Tõe sõna

Kaupo Meiel

Valikuvabadus on nuhtlus Dan Simmonsi „Hyperioni” tegelase, maailma suurima ja viimase poeedi Martin Silenuse aju sai vanalt Maalt Taevavärava planeedile sõites kahjustada ning kogu tema kasutuses olnud sõnavara oli järgmine: „nuss, sitt, kusi, puts, kurat, perse, türavend, piss-piss ja kaki-kaki” (Mario Kivistiku tõlkes).

Temast sai õige luuletaja ainult neid sõnu kasutades, ülejäänud puudusid, aga ta kirjutas siiski kauneid värsse, väites, et sõnad on luules teisejärgulised.

Silenus jõudis arusaamisele, et saada tõeliseks luuletajaks tähendab saada Jumalaks. Ta seletas seda oma sõpradele: „Kusi, sitt. Perse türavend, kurat sitt kurat. Puts. Piss-piss. Puts. Kurat”.

Hiljutine Eesti Päevaleht kirjutab: „Lasnamäe noortekeskus kuulutas välja luulevõistluse „Kuu-Luule-Luule-Kuu”, vol. 2, millele oodatakse kõigilt 11–18-aastastelt nii uusi kui ka juba sahtlipõhjas peituvaid luuletusi. Võistluse peateemaks on ilu. Üks autor võib esitada kuni kolm vähemalt kolmesalmilist luuletust, mis ei tohi sisaldada ebatsensuurseid sõnu”.

Kummatigi ei kõla see eriti õilsalt, vaid pigem laastavalt.

Silenuse ägamine võinuks olla samuti teiste, tsensuursete sõnadega, polnuks oluline. Talle oli tähtis sõna jõud ja mälu oli talletanud tema jaoks vänged, algul vähe, kuid hiljem kõik ütlevad katked. Saanuks ta kasutada sõnu „süda, lill, päike, hing, isamaa”, kas olnuks tulemus teine?

Vaevalt küll, kuid ilmselt siiski.

See ongi vaba mõtte eriline lend, olla piiranguteta mõne fraasi vangistuses. Silenus poleks saanud Lasnamäe noortekeskuse luulevõistlusel „Kuu-Luule-Luule-Kuu”, vol. 2 osaleda, sest tema jaoks oli tõde liialt tähtis ja keegi ei suutnud roppu vanameest sajanditegi jooksul murda. Luulevõistluse ukse taha oleks jäänud näiteks teismeline Arthur Rimbaud, sajad teised kaasa arvatud.

Tsensuuri lubatud ilu, Lasnamäe noortekeskuse vähemalt kolmesalmiline ja ebatsensuursete väljenditeta ilu ei anna noore muserdatud Silenuse mõne sõnaga võrreldagi. Vahelepõikena meenutagem, et filmis „South Park” algas niinimetatud ebatsensuursete sõnade kasutamise pärast sõda USA ja Kanada vahel.

Õigupoolest on see harilik nämmutamine, mida ei peaks üldse siin tegema, arukate inimestena mõistate käibetõdesid niigi. Küsimus on selles, kuidas need käibetõed jõuaksid nendeni, kes seda vajavad. Sellesarnaseid ettevõtmisi nagu Lasnamäe noortekeskuse luulevõistlus toimub Eestis kindlasti kümneid. Ega keegi ei taha ju halba, ei, ikka parimat. Kui kõik tahavad parimat, puudub rindejoon, parimal juhul võiks käia sissisõda, tegelikult on meil aga vaid mõned enesetaputerroristid.

Loomastumine ei pruugi olla asjade loomulik käik, see võib olla ainus väljapääs. Vaja on ainult stardipauku ja siis läheb lahti. Kes esimesena loomastub, see võidab. Jah, see on ilmselt mõeldamatu, vähesed tahaksid olla hipodroomil hobused, kui pealt vaatama pääseb tasuta.

Loomastumine kui väljapääs järgib Silenuse teed. Loomastumine kui asjade loomulik käik aga Lasnamäe noorteklubi luulevõistluse teed. Kuni kultuuriline areng üksikindiviidi ja rahvuse tasandil on taandatav hipodroomi kujundile, eksisteerib valikuvabadus. Võib olla hobune, džoki, pealtvaataja, treener või pidada kihlveokontorit.

Valikuvabadus on nuhtlus, tulemuse toob ainult minemine ainuvõimalikus ja ilmselges suunas. Liberaalne elu- ja arengukorraldus evib tähtsust vaid despotismi ettevalmistamisel. Alles hetkel, kui valikuvabaduse vahetab välja valikudespootia, saabub maa peale rahu ja on inimestest hea meel.

 

Artikkel põhineb Tartu linnaraamatukogus 9. aprillil toimunud kirjandusõhtul „Loomastumine kui asjade loomulik käik” peetud ettekandel.