Täheke tuhiseb edasi

Küsinud Jürgen Rooste

Intervjuu Tähekese peatoimetaja Ilona Martsoniga Kui sa tulid Päevalehest ära Tähekesse, kas see oli raske samm, raske tulemine? Mõtlesid sa kaks korda?

Muidugi mõtlesin. Ikkagi tulla ära ühest sellisest Eesti suurest ajalehest, ütleme, üsna oluliselt positsioonilt nagu kultuuritoimetuse juhataja koht ja hakata tegema üsna marginaalset lasteajakirja. Ma usun, et paljud tippajakirjanikud ei saa üldse sellisest asjast aru.

Aga samas on ka palju kolleege, kes mind hästi mõistavad: nad teavad, et ajalehetöö on väga kulutav, selline konveiermeetodil tampimine. Ja ühel hetkel on lihtsalt näha, et inimene on tühi. Ja siis lastakse see inimene lahti ja võetakse uus, kes on noor ja värske. Mõtlesin, et seda hetke ma nüüd ka ei hakka ära ootama, kui ma täiesti tühi, vana ja kulunud olen. Parem lähen ära sellise koha peale, mis mulle just meeldib.

Tegelikult olen ma eluaeg tahtnud lasteajakirja teha. Ma usun, et ma tean, milline peab olema üks lasteajakiri. Muidugi ei tea, mis sellest pärast saab. Ma olen endale sihi seadnud, et umbes kolm aastat võiks olla see aeg, mille jooksul midagi looma hakkab. Neid esimesi numbreid vaadates ilmneb, et see on esialgu katse-eksituse meetodil tegemine. Aga mul on väga hea meel, et lugejaid ja tellijaid on juurde tulnud. Ühe kuu jooksul koguni üheksakümmend, mis on meie jaoks väga palju, sest ajakirjal on praegu tellijaid ligi tuhant kaheksasada, aasta alul oli umbes tuhat kuussada.

Tähekest mäletavad kõik, ent mis tast sai, mis juhtus?

Midagi ei juhtunud. Täheke on kogu aeg edasi ilmunud, 1960. aastast alates. Kuid Eesti Vabariik tõi Tähekesele rasked ajad. Vahepeal püüti iseseisvalt hakkama saada, kultuuriministeerium andis näpuotsaga raha. Ühel hetkel läks ta siis Perioodika alla. Aga ka Perioodika grupis on ta üsna erilisel kohal, teda on raske kultuuriajakirjadega ühte patta panna. Näiteks marketingistrateegia on väga erinev. Kui reklaamida, et ?mulle meeldivad targad mehed?, mahuvad sinna rõõmsalt sisse TMK ja Looming ja muud väljaanded, aga Tähekest sinna panna ei saa. See on täiesti omaette asi.

Selline ajakiri saab minu meelest ilmuda ainult riiklikul toel, erakapitalil põhinevas tuleksid hoopis teised teemad, aga see oleks ikka niivõrd vähe tulus, et ühel hetkel mõtleks omanik, et ?sitta meil seda neljakümne viie aastast ajakirja vaja, paneme kinni?.

Sa tahad öelda, et sellised armsad, toredad asjad nagu lastele suunatud ilukirjandus ei müü?

Ei, eks nad omajagu ikka müüvad, ja usutavasti, kui asjast asi teha, siis ta müüks veel pareminigi, aga küsimus on selles, et lapsi on ju vähe. Ehk praegu sünnib neid veidi rohkem, aga ka sellel põlvkonnal kulub mõni aasta, enne kui nad lugemisealiseks saavad.

Tegelikult on lasteajakiri hoopis teises situatsioonis kui seitsmekümnendail-kaheksakümnendail, mil mina neid lugesin. Kui tiraa? oli seitsekümmend kaks tuhat, tähendas see seda, et Tähekesel polnud ühtegi konkurenti. Televisioon oli nagu ta oli, aga selle kõrval polnud videotööstust, filme oli vähem, kogu arvuti ja interneti pool oli puudu. Lapsed lugesid raamatuid, olid väga raamatukesksed, kirjasõnakesksed. Praeguste laste mõtlemine on palju pildilisem.

Kes on Tähekese konkurendid? Kas näiteks Hea Laps?

Tähekesel pole küll kodumaist konkurenti, kui ma mõtlema hakkan, siis ehk Miki Hiir ? sisse toodud koomiksisari. Ja tegelikult ei võta ma ka neid kui konkurenti, me teeme täiesti erinevaid asju.

Hea Laps on mõeldud hoopis vanemale lapsele. Kui Tähekese sihtrühm on vanuses 5-10, siis Hea Lapse lugeja võiks olla nii 9-10 ja ülespoole. Juba selle trükikirja, layout?i vastuvõtuks peab olema päris kõva lugemiskogemus. Ja siis on veel olemas ajakiri Marker, Hea Lapse konkurent põhimõtteliselt, erakapitalil põhinev. Ja siis veel ka Stiina, mida loeb ka juba üheksa-kümneaastane tüdruk.

Stiina on vist naisteajakirjade noorteversioon?

Praegusel ajakirjade turul peabki olema palju erinevaid tooteid. Nõuka ajal oli ainult üks Täheke oktoobrilapsele, Pioneer ja Säde pioneerile ja Noorus oli komnoorele. Tänapäeval on need asjad hästi sassis, laste erinev arenguaste tingib selle. On lapsi, kes võivad ka seitsme-kaheksa-aastaselt Horisonti lugeda. Kas sa loodad, et ta tõuseb ni?iväljaande staatusest välja?

Ei looda. Kui ma vaatan ajakirjaturgu, siis tulevik ongi ainult ni?iväljaannete käes. Kui palju neid on viimasel ajal tekkinud ja mis asju on tehtud! Ajakirjalett on ikka väga kirju: kõikvõimalikud ristsõna, meeste, naiste, lemmikloomade, kodunduse, tervise, autode ja arvutite ajakirjad. Näiteks Vladislav Kor?etsi kalameesteajakiri Kalastaja, on suhteliselt kallis, ilmub üle kahe kuu, aga tal on oma kindel lugeja olemas. Täheke võiks olla samalaadne: kui kasvad sellest vanusest välja, lähed juba teiste asjade juurde. Ühel hetkel vaatad, et titekas. Mis ei tähenda, et sa seda vanemaks saades ei võiks lugeda.

Kas mu kujutelm on õige, et üldiselt valitsevad lastekirjanduse turul nagu kirjandusturul laiemalt odavad värvilised tõlkeraamatud, noh, müüv jama.

See ei ole päris nii. Raamaturul peab oskama orienteeruma.

Kui sa ei oska, siis juhtub sinuga nii nagu ühe mehega, kes läks poodi oma armsale naisele kingitust valima: müüja üritas teda kõigiti aidata, pakkus kuulsate naiste elulugusid, igasugu roosakaanelisi naistekaid. Ja lõpuks ostis mees ikkagi kokaraamatu. See on päriselt sündinud lugu, ise nägin.

Lasteraamatutega on ka nii, et vanem peab teadma, mida ta laps tarbib, ta peab olema kursis. Praegu ilmub ikka päris häid asju nii väiksematele kui suurematele. Tuleb jälgida, mis ilmub ja mida ajakirjandus kirjutab.

Lastekirjandusest räägitakse vist suhteliselt vähe?

Minu meelest tehakse seda täitsa piisavalt. See, et kord kuus ilmub suures päevalehes paar lasteraamatu arvustust ? mis on kindel ?, on juba päris hea. Hilistel üheksakümnendatel oli see probleem suurem.

Aga muidugi, kui tahad sellist värviliste kit?ipiltidega muinasjuturaamatut, kus algsest jutust on jäänud järgi mingi? adaptsioon. Siis on see su oma viga, oled ise loll, et seda ostad.

Kas sa oled tajunud akadeemilistes ringkondades ka üleolekut lastekirjanduse suhtes? Lastekirjandus on ju lausa kirjandusloostki välja tõrjutud.

See üleolek on kindlasti olemas. Tegelikult on see tõsine probleem. Ma olen ju ise pedas ka eesti filoloogidele loenguid lugenud? Seal õpitakse ühe semestri vältel eesti lastekirjanduse ajalugu. Esiteks üks semester, millest kuu veedetakse praktikal kuskil koolis, on kindlasti vähe lastekirjanduse tundma õppimiseks. Tartu ülikoolis eesti filoloogia erialal antakse seda valikainena, kahepunktilisena, ei ole kohustuslikki. See tingib olukorra, kus kasvab üles seltskond filolooge, kel puudub tervikpilt. Selles osas on tõrjutuse probleem üsna tõsine. Rääkimata sellest, et tänapäeval koolitatakse välja raamatukoguhoidjaid, kellele kirjandusest üldse ei räägita, ainult infotöötlemisest. Aga kui inimene läheb lasteraamatukokku tööle ja ta käest küsitakse? no võib-olla ta teab ?Karlssonit katuselt?, aga juba keerulisemaid, vähem tuntud asju ei pruugi ta üldse teada. See on jama.

Noored lastekirjanduse uurijad tegutsevad suuresti missioonitundest. Nii on Jaanika Palmi eestvedamisel loodud selline lastekirjanduse uurijate seltskond LUT (lastekirjanduse uurijate tugigrupp). See käib koos üle kahe kuu. Aga see on vabatahtlik, keegi ei saa selle eest makstud, seda tehakse puhtalt oma initsiatiivist.

Mulle annab lastele tegemine just sellise mõnusa energia. Et selles näilises lihtsuses on nii palju peidul. Näiteks, kuidas lastele keerulisi asju seletada hästi lihtsalt. Järgmises Tähekeses kirjutab meie noor toimetaja, Tartu ülikooli tudeng Priit Liiviste lastele sellest, kuidas tehakse joonisfilme. Ei ole üldse lihtne seletada lapsele arusaadavalt, kuidas seda tehakse, ja veel lühidalt, selgelt. Täiesti omaette väljendusviis!

Kas sa ise teed raamatukogudega koostööd, käid seal? Tellivad nad Tähekest? Käid sa rääkimas, valgustamas?

Sa oled ju ise ka luuletaja, tead hästi, millal raamatukogud ja koolid aktiveeruvad. Kahel hooajal: üks on emakeelepäev ja teine mingi sügisene aeg, kui kartul on üles võetud, siis kutsutakse ka. Loomulikult, kui kutsutakse, olen ma jõudumööda käinud, aga see võtab hästi palju energiat ära, viimati aprilli alguses kohtusin lastega lausa kolm päeva järjest.

Minu kogemustes on raamatukogud enamasti ikkagi tõelised kultuurikeskused, nii Tallinnas kui väljaspool. Ja Täheke on suurtesse raamatukogudesse tellitud.

Need lapsed, kes ei loe, ei tule muidugi üldse raamatukokku. Selle tee jalge alla võtmine on juba suur asi. Sageli sõltub palju õpetajast, kas ta suunab sind raamatukokku, on tema jaoks see oluline, et sa neid teoseid loed. Tänapäeval on ju olukord muutunud, ega raamatuid ei osteta. On üles kasvanud mingi seltskond, kes istub arvuti taga ja kelle jaoks raamatu lugemine on midagi hästi võõrast. See ei ole nurisemine, nii lihtsalt on. Ainus võimalus laps lugema õpetada on lapsevanemate ja õpetajate sihikindel töö selles suunas.

Kas midagi on sellega ka tegemist, et näiteks auhindamiselgi kipuvad sageli üles sättuma tuntud nimed. Kas uusi autoreid ei lasta löögile?

Ega uus autor ei pruugi veel uut kvaliteeti tähendada. Sageli polegi see ainult autorite süü, lihtsalt pole jätkunud häid toimetajaid, kes suurema jao teksti maha tõmbaks ja ülejäänu ilusaks kirjutaks. Tegelikult me ei tea, kui palju nähti vaeva kuuekümnendail aastail, lastekirjanduse kuldajal kasvanud autoritega.

Ja uued pääsevad löögile ka, kulka auhinna sai nüüd Katrin Reimus, uus autor, kirjutanud noortele kaks raamatut. Paar aastat tagasi sai, küll mulle arusaamatutel põhjustel, Valeria Ränik, kel oli ka lastekirjanduse vallas debüütraamat.

Aga Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali lastekirjanduse aastapreemiaga on tõesti midagi lahti. Sel aastal oli Aidi Vallik ?üriis, ja tänu sellele üldse see preemia anti, nagu ma tema ümarlaual tehtud ettekandest aru sain. Siin sõltub alati väga palju ?üriist. Ma ei loobu sellest jutust: lastekirjanduse preemia peab andma eraldi ?ürii, sinna võivad kuuluda ka inimesed väljastpoolt lastekirjandust, aga mitte nii, et seda annab sama ?ürii, kes samal ajal loeb ka romaane, luulekogusid, draamat.

Lastekirjandusega on ju see asi, et lisaks kirjanduslikule tuleb täita veel mitmeid funktsioone: olema kasvataja. Lastekirjanik peab arvestama oma lugejat palju rohkem kui mõni süvaesseist. Müts maha selle lastekirjaniku ees, kes suudab neid asju arvestada ja lisaks veel hea raamatu kirjutada. Iga autor ei suuda. On ju küllalt juhtunud, et suurepärased vanameistrid on hakanud lastele kirjutama ja pole tegelikult hakkama saanud. (Ilona võtab riiulilt ühe, nojah, jäägu see meie teada.)

Kuidas uus lastekirjandus välja näeb, on sellesse tulemas rohkem kui paar nime?

See on ju nii, et kas nad ka jäävad. See on kirjanduses laiemalt nii: seda, kas inimene jääb, näeb pärast mitmendat kogu, ühe-kahe raamatu autoreid on ju küll ja küll. Aga ma arvan, et praegu on küllalt palju neid, kes jäävad. Jaanus Vaiksoo kindlasti, Andrus Kivirähk, see on kindel. Janno Põldmaa teeb kindlasti aeg-ajalt midagi, Juhani Pütsepp, Heiki Krips ? muuseas suurepärane raamat ?Loomade seiklused?, selline absurdihuumor, et hirnu herneks, ma poleks uskunud, et eesti autor on millekski selliseks suuteline. Kes veel? Heiki Vilep on juba mitu head raamatut kirjutanud, aktiivsetest naisterahvastest Liivi Remmel ja Kristel Salu. Tähekeses ja Heas Lapses on oma jutte nüüd avaldanud Kristiina Kass, väga hea kirjutaja. Ma usun, et kui ta hakkab raamatuid avaldama, siis neid tuleb mitu, tal peaks paar käsikirja varuks olema, nagu ma olen aru saanud. Kertu Soansi ?Olivia ja esimene maailm? on poeetiline ja teistsugune, see ongi tema väärtus? Iga laps pole nii poeetiline, aga iga laps pole ka rüblik. Lisaks on ju veel vana kaardivägi ka elujõus. Vanal autoril pole võib-olla sellist noore power?it taga, aga ta kirjutab teinekord lihtsalt tehniliselt paremini, professionaalsust on rohkem, ta on kobavatest katsetest juba edasi jõudnud.

Seda on ju päris palju. Mul on üldiselt tunne, et lastekirjanduses on asjad viimastel aegadel kuidagi elavnenud, rohkem on vestlusringe, seminare. Kulka tabeleid lugedes tundub, et lastekirjandust toetatakse rohkem kui varem, kirjastusel Tänapäev oli jutuvõistlus, kultuuriministergi on mitmel korral rõhutanud lastekirjanduse tähtsust. Oled sa reaalpoliitikas ka selle tähtsuse avaldumist märganud?

Ei, noh, muidugi olid sel aastal lastekirjandusele toetussummad, kust Tähekegi natuke sai. Just selleks, et lastekirjandust propageerida. Meie eelis on just see, et saame endale lubada autorite tutvustamist. Kui toetada üht või teist raamatut, siis ilmub see ehk tiraa?is kaheksasada eksemplari ja see on kõik. Meil on ikkagi lugejaskond taga ja tiraa? viimati 3600, selles mõttes on see tähtis. Minister on olnud heasoovlik, sõnades ja tegudes lastekirjandust toetanud, aga ma saan aru, et see on ikka nii ? nagu alati ?, et kui sul on endal väike laps kodus ja kui sa näed, mis on tema vajadused, siis sa toetad seda liini. Aga kui sul pole, siis sa ei tee seda. ?Lotte? lugudega oli ka nii. Kui ?Lotte reis lõunamaale? valmis sai, siis Riina Sildosel oli väike laps kodus, ta juhtis tollast EFSi. Võttis video laenuks, vaatas ja sattus vaimustusse. Kes teab, võib-olla tänu sellele said nii ?Lotte? kui ?Lepatriinude jõulud? endale korraliku publicity. Need on väikesed asjad, aga nii see käib. Kui olulisel positsioonil on inimene, kelle väikesel lapsel on vaja raamatuid või filme või midagi toredat, siis ta näeb seda maailma. Lapsed kahjuks ei saa oma huvide eest seista. Kuigi teinekord mõtled, et võiks ju täitsa olla mingi laste parlament, sest eks see huvigrupp ole üsna alahinnatud Eestis. Suurde meediasse pääsevad laste probleemid ainult siis, kui on seksuaalne ahistamine või teema ?õpilane peksis õpetajat?. Mis elu lapsed tegelikult elavad, see enam huvi ei paku.

Kuidas sa üldse lastekirjanduse liinile sattusid?

Ma olen lihtsalt väga palju lasteraamatuid lugenud ja see meeldib mulle.

Aga pedas lugesin loenguid suuresti juhuse tõttu. Oli ühel hetkel lastekirjanduse lektorit vaja ja Toomas Liiv tegi mulle sellise ettepaneku. Olin parasjagu magistrantuuris, uurisin hoopis meedia ja kirjanduse suhteid iseseisvusaegses Eestis. See töö on enamjaolt ilmunud möödunud aasta Vikerkaares ja Loomingutes. Seda oli suur nauding kirjutada, vanad ajad tulid meelde. Aga lastekirjandus oli siiamaani mu hobi, nüüd on põhitöö, muud asjad on rohkem hobid.

Seda hirmu pole, et ära tüütab?

Ikka on, aga seni olen nii vähe aega teinud? Unistan sellest, et ajakiri võiks isegi paksem olla. Teisalt on värvitrükk kallis ja tööjõudu meil ka nii üüratult pole. See-eest avame koostöös Delfiga kodulehekülje.

Loodetavasti saab sinna ka vanu Tähekesi panna: see on täitsa vaimustav, kes kõik siin ilmunud on! Kas sa tead, et Täheke oli see koht, kus kõigepealt ilmusid Eno Raua ?Sipsik?, Ellen Niidu ?Pille-Riini lood?? Raamatud tuli alles hiljem. See on justkui lastekirjanduse ajaloo lühikonspekt. Siin on noor Valter, Priit Pärn, Ott Arder, Hando Runnel, Jaan Kaplinski, Viivi Luik… seda nimekirja võib jätkata lõputult. Kihvt maailm. Päris kindlasti peegeldab Täheke eesti lastekirjanduse ajalugu.