Surmad Islandi moodi

Mullu eesti keelde tõlgitud islandi romaane tasub lugeda nii kriminullide kui ka Islandi sõpradel, iseäranis nauditav on Auður Ava Ólafsdóttiri „Arm“.

KÄTLIN ILMARSDÓTTIR

Kui on kapaga asju, mida 2020. aastale ette heita, siis islandi kirjanduse vähene ilmumine eesti keeles see pole. Praegustel andmetel ilmus eelmisel aastal kaks inglise keele kaudu tõlgitud krimkat, üks islandi keelest tõlgitud romaan ja Jón Baldvin Hannibalssoni memuaarid „Väikeriikide solidaarusest“ (samuti inglise keele kaudu). Kui uskuda kataloogi Ester, siis ilmus islandi keelest tõlgitud raamat viimati 2017. aastal, nii et on, mille üle rõõmustada.

Ütlen kohe ära, et kuna ühelgi siin käsitletaval kirjanikul ei ole perekonnanime, siis kõnelen neist vastavalt Islandi tavale eesnimega.

Minu külas Islandil toimus mõrv

Kui Kätlin 2009. aasta detsembris oma Islandi külasse jõuab, on mõrv ammugi aset leidnud: veri on voolanud Siglufjörðuri valgele lumele juba jaanuaris. Siglufjörður on Islandi suure saare kõige põhjapoolsem linnake, kuhu enne 1967. aastal avatud Reykjavíki-poolset tunnelit pääses sajandeid ainult meritsi või mäetsi. Siglufjörðurist on Islandi imekaunist põhjarannikut pidi läbi sõita saanud alles pärast 2010. aastal avatud kahte Héðinsfjarðargöngi tunnelit.

Islandil on väga vähe perekondi, mille saatus ei oleks seotud Siglufjörðuriga. Selle eest on vastutav Põhjamere heeringas: XX sajandi alguses, heeringa hiilgeajal, pandi Siglós tünnidesse rohkem heeringat kui kusagil mujal maailmas. Kui alaliselt elas linnakeses paar tuhat inimest, siis suviti leidis seal tööd 10 000–12 000 noort. Kus on noored, seal ka veri vemmeldab. Kõigi nende pattude lunastamiseks oli Siglós üle kümne erineva kiriku, Islandi piiskop kutsus Siglufjörðurit Islandi Soodomaks ja Gomorraks ning selle elanikke üles patuelust hoiduma.

Sellessamas külas elas Ragnar Jónassoni vanaisa Ragnar Jónasson ja seal möödusid tulevase kirjaniku lapsepõlvesuved. Sõltub muidugi aastast, aga Siglufjörðuri suved on enamasti palju päikselisemad ja soojemad kui Reyjavíkis: keskööpäike sillerdab ookeani kohal ja fjordi ümbritsevates Trollimägedes saab hulkuda ööpäev läbi.

Tulevane kirjanik Ragnar on olnud krimikirjanduse fänn lapsest peale. 17aastasena sõlmis ta esimese lepingu Agatha Christie kriminaalromaani islandi keelde tõlkimiseks. Kokku on ta neid tõlkinud 14 ja peab Christie tõlkimist parimaks kirjutamise kooliks.

Umbes samal ajal, kui kuulutati välja, et Island on 2011. aastal Frankfurdi raamatumessi aukülaline, hakkas noor ajakirjanik Ragnar oma esimest Siglufjörðuri-krimkat kirjutama. Selle pealkirjaks sai „Lumepimedus“ ja see on esimene kuuest raamatust koosnevas „Põneva Islandi“ sarjas. Raamatu tagakaanel on „Iceland Noir“ tõlgitud kui „Pime Island“, aga sellest läheb kaduma seos Nordic noir’iga. Tõsi, kasutusel on ka väljend „Dark Island“. Ainult pimedusest siiski ei piisa, see ei ole kuigi põnev, eriti kui majade küljes talv läbi põlevad jõulutulukesed ja suusakeskuse tulesära hoiavad pimeduse kurjad väed vaos.

„Lumepimeduse“ peategelane, teoloogiaga lõpparve teinud Ari Thór Arason elab parasjagu Reykjavíkis oma kauni blondi elukaaslase Kristíniga ilusat elu ning valmistub politseikooli lõpueksamiteks, kui ta juba kutsutakse tööle Siglufjörðurisse. Hea ilmaga on see paik Reykjavíkist nelja, halva ilmaga kuue-seitsme tunni autosõidu kaugusel. Tulevane ülemus Tómas peab filosoofia ja teoloogia tausta külapolitseinikule hädavajalikuks ning Ari Thór võtab pakkumise kohe vastu, mõtlemata hetkekski, et Kristíni residentuur Reyjavíki haiglas kestab veel mitu aastat.

Kuna Ari Thóril peret ei ole, võtab ta enda peale pikad jõulu- ja uusaastavahetused. Mõrvateadet sel ajal ei tule, aga kummaline telefonikõne küll. Peagi juhtub õnnetus kohaliku draamaühingu proovis, kus avastatakse lavastaja Hrólfuri surnukeha. See ei tundugi esialgu nii kahtlane, aga kui mõni päev hiljem leitakse lumest surnud noor naine, saavad kahtlused uue hoo.

Siglufjörður on suletud linnake ja kui laviin ka tunneli kinni matab, saab süüdlasi otsida vaid omade hulgast. Suurim erinevus Yrsa krimilugudega seisnebki Ragnari romaani puhul selles, et tegelasi on algusest peale kindel hulk ja üks – või mitu – neist peab olema mõrvar. Mõne päeva jooksul aset leidvale kahele mõrvale lisab pinget romaani käigus lahti rulluv juhtum, kus juveeliröövi käigus tapeti üksi koju jäänud naine. Kas need sündmused on omavahel seotud?

Ari Thór kui võõras, mujalt tulnud inimene peab kõigepealt endale selgeks tegema kohalike omavahelised suhted ja nende lood, et üldse osata kusagilt otsima hakata. See pakub kirjanikule suurepärase võimaluse tutvustada lugejale kõigi tegelaste tausta.

„Lumepimedust“ maksab kindlasti lugeda nii kriminullide kui ka Islandi sõpradel. Minu armas Siglufjörður saab siin uuest küljest avatud. Hirmsaimad mõrvad on selles linnas toime pannud lumi: 1919. aasta laviin lükkas kogu täiega merre Islandi suurima heeringatöötlemistehase. Viimane kahtlane surm olla aset leidnud umbes aastal 1972, kui üks prantslane hakkas ihualasti mägedes ronimas käima ja viimaks kadunuks jäi. Üles leiti ta alles paari nädala pärast ühes kohas tiirutavate kaarnate järgi.

Lõdvalt seotuna on Ragnari raamatud olnud aluseks populaarsele Islandi krimiseriaalile „Lõksus“ (ingl „Trapped“, sarja režissöör on kuulus Baltasar Kormákur). See on üles võetud Siglufjörðuris ja Seyðisfjörðurist ida pool – on ikka imelik vaadata küll, kui politseinikud kontorisse minemise asemel otsejoones linnast välja kihutavad. Muidugi on seriaal toonud Siglufjörðurile kuulsust – uus tunnel annab selleks nüüd võimaluse – ja maailma ainsal heeringamuuseumil on aastas mitu tuhat külastajat lisaks.

Nagu mainitud, on „Lumepimedus“ tõlgitud inglise keelest. Islandi keelest tõlkijaid on maailmas umbes niisama vähe kui eesti keelest tõlkijaid ning krimkade puhul on autorid vahekeele kaudu tõlkimisega ise ka nõus. Piret Lemetti tõlge on vastutustundlik ja korralik, midagi olulist ei tundu olevat kaotsi läinud. Üks huvitav tõik jäi aga silma küll. Nimelt käänab tõlkija kohanime Siglufjörður nagu „fjordi“. Jah, fjörður=fjord, aga kas sisseütlev on siis ikka „Siglufjörðuri“, mitte „Siglufjörðurisse“? Mina kasutan viimast varianti, iseäranis, kuna silmas peetakse sellenimelisse linna, mitte samanimelise fjordi veele minemist.

Yrsa seitsmes tulemine

Yrsa kriminaalromaane on eesti keeles nüüd juba seitse, kusjuures esimesed kolm on tõlgitud islandi keelest. Yrsa andis juba varakult loa oma raamatud inglise keele kaudu tõlkida ja see on kindlasti aidanud mitmemiljonilise müügieduni jõuda. Tema romaanid on tõlkinud enamasti inglise keelde Victoria Cribb, kelle nimi on kvaliteedimärk.

Yrsa on erialalt insener ja see paistab välja ka tema romaanide tugevas ülesehituses. Islandi kirjastaja Petur Mári sõnul paneb autor oma raamatute tegevustiku ja struktuuri paika Exceli tabelis, mille järgi ta siis raamatut kirjutama hakkab ja käsikirja peatüki kaupa kirjastajale üle annab. Pärast seda, kui kirjastaja peatüki läbi loeb ja oma arvamuse teada annab, läheb see pärast kerget kohendamist kohe edasi inglise keelde tõlkijale, nii et tõlkimine käib kirjutamisega peaaegu samas tempos.

Esimestes raamatutes on Yrsa kasutanud omajagu islandi folkloori müstilisi elemente, millest sai mõrvamaailma osa. Nüüdseks leiavad ta lood kindlalt aset tänapäevas, kuid lugejale allahindlust siiski ei tehta. Lausa ime, kuidas kirjanik omaenese loodud metsa ära ei eksi.

„Lüllikivi“ on lastepsühholoogi Freyja ja uurija Huldari neljas lugu. Nagu eelmistes, nii on siingi kesksel kohal laps, nelja-aastane Siggi. Kõigepealt aga leitakse Gálgahrauni laavaväljalt laip. Surnukeha ripub täpselt sellises kohas, kuhu avaneb otsevaade president Bessastaðiri residentsist. Ja mõne tunni pärast peaks maanduma delegatsioon Hiinast, keda ootab ees vastuvõtt presidendi juures. Reyjavíki politseil on väga kiire.

Ohver on ärimees Helgi, kes on alles hiljaaegu Reykjavíki naasnud. Politseil ei ole ühtegi juhtlõnga kuni anonüümse telefonikõneni, mille peale leitakse tühjast luksuskorterist väike Siggi. Ka tema ei aita neid kuigivõrd edasi. Lapse jutust tuleb aga välja, et kusagil peab olema tema ema Sigurlaug, kes peaks kohe-kohe sünnitama. Uurimisest saab võidujooks ajaga.

Kivi kivi järel, peatükk peatüki järel ehitab Yrsa sellegi loo üles nõnda, et lugeja käib kaasas kõigi vihjete avastamise ja nende ümberlükkamisega, kuni ilmneb paar üliolulist seika. Need viivad viimaks keerulise mõrvaloo lahenduseni. Iga avastatud tegelase taga on järgmine tegelane, üks salaplaan toob kaasa järgmise. Kui psühholoog Freyja on „Lüllikivis“ selle poolest oluline, et jutuajamised väikese Siggiga toimuvad enamasti tema abiga, siis uurija Huldar leiab loo võtme ja seob niidiotsad. Niipalju võib saladust reetmata öelda, et loos põimuvad vägivaldne pereelu ja koolipõlvesõprade salaklubi. Mis on aga saanud Siggi isast, keda kusagilt ei leita? Kus on väikese poisi lapseootel ema? Kes tappis kelle ja miks? Kas see, mis välja paistab, on see, mis juhtus? Kes loeb, see teab.

Inglise keelest tõlgitud „Lüllikivi“ keel lonkab pisut: selles leidub anglitsisme ning suuline kõne on kohmakas.

Islandi kirjanduse jäämäe tipp

1958. aastal sündinud Auður Ava on särav täht tänapäeva islandi kirjanduses ja üks minu suuri lemmikuid. Tema romaane on tõlgitud mitmekümnesse keelde, iseäranis suur on tema romaanide tiraaž prantsuse keeles, seda niihästi Prantsusmaal kui ka prantsuskeelses Kanadas.

Kirjanik ja kunstiajaloolane Auður Ava Ólafsdóttir.

Anton Brink / Benedikt

Sorbonne’is õppinud kirjanik on öelnud, et ta avastas kirjanduse alles siis, kui hakkas lugema teistes keeltes ja mõistis, ei kirjutada saab ka teistmoodi, kui Islandil tavaks. Kui ta ise kirjutama hakkas, siis just seda ta tegigi, nii et lihtne tal islandi kirjandusse tulla ei olnud. Meeste juhitud suurkirjastustes öeldi talle esialgu ei, mistõttu andis tema esimesed romaanid välja naiste juhitud Salka. Auður Ava ei tahtnud kuidagi uskuda, et tema raamatud mujal maailmas kedagi ei huvita, ja tõlkis ise oma raamatu prantsuse keelde, et saata see väliskirjastajatele. Ja õigesti tegi: Prantsusmaal on ta seniajani suur lemmik, romaani „Rosa Candida“ on müüdud mitusada tuhat eksemplari ja tema seni viimane teos „Miss Island“ pälvis 2019. aastal võõrkeelest prantsuse keelde tõlgitud romaani auhinna (Le prix Médicis étranger).

Lõpuks ometi saavad ka eesti lugejad Auður Ava romaani lugeda. Kirjastus Eesti Raamat on väljaandmiseks valinud 2016. aastal ilmunud romaani „Arm“, mis võitis 2018. aastal Põhjamaade Nõukogu kirjandusauhinna ja 2016. aastal Islandi kirjandusauhinna. Ise oleksin Auður Ava esimeseks eestikeelseks väljaandeks valinud pigem „Liblikad novembris“ (2014), kus põnevate tegelaste ampluaasse kuulub ka näiteks eesti meeskoor, kes oma Islandi turneel esineb koos eksootilise tantsijatariga, nii et nende kontserdid on alla 16aastastele keelatud.

Noor tõlkija Kadri Sikk on islandi keelest tõlkimisega hästi hakkama saanud. „Arm“ on üks neid raamatuid, mida on mõtet lugeda just nimelt eesti keeles.

Romaani pealkiri „Arm“ on mitmetähenduslik nii eesti kui ka islandi keeles. Lugeja astub Jónas Ebeneseri ellu hetkel, kui too on läinud tätoveerija juurde, et oma rinnale vesiroos tätoveerida. 49aastane mees, kelle käes kõik parandamised ja putitamised edenevad kui nõiaväel, ei oska oma eluga midagi peale hakata. Õige varsti saab selgeks, et mehe kriis on jõudnud sinnamaale, et ta tõmbab otsi kokku. Ta käib vanadekodus ema juures, kes ei mäleta oma poega, aga mäletab kõiki maailma sõdu. „„Sinu ilmaletulekust saati on maailmas toimunud 568 sõda,“ kostab tugitoolist.“ Ja kui poeg räägib emale, et ta on õnnetu, teatab ema: „Ka Napoléon põgenes iseenda eest.“

Kodus ootab Jónast naabrimees Svanur, kes heidab oma sõbrale iga päev korralikult pilgu peale ja räägib kõige parema meelega naiste raskest elust. Näiteks, et igas tunnis vägistatakse kogu maailmas 17 500 naist või et iga päev sureb sünnitades umbes 2000 naist. Ei ole kerge kellelgi.

Jónas Ebeneser ei ole mees, kes hävitab, vaid parandaja, kes teeb katkised asjad terveks. Viimase hoobi on ta armistunud südamele andnud endise abikaasa ülestunnistus, et nende palavalt armastatud tütar Gudrún Vesiroos ei olegi tema tütar. Ja nii teeb see korralik mees, kes ei taha oma enesetapuga kellelegi tüli tekitada, kõik ettevalmistused, et rahuliku südamega teise ilma minna. Viimaseks ostab ta üheotsapileti paika, kust ta tagasi tulla ei kavatse.

Kui ta hotellis Silence oma asjad lauale ritta paneb, pole neid seal rohkem ega vähem kui üheksa. Nende seas tööriistakast. Nii algab Jónas Ebeneseri viimane nädal.

Kui romaani esimese osa armid on Jónas Ebeneseri südamel ja ihul, siis teise osa arme kannab terve sõjast laastatud linn, kuhu Jónas oma armide eest põgenedes satub. Selles linnas ei ole kohta, mis oleks terve. Vaevalt on kohta, kuhu astuda, ilma et maa sees ootava miini peale ei satuks. Vaevalt on kohta, kus magada, süüa. Hotellis on ainult kaks külalist, Jónas ja veel üks välismaalane, kelle eesmärgid on hoopis teistsugused.

Mida teeb aga kuldsete kätega mees, kes on oma viimasele teekonnale võtnud kaasa endale kõige tähtsama asja – tööriistakohvri? Kuldsete kätega mees hakkab asju parandama. Kõigepealt oma hotellitoas, kus kapiuksed ei lähe kinni ja vesi ei voola korralikult. Siis järgmises toas ja järgmises. Jónase tegevusring armistatud linnas armistatud inimeste keskel aina laieneb ja nii tuleb tal näiteks rõivaid juurde hankida, sest tal ei ole midagi liigset kaasas. Nii nagu ei paista lõppevat ta töö, ei mõtle ta enam ka enesetapule.

Kahe maailma vastandus on karm ja tõeline: ühel pool Islandi heaoluühiskond, kus inimene ometi kaotab eluisu, ja selle vastandiks katkipommitatud sõjatanner, kus inimesed iga hinna eest elunatukese küljes ripuvad, milline see siis ka poleks. Nii et Jónas satub omal moel otse sellesse maailma, milles sõjast lummatud ema ta üles on kasvatanud, ja otse naabri-Svanuri maailma, kus naiste elu ei ole muud kui vägivaldsete sündmuste jada. Olgu öeldud, et talle avaneb võimalus vähemalt mõne naise elus vägivalda vähendada.

Tõsistest teemadest hoolimata on „Arm“ läbinisti elujaatav romaan. Autor on joonistanud filigraanselt välja teekonna, kuidas väikeses ühiskonnas väikesesse ellu lõksu jäänud indiviid võib leida mõtte milleski suuremas, kui teeb ühe sammu eemale oma igapäevaelust. Auður Ava raamatud pakatavad eht­islandlikust huumorist: naljaheitmisest iseenese üle, väikestest tähelepanekutest ja nende teistmoodi rittaseadmisest. Isegi surmtõsises olukorras on alati midagi naljakat, mis aitab vastu pidada.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht