ülevalt ja traagiliselt püsti. Paljude arvates suurim ja uhkeim sõjajärgses eesti luules. Kuuekümnendad oli ju Paul-Eeriku kümnend. Luulekogudele võib lisada näiteks Alliksaare „Olematuse“ koostamise, möödunud sajandi teise poole näitekirjanduse vahest kõige olulisema teose „Tuhkatriinumäng“, lisaks viljakad ja täpsete üldistustega kriitilised tekstid. Tõlgetest rääkimata.

Kindlasti pole vaadeldav luuletus ka Rummo isamaaluule kõige ehedam näide. Ometi märgiline, sest avatekstis, millest enamasti mingil põhjusel mööda vaadatakse, esinevad tunnusjooned ja kujundid (kas või pööriöömaa, valgus-pimedus jne), mis iseloomustavad tervet „Lumevalgust“ ja mistõttu võib seda pidada omamoodi noodivõtmekski. Mis aga veelgi olulisem, luuletus on minu puhul paras tõrge, ei anna ennast kätte, tekitab paigutist ärevustki. Sest nagu Toomas Liiv väidab – ja tõsi ta on – Rummo luuletused on julmad ja täpsed, harukordselt tundliku keele­rakendusega. Pakun sestap välja paljuski narmendava fenomenoloogilise lugemisviisi, kus üritan muu hulgas avada ka luuletuse tähendusväljade ja kujundiloomega seotud kõhklusi.

„Lumevalgust“ ma pikemalt kirjeldama ei hakkaks, seda on juba omajagu tehtud. Laenan ühe tabava sõnastuse Tiit Hennostelt: „See on äraminemine, põgenemine otsekui uppumise eest. Siin valitsevad eraldatus, kontakti puudumine inimestega, aga ka sügav ühtesulamine loodusega. Selle raamatu tunded on ahastus, vaev, paine, rusumine, äng. Äng olekski ehk täpseim sõna.“

Nüüd aga too fenomenoloogiline lugemine ise. Alustuseks üldine pilk. Luuletuse võib tinglikult jagada kolmeks. Kaks esimest värsirida alustavad sisekõne vormis: lausuja mõtleb pööriöömaast, mõtleb „ala ja tasa“, kodusest lumesajust ja külmast. Järgmised kaks värsirida on lumevalgusele omase kujundikeelega: lausuja mõtleb majadele, mille korstendest tõuseb suitsu ja mis seetõttu meenutavad kassi, ning inimeste korduvatele jälgedele, mis moodustavad sõlmed ümber kassmajade. Kolm viimast rida asetavad varasema kõrvuti kodustega, lähedastega, kuni uneleva mõttetöö katkestab hobuste hääl, mis omakorda viib tähelepanu (ilmselt fotol kujutatud) põlevale ülikoolile. Lume vaikne langemine, suitsujugade aeglane kerkimine, püsipakane ja nõiasõlmed üleüldises staatikas enne hobuste lõhkumist: kõhe, kõhe on see pööriöö.

Nüüd jälle alatasa mõtlen oma koduveinlikust pööriöömaast,

Luuletuse aegruumiline ülesehitus on keerukas. Juba esimesed kolm sõna annavad püüdlikult kätte ajamääratluse: „Nüüd jälle alatasa“. „Nüüd“ kehtestab esiti kirjutamisoleviku, nüüd-hetke, mida järgmiste sõnadega laiendatakse (mitte nüüd, vaid pigem praegu, võib-olla isegi viimasel ajal). Pööriöömaast ja kodustest mõtlemine, koduigatsus on vahepeal küll lakanud (vähemalt sellele võiks viidata „jälle“), aga nüüd naasnud ja see vältab pikemat aega („alatasa“). Mõtlemisprotsess kui isiklik sisekaemus muudab luuletuse tervikuna staatiliseks. Pööriöömaale, millele mõeldakse, on alustuseks antud kaks tunnust: see on oma, paratamatult lausuja identiteediga seotud, aga ka koduveinlik. Ja siin tekibki esimene tõrge: kas pööriöömaa käärib? teeb purju? Ei tea ütelda.

Kui Paul-Eerik Rummo teises luulekogus „Tule ikka mu rõõmude juurde“ (1964) kordusid isamaa sümbolina mesilastaru ja mesilassülem, siis „Lumevalguses“ on selleks sümboliks pööriöömaa. Avaluuletuse pööriöömaa juhatab sisse samanimelise kultuuriloolistest allusioonidest tulvil viieosalise isamaa-tsükli, mille kaheosaline „Ikka Liivist mõeldes“ on küsimuspüstitustega Juhan Liivi müüdist küllap hästi teada. Mulle tundub, et sümbolina sarnaneb pööriöömaa pigem Suitsu tuulemaa kui Liivi 1905. aastal esmakordselt ilmunud mesipuu kujundiga. Mesitaru kätkeb Rummol ikka ju liikumisi, kontakti teistega: lausuja seisab mesilastaruna, kuhu kantakse saaki ja millest mesinik kõigile kärgi murrab, või liigutakse meie-tasandilt isiklikule ja küsitakse liivilikult ühtehoidmise võimalikkuse kohta („ME HOIAME NÕNDA ÜHTE“). Eraldatuse ja eksistentsiaalse ängi võtmes sarnaneb pööriöömaa pigem luuletuses „JÄLLE JÄLLE JÄLLE JÄLLE JÄLLE“ kirjeldatuga: lausujat painab mesiniku räägitud lugu põlenud tarust, kuhu lõpuks naaseb üks mesilane, kes tahab teada anda, et leidis kusagilt „enneolematud õied“. Aga tarud on juba põlenud, mesi tuld võtnud, kärjed sulanud ja naasta pole enam võimalik. Üleminek mesilastelt pööriöhe muudab luuletused staatilisemaks, andes edasi ka luulekogu pealkirjas avalduvat ja luulekogu läbivat (turvalise) valguse ja (ohtliku) pimeduse lõputult välja venitatud silmapilgutusena mõjuvat vaheldumist, kokkupuutepunkti.

Nagu Mart Velsker Paul-Eerik Rummo luule sisemisi liikumisi eritledes „Lumevalguse“ kohta väidab: „Siin on jäänud aga vaid traagika – tegemist on nüüd igavese ja lootusetu püüdlemisega sihtpunkti poole. [—] Tõkked, mis varem olid mesilaste ja lepatriinude teel, on kantud nüüd pihtimusliku sisekõne vormi.“ Lepatriinud on kaotanud kodusihi. Ööliblikas lendab lõkkesse või peksab end vastu klaasi uimaseks. Kas koju jõudmine on ses luuletuses ülepea võimalik? Ja kui, kas naastes on tarud veel terved?

ala ja tasa maast, kus lumed ja elavad-hõbedad langevad.

Teises värsis lammutatakse „alatasa“ laiali, mis omakorda viitab Rummole omasele poolüminal lausumisele: mõtlemine kodust peab aset leidma vaikselt. Aga tasane on ka maa ja sellelt tasaselt sünnimaalt hakkab pihta üles-alla liikumine. Ruumiliselt on ju asi selge: sisekaemusliku lausujapositsiooni sees avatakse kahesuunaline vertikaalne mõõde (teises värsis langevad lumi ja elavad-hõbedad, kolmandas tõuseb korstendest suitsu) ja kehtestatakse ka horisontaalsus (tasane maa, millele inimeste argitoimetused moodustavad mustreid).

Millest lausuja aga mõtleb? Eks ikka püsivast, korduvast, alalisest: ta mõtleb kõigest sellest, mis on ajatu, maast, kus sajab lund. Värsi teine pool venitab aja laiali, ei mõelda mitte ühest lumesajust, mitte ühest hetkest, vaid nostalgiliselt möödunud lumedest. Mis omakorda kätkeb katkestusi: tuleb lumesadu ja tuleb sula, kõik see möödub (seal kaugel) oma kindlas ja paratamatus rütmis. Mida aga kujutab endast „elavad-hõbedad“? Tõstan käed üles, ei tea ütelda. On see termomeeter ja külmus? Või kätkeb see ka vanadust ja surma? Lugedes pigistan sellel hetkel enamasti silma korraks kinni, teadmises, et Rummo luuletuses on sees midagi väga täpset.

Püsipakases sabad kassmajadel püsti ja nõiasõlm / igapäevase käimisega tõmmatud igale õuele peale.

Järgnevat kahte värsirida võib lugeda kahel vastandlikul viisil. Mõistlikum näib lugeda nii, et jätkub lausuja mõtte­töö. Ta mõtleb püsivast pakasest, korstendest tõusvast suitsust. Siin ei kujutata aga inimesi, vaid üksnes jälgi muidu tühjadel õuedel. Valgetelt õuedelt leiame vaid nõiasõlme, jäljemustrid, milles on midagi kurjakuulutavat, mida iseäranis annab edasi „igale õuele peale“. Siingi muutub ajakasutus, rõhutatakse veel selgemalt püsivust, argisust, mille need mustrid välja joonistavad. Aga millest kodust kaugel olles ikka igatseda, kui mitte igapäevasest, korduvast, kassidest ja nõiasõlmest, millest lausuja on ilma jäänud/jäetud. Staatiline mõtlemisseisund on seega seotud staatilise kirjeldusega, kuhu mahutatakse kogu nostalgiline mõttefotoalbum: kõik kordub, inimesed käivad kuurist puid toomas, lumele tallatakse jäljed. Kordumatu ja korduv, mööduv ja püsiv, eriline ja igapäevane, isiklik ja üldine sulavad kokku.

Aga nagu öeldud, võib neid värsiridu iseenesest lugeda ka hoopis teisiti. Võib-olla ei jätku enam lausuja mõtlemine pööriöömaast, vaid antakse edasi lausuja enda tegevust võõrsil: ta kirjeldab Kaliningradi ja sealset igapäeva, iseenda korduvaid argiaskeldusi, mis oma kurjakuulutavuses vastanduvad nostalgilisele kodumaale. Tõsi, üleminek langevalt lumelt püsipakasele on küllalt sujuv, et neid käsitleda üheskoos. Pealegi, Kaliningrad ja püsipakane ilmselt sedavõrd hästi kokku ei sobitu (ja internetiavarustes tuhnides selgus, et 1965. aasta lõpus Kaliningradis – erinevalt Eestist, kus tõesti oli külm ja lumine talv – püsipakast ei olnud… aga see on luuletuse seisukohalt muidugi täiesti tarbetu teadmine).

Nüüd jälle alatasa mõnedestki silmadest (kuis nad nii pilkuvalt unuvad-meenuvad!), / ala ja tasa silmadest, mis sulguvad . . . lähevad lahti: hobused lõhuvad,

Nüüd jälle muutub fookus. Viies värsirida toob lausuja mõtteisse inimesed (seega joonistub välja loogika: väline ruum; inimeste jäljed; inimeste silmad). Nüüd, jälle ja alatasa mõtleb lausuja nii pööriöömaale kui ka pööriöömaa inimestele, aga täpsemalt üksnes nende silmadele. Mitte kõikide, vaid mõnede. Nüüd saab „nüüd“ veel mitu uut varjundit: see pole enam üksnes kirjutamisolevik ja laiem praegu, vaid midagi, mida sulgudes justkui jutustaja või alateadliku emotsionaalse hääle kaudu kommenteeritakse. Erinevalt aeglusest, laiali venitatud viivust, mis iseloomustab ülejäänud luuletust, pilkuvalt, aktiivselt ja hüüumärgiga! Sellised sulud on Rummo luulele omased juba päris algusest peale. Kirjutamisolevik muutub uniseks, lausuja mõtleb silmadele, aga need silmad ununevad ja meenuvad silmapilgutuste taktis (uitmõte: nagu hakkaks sõba silmale tulema), mälupildid vahelduvad.

Silmad, nagu luules ikka, on mõistatuslikud. Ja metafüüsiline toon üha võimendub. Need on lähedaste silmad (silmad kui hingepeegel), aga eufemistlikult varjava ebamäärasusega („mõnedestki“). Oluline on seegi, et taaskord muutub luuletuse „nüüd“, seda topeldatakse nii viienda kui ka kuuenda värsirea silmapilgutusega, staatilisest kirjeldusest vabanetakse – või püütakse vabaneda –, pööriöömaa lumevalguse ja lumepimeduse vaheldumine on siin kindlas rütmis ja aktiivne. Kuuendas värsireas saavad silmad, mis meenutavad, kokku silmadega, mida meenutatakse: rammestavalt need sulguvad ja avanevad taas. Silmapilgutus on markeeritud seejuures kolme täpiga: pilgutavad samas rütmis nii lausuja, kes mõtleb kodumaale ja kodustele, kui ka koduste silmad. Ühtäkki lausuja mõttetöö katkeb. Hobused lõhuvad ja toovad (taas, mitte inimesed) sisekaemusest välja.

alumiiniumtagapõhjal põleb ülikool.

Erinevalt raamatu teistest luuletustest on läbivalt kaldkirjas kirjutatud avatekst dateeritud: Kaliningrad 1965/66. Oleme sulaajas ja kodust kaugel. Sõjaarmides Königsbergis, ümberringi hävitatud vaimuilm, ent ometi elas ja mõtles siin kunagi Immanuel Kant. Kuivõrd luuletuse viimane värss osutab 1965. aasta talvisel pööripäeval aset leidnud Tartu ülikooli peahoone tulekahjule, võib kirjutamisaega veelgi täpsustada: ilmselt pärast jõule aastavahetuse paiku. Kaliningradis Paul-Eerik Rummo toona ka viibis – kui kasutada tema enda sõnastusi mõne aasta tagustes blogipostitustes, siis juhtus ta „toda kanti punakaartlasena okupeerima“ ja harjutas „Vene Impeeriumi kaitsmist“. See sõna „alumiiniumtagapõhjal“ on minu jaoks jäänud alati mõistatuslikuks. Võib oletada, et lausuja pöörab pärast mõtlemisetöö katkemist pilgu ajalehele või fotole, mis omakorda ongi luuletuse tõukeks: just pilt põlevast ülikoolist ongi see, mis esimesest värsist alanud mõtlemise on tinginud. Kusjuures taas tekib vertikaalne viiv (pilk enda ette ja allapoole), mis kätkeb horisontaalset mõõdet (Kaliningrad-kodumaa) ja sügavat ajalist tasandit (nostalgia). Vaimuilm (Tartus, endises Königsbergis ja üleüldse) on juba põlenud nagu kunagi mesilastaru.

Tõepoolest, täpne, julm ja ilus! Selle luuletuse mõju on minu jaoks mingil äraspidisel moel seotud eespool mainitud ja hoopis teistsuguse luuletusega. Meenub nimelt esimene kokkupuude Paul-Eerik Rummo luulega: kooliaktusel luges üks noorem koolivend „ME HOIAME NÕNDA ÜHTE“ ja aula vakatas. Sisenduslik, kordustel põhinev isamaa- ja armastusluuletus mõjus suisa religioosse kogemusena. Ja kui Liiv alustab ühest mesilasest, liigub siis kogu mesilassülemi juurde, et siis teha hüpe otsesõnalisse isamaatemaatikasse, siis Rummo mõjub raputavamalt: kõigi-tasandilt intiimsesse sfääri liikumine ja lahtiseks jäävad küsimused, muidugi koos kordusega kehtestatud pingega tekitasid kehalise reaktsiooni, traagilise ja üleva. Selle mõjususe on mu meelest hästi sõnastanud Jaan Kross kirjelduses Rummo varasest luulest: „tänase läbi saab iidne kahekordselt mõttekaks ja iidse kaudu avanevad tänases uued emotsionaalse tõe tagamaad: iidne on iidsem, tänane tänasem, ning jagamatu aeg tervikuna haaratavam.“

Igatahes julgen väita, et luulekogudega „Tule ikka mu rõõmude juurde“ ja „Lumevalgus… lumepimedus“ toob Paul-Eerik Rummo eesti luulesse varasemast keerukama ajakasutuse. Aega lakkamatult painutatakse: olevik kitseneb ja laieneb, venib ja tõmbub jälle kokku, luuletuse piires ehitatakse tihti­lugu üles mitmeid ajatelgi, olevikud lõikuvad omavahel ja teisenevad siis kord minevikuks, kord tulevikuks. Vahel võib rabe, rabelev aeg olla täna ja alati või lihtsalt kuuekümnendad, siis aga peatuda ala ja tasa. Või olla püsiv viivitus, kohe-kohe juhtuva püsiootus. Kõik on (ikka) veel või varsti, aeg-ajalt või jälle või liiga vara.

Olgu lõpetuseks toodud üks kümnendeid hiljem kirjutatud luuletus, mida oma blogis on Paul-Eerik Rummo korduvalt jaganud ja mis keskendubki Königsbergis veedetud ajale („MÄLESTUS KALININGRADIST“):

Kasarm, kahekordsed koikud,
raudsed.
Täiskuu aknaruudus, kuubis. Elund oma kõva pea
viskab kuklasse, taipamatu, ulub. Mis see kõik on?
Mis see nüüd olgu ja was soll ich tun?
On see Immanueli kant? See katedraal, mille taha
tend kantakse, kanti, saadakse kandma
iga päev
tema rohtunud sängi
trammikellade kõlinal?
Ikka selsamal silmapilgul, veel tänagi preisi plaani järgi,
nii et mööduvad möödujad
saavad õigeks omad uurid, ilma et silmgi pilguks.
Nõnda elab ta möödumatult,
möödapääsmatult. Minugi südames sünni?
Kaheraudsed koikud, kategooriline impeerium.
Iseenesest uuriks ju seda asja: Ding an sich. Ding Ding Ding an sich.
Täi. Mandavoshka.

Artikli aluseks on osaliselt ettekanne „Nüüd. Jälle. Alatasa. Tähelepanekuid Rummo olevikust“ Paul-Eerik Rummo 80. sünnipäevale pühendatud konverentsil „Ükskord ennepuiste“ (20. I 2022).