Suured puud

Jaan Kaplinski 22. I 1941 – 8. VIII 2021

TÕNU ÕNNEPALU

Jaan Kaplinski oma kodus Mutikul. Kirjaniku ja filosoofi Jaan Kaplinski sulest pärineb arvukalt luule-, proosa- ja esseistikakogusid, samuti lasteraamatuid ja mitu näidendit. Ta on üks tuntumaid ja tõlgitumaid eesti kirjanikke ning vahendanud ka ise eesti keelde ilu- ja mõttekirjandust. Jaan Kaplinski oli üks „40 kirja“ koostajaid ja allakirjutajaid, ta kuulus Eesti Kongressi ning aastatel 1992–1995 riigikokku. Jaan Kaplinski on pälvinud kõrge tunnustuse nii kodumaal kui ka kaugemal, sh Euroopa kirjandusauhinna ja Eesti Vabariigi kultuuripreemia elutöö eest. Teda esitati korduvalt Nobeli kirjandusauhinna kandidaadiks.

Dmitri Kotjuh / kotjuh.com

Suured eelkäijad on nagu suured puud, kindlad, varjulised ja majesteetlikud. Nad olid enne meid, on seega „alati olnud“ ja ei saa ju kuhugi kaduda. Rahustavalt kõrgub nende kroon üle igava metsapiiri. Nende varju on mõnus minna, nende tüve najale toetuda. Nende kohinast ja mühinast ei mõista sa küll paljutki, aga hea on seda kuulata. See ütleb, et sa oled ainult hetk pikas kees, et sa ei pea muretsema. Kui sa ei teagi, kui sa ei mõistagi, ikka on keegi, kes mõistab, kes teab.

Ja siis teda korraga pole. Seal, kus ta kõrgus, on äkki auk. Halastamatu valgus langeb kohinal sinna, kus õõtsus eile veel rahustav vari. See on nende viimane kingitus: nende kadumine mõjub äratusena. Aeg hakkab otsa saama, sinugi jaoks. Eespool jääb hõredamaks, varsti sul pole enam kellegi varju pugeda ega kedagi maamärgiks võtta. Pead navigeerima puhtalt tunde järgi.

Kui tuli teade Jaani surmast, oleksin äkki nagu kuulnud raamatulehtede sahinat. Ja siis ühe raamatu kaane kinniplaksatamist. Suure paksu raamatu, mis pannakse kokku ja lukku ja mida rohkem enam lahti ei tehtagi. Üks epohh. Kuidas ta siis niimoodi, äkki, otsa saab? Suurte aeg. Meistrite aeg. Tunne on, nagu viimaste suurte, viimaste meistrite, aga loodetavasti on see vale. Ehk uusi meistreid lihtsalt ei näe enam, sest igaühel, igal põlvel on omad ja need on need, kes sul on. Ja siis olid. Ja ikkagi jäävad.

Muidugi, jah, kirjapandu. Sellest ma ei räägigi. Piinlik oleks hakata seda kõike siin raamatupidaja kombel üles lugema. Piinlik juba selle loomingu mahu ja suuruse eeski. Las ta jääda pealegi selleks, mis ta on, metsapuuks või hoopis metsaks, kuidas kellelegi sobib. Igaühel, kellele Jaan Kaplinski looming midagi tähendab, on oma armsad luuletused ja read, omad raamatuseljad, millest mööda minnes, mida riiulis vilksamisi nähes alati soe tunne tuleb. Jah, ta on seal, jah, ta saab sealt alati välja võtta ja meelde tuletada: meelde tuletada oma elu ja aega. Sest ilma nende luuletuste ja nende ridadeta seda aega nagu polekski olnud, seda oleks olnud vähem. Luuletaja sõnad annavad ajale kuju, annavad meie elatud elule – ei, mitte just tähenduse, mitte just mõtte, aga sellesama: kuju. Need pole lihtsalt sõnad, need on lausumised: need äratavad surnuist kadunud ajad ja teevad meid endid elusamaks, annavad julgust astuda edasi ja siis veel edasi. Milleks, kuhu? Kes teab. Tema nagu teadis, nagu aimas. Igatahes, pani kirja. Tõelised read, need, mis meid tõesti aitavad, on palved.

Aga peale ridade jääb miski veel. Nende kirjutaja enese elu, tema enda elav kuju. Jaan Kaplinski – ta ei häbenenud kunagi öelda, mida ta mõtleb, mida ta tunneb. Ta ei löönud käega: ah, mis ma ikka lollidele räägin! Ei, see oleks olnud teda ennast alandav. Ta rääkis ikka, lollid või targad, mis tähtsust sellel on, eks igaüks ole kuidagi loll ja kuidagi tark. Kui süda käsib, siis räägi.

Viimasel ajal oli seal südame peal vist kõige rohkem loodus. Loodus ja keel. Jah, ikkagi, kodumaa loodus ja emakeel. Mis siis, et ta oma viimased luuletused kirjutas enamasti hoopis vene keeles – oma noorpõlve luule keeles, oma luulemajakate keeles. Sedagi tegi osalt murest ikkagi selle kõige lähema keele pärast. Muidugi, mis keel see õieti oli, see kõige lähem – Tartumaa, Võrumaa maainimeste loomulik keel …? Aga kindlasti ka mõnede eesti luuletajate, tema eelkäijate keel – samamoodi loomulik.

Loomulikkuse otsing tundub nagu kõige lihtsama valikuna, aga tegelikult on kõige raskem. Isegi kõige keerulisem. Loomulikkust on lootust leida tõesti vaid suurtel meistritel.

Selle viimase aasta jooksul, läbi talve, kevade ja kuni palava kesksuveni välja, vahetasime Jaaniga nii mõnegi kirja. Iga kiri, mis tema poolt tuli, tundus erilise kingitusena, sest teada oli, see võib vabalt jääda ka viimaseks. Muide ta arvas juba talvel, et sügiseni ehk peab vastu. Jah, Jaanis oli prohveti suurust.

Prohveti? Prohvet pole niivõrd see, kes kuulutab ette tulevaid aegu, kuivõrd see, kes otse räägib oma ajale. Muretsemata ja kartmata, mida sellest arvatakse, kas see on ka „õige“. See oli see, mis tal harja alati punaseks ajas, mis ta ikka ja jälle prohveti viisil kõnelema pani, see mõnede kirja- ja ninatarkade „õigekeelsus“, õigemeelsus, õigemõtlemine, õigeelu. Peab ju ometi saama ka kuidagi lihtsamini, loomulikumalt, voolavamalt. Seesama jõgi peab ju ometi voolama meis kõigis, tarkades ja lollides, õpilastes ja õpetajates, meestes ja naistes, eestlastes ja mitte-eestlastes, inimestes, taimedes, lindudes-loomades, kalades-liblikates …

Üks tema armastatud teema: kaksik­mõisted. Luud-kondid, hundid-karud, kopsud-maksad, maailm. Need kaksikmõisted annavad meile ju tõesti lihtsal kombel aimu ühest asjast ja nimelt sellest, et nimetades me kustutame maha, aga kahe nime vahele, kõhkluse ja teadmatuse kohta võib juhtumisi jääda ka tõde. Vähemalt natuke valgust, mis teed näitab.

Kuid jah, nendes viimastes kirjades, mida ta kirjutas natuke kui endale võetud ülesannet – kirjutada lõpuni, rääkida lõpuni, olgu mis on, mitte anda alla, samas ikkagi pehmelt ja sõbralikult kõigest loobudes – neis, kui nüüd mõelda, oligi juttu kõige rohkem loodusest. Puudest, keda justkui enam ei sallita, lindudest, kellel inimeste eluasemetes pole enam pesapaika, lilledest, keda ka ei sallita, käiakse muruniitjaga üle, et oleks korras. See korras on tõesti üks hirmus asi.

Aga ei, see, millest ja kellest räägin, on ju vaid viimaste aastate, viimaste kuude Jaan Kaplinski. Aga juba see on nii suur, et olen nagu mardikas, kes tähtsa näoga kirjeldab enda vaatepunktist mäge.

Kui lasen mõtte ja mälestuse vabaks, ilmub Jaan Kaplinski sellisena, nagu ilmus esimest korda. Juba hall pea, nõtke hoiak, korraga kõiges kõhklev ja milleski vankumatult kindel – seismas ja rääkimas natuke laulva häälega kõigi nende lapsikute tudengite ees tuhmis ja lootusetus Eesti NSV linnakeses Tartus, ühes tsaariaegses auditooriumis, mis ka kõiki vahepealseid aegu on näinud – ja peab nägema veel järgnevaidki. Korraga väga noor ja väga vana. Kuningas Jaan, prohvet Jaan. Luuletaja. Sain teada, missugune on luuletaja. Ta oli esimene luuletaja, keda isiklikult tundma sain ja see on kogemus, mis märgib sind eluks.

Ja tegelikult, ikkagi, kogu Jaan Kaplinski on olemas Jaan Kaplinski luules. Kõige puhtamalt ja kõige jõulisemalt ja kõige – vabamalt. Kõige kurvemalt ja kõige lõbusamalt ka. Kõige haavatavamalt ja kõige julgemalt. See luule, kuigi tundus nii loomulik, just nagu osa sellest ajast, mida me kõik ise elasime, on nüüd, kui teda enam keegi ei kirjuta (ah! kuidas see küll on võimalik?) äkki eriti võimas. Mis moodi see üldse sai sündida? Kui iseäralik, kui suveräänne, kui prohvetlik see oli omas ajas ja on ikka ja on ikka. Kui alandlik. Kui uhke. Kui ilus. Ja ikkagi, ja just, kui loomulik. See oli ja on minu aja luule, aja, kui sain endast teadlikuks, ka nendesamade luuletuste sõnadega:

Valge paber ja aeg – ühte
täidan ise, teine täitub minutagi.
Nii sarnased mõlemad. Mõlema ees
olen natuke harras ja kohmetu.
Luuletus nagu lammas
pimedas laudas kõrge läve taga.
Natuke kõhe on tema juurde astuda.
Silmad jäävad välja. Ainult käsikaudu
saab siin liikuda.
Valge paber. Valge vill. Pimedas
mõlemad ühtemoodi –
lihtsalt heledad. Aeg pimedaski
ühtemoodi nähtav ja nähtamatu,
just nagu väljas päeva käeski,
kuhu jäid silmad.
Aeg – valge märg käterätt, kust
väänad luule nagu vee välja.
Käterätt kuivamas soojal keskküttetorul
pimedas vannitoas.

„Õhtu toob tagasi kõik“, 1985.

Tõnu Õnnepalu järelehüüdega ühinevad
Eesti Kirjanike Liit
Eesti Heliloojate Liit
Tartu Ülikool
Eesti Kirjandusmuuseum
Eesti Kirjanduse Selts
Karl Ristikivi Selts
Rein Sepa Selts
Drikung Kagyu Eesti Budistlik Kogudus
Festival „Klaaspärlimäng“
Tartu linn
Kultuuriministeerium
Akadeemia
Looming
Loomingu Raamatukogu
Vikerkaar
Värske Rõhk
Sirp

Jaan Kaplinski ärasaatmine toimub pühapäeval, 15. augustil algusega 14.30 Tartus Jaani kirikus. Lahkunuga hüvasti jätmisele järgneb katoliku missa. Viiruse­ohu tõttu palutakse kirikusse tulla vaid vaktsineeritutel või COVIDi läbipõdenutel. Pärgi ja suuri kimpe palutakse mitte tuua, soovi korral võib teha Jaan Kaplinski nimelise annetuse Eesti Ornitoloogiaühingule.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht