Suurepärased tsitaadid

Ljudmila Loginova Kazarjani poeetilise päeviku keskmes on Eesti, iseäranis Tartu.

EKATERINA VELMEZOVA

Kummaline aasta 2020 tungis meie ellu ja plaanidesse. Saanud nii vähe viibida armsas Eestis, kuhu varem reisisin igal võimalusel, hakkasin otsima teateid Eesti kohta … kõikjalt. Praegusel võrguajastul on Eesti ajakirjandust lihtne jälgida ka sadade ja sadade kilomeetrite kauguselt. 29. juulil teatas Postimees „Maastiku“ luulefestivali ühe korraldaja Ljudmila Loginova Kazarjani raamatu „Luuletused. Päevik 2011–2020“ esitlusest.

Raamatututvustuses öeldakse, et see üksikute proosalisadega luuleraamat on orienteeritud „intellektuaalsete huvidega tänapäeva lugejale“. Niisugune adresseerimine näib luulekogu puhul harjumatu, ent juba raamatu esimestelt lehekülgedelt võib aru saada, miks adressaadi määratlus on õigustatud. Vene keeles kirjutava Tartu luuletaja Ljudmila Loginova Kazarjani loomeviisi iseloomustab tsiteerimine: tema luuleridades võib eristada viiteid nii klassikalistele kui ka praegustele autoritele maailmakirjanduse varasalvest. Raamatu autor on filoloog, lõpetanud Tartu ülikooli. Mõnes mõttes sobiks raamatu epigraafiks Anna Ahmatova (kelle loomingule on osutused samuti selgelt eristatavad) tuntud ütlus „luule ise on üks suurepärane tsitaat“. Muidugi sünnib igasugune tekst mõnest muust tekstist – kuid selle raamatu puhul on vihjed varem kirjutatule eriti nähtavad.

Missugused Eesti kajad kaiguvad raamatu umbkaudu 200 tekstis? Erinevalt luuletuste kirjutamise ajast pole nende sünnikohta kogumikus märgitud. Vaatluse all on Eesti ajalugu kui selline. Näiteks kannab üks 2011. aasta mai lõpus kirjutatud luuletus pealkirja „Küüditamine“. Selle teksti kuupäev pole ilmselgelt juhuslik: 1941. aasta küüditamise käskkirjale kirjutati alla mai keskel. Justkui õudusunenäos sunniti inimesed kodunt lahkuma, kaasas see vähene, mille sai ühes võtta pikemalt mõtlemata: saapad? keedupott? kööginoad? kassipoeg? raamatud? mantel? mänguasjad?. „aga mida iganes sa teed – / mille tahes kaasa võtad, / nad võtavad selle kraavikaldal ära. / Ja ainult sinu … hing jääb“ …

Raamatus kajastub ka kirjanduslugu, näiteks on vihje mitu aastat Eestis elanud „vene ja Tallinna“ kirjanikule Sergei Dovlatovile äratuntav luuletuses esineva salapärase sõna abanamat kaudu, mida Dovlatov on kasutanud raamatus „Meie omad“. Ljudmila Loginova Kazarjani poeetilises tekstis on see sõna saanud allilma jumalanna nimeks. Kõlavad ka eestipärased keelemängud – isuäratava (kr)ingli mainimisel jookseb suu vett, ent kas müügil on inglid või siiski rosinakringlid?

Samuti heiastub raamatus geograafiline Eesti, ennekõike Tartu: võime selgelt eristada „Tartu teksti“, nagu ütleks Tartu-Moskva semiootikakoolkonna liige Vladimir Toporov. Seejuures on Tartu tekst eristatav korraga mitmel tasandil, näiteks linna nimes: 2014. aasta Krimmi sündmuste taustal murdub see ootamatult ja valulikult Jurjevnašiks. Äratuntavad on Tartu linnavaated: „nii tühjad on tänavad vaiksel hommikul, / nii kaardunud on sillad üle jõe, / nii sinav on värv pea kohal, / nii klassikaliselt saledad on hooned … / Ja sügis, mis on magusam kui suvi ja kevad / kohiseb vana pargi lehtedes“ …

Kogumikus kohtab ka Tartuga seotud inimesi. Kas pole siis tuttav Maria Protassova nimi, kas selle kõlades ei tule meelde temasse armunud Vassili Žukovski ja „Dorpati päevik“? Ljudmila Loginova Kazarjani värsis „maša protassova tühjas toas / hüüdis oma kallima nime“ … Kuid Tartu pole ses luulepäevikus ainult kuulsuste linn. Ma ei teadnud varem Karolina Tsvetkova nime, kelle pere mälestusele on pühendatud üks luuletus, kuid tajusin tragöödiat ridades „fantoomraamatud … põlenud kapist“, „kui saan kätte, kui loen, siis on jälle kõik oma kohal / ei lõpe, jääb terveks“, „lehed lokkisid tuhmusid / lokkisid tuhmusid / külmal öösel / öösel“ … Luuletus pärineb 12. detsembrist 2019 – eelnenud ööl olid Ihastes puhkenud tulekahjus hukkunud 27aastane Karolina Tsvetkova, tema abikaasa ja kolm last.

Veel elab Ljudmila Loginova Kazarjani Tartu tekstis ka üks tuntumaid täna­päeva eesti luuletajaid Jaan Kaplinski. Talle pühendatud luuletus on kirjutatud Kaplinski sünnipäeva paiku jaanuari lõpus ainsagi kirjavahemärgita, nagu on mõnigi kord kirjutanud ka Jaan Kaplinski ise. Raamatus on veel teisigi pühendussalme, nt luuletajatele Vassili Filippovile, Igor Karaulovile, Vitali Puhanovile jt.

Viimaks ongi tegu Tartu raamatuga: selle on kirjutanud Tartu luuletaja, raamat on ilmunud Tartus ja tartlaste kaas­abil ning seda ka esitleti Tartus.

Üksikute eranditega on tekstid dateeritud ja kronoloogiliselt järjestatud – meenub kuulus ütlus „ei päevagi kirjareata“, tegu näib tõepoolest olevat poeetilise päevikuga. Mõnikord on samal päeval sündinud mitu luuletust. Eriti palju luuletusi pärineb aastaist 2011-2012 (mõned tekstid on aga siiski kirjutatud enne kaanel märgitud 2011. aastat). Autori viljakaim aastaaeg tundub olevat suvi, eriti juuni, kui uskumatult kaunis Eesti tähistab päikese, valguse ja elu võidukäiku …

Kõik need Tartu ja Eesti kajastused on vaid osa sellest, mida raamatus võib eristada. Kogumikku on huvitav lugeda kui palimpsesti, kus üks vihjete – „suurepäraste tsitaatide“ – kiht varjab teist, selle taga peitub omakorda üha uusi tähendustoone ja -nüansse. Lugesin minagi luulekogu mitu korda ning sain nõnda veidi lähemale kaugele Eestile ja kaunile Tartule.