Taasavastatud Atlantis

Tatjana Tolstaja vaatab jutukogus „Taevane leek“ tagasi nõukogude minevikule, mille labase igapäevaelu tagant paistab hoopis teine, unistuste maailm.

BORIS VEIZENEN

Üks 2018. aasta „Prima vista“ kirjandusfestivali külalisi oli vene kirjanik Tatjana Tolstaja (sünd 1951). Kavas oli paar tema esinemist, sh loeng „Lootus ja tugi“. Paraku purunesid auditooriumi lootused, kui selgus, et oma loomingust rääkimise asemel otsustas Tolstaja hoopis kommenteerida vabas vormis Facebooki keelevääratusi ja apsakaid ning rangemat struktuuri tema esinemises ei olnud. Lotmani linnas oli see möödapanek: kuulajate arv kahanes märgatavalt. Pettumust on lihtne mõista. Tolstaja on teenitult tunnustatud sõnameister ning tema teostest leiabki lugeja lootust ja tuge, mida kogetakse ainult siis, kui puututakse kokku tõeliselt andeka ja küpse kirjandusega. Nüüd saab tema loomingut nautida ka eestikeelses tõlkes.

Tatjana Tolstaja on üks nendest autoritest, kelle kohta küsitakse „miks ta on kirjutanud nii vähe?“, mitte „miks ta on kirjutanud nii palju?“. Vaatamata asjaolule, et kuulus nn punane krahv Aleksei Tolstoi on tema vanaisa, on Tolstaja läbi löönud täiesti ainulaadse sõltumatu autorina ning silma paistnud ka kategoorilise nõukogudevastasusega. Koos filmilavastaja ja stsenaristi Avdotja Smirnovaga on ta juhtinud populaarset vestlussaadet „Школа злословия“ ehk „Keelepeksukool“, kus kriitilised ja mõnikord ka päris õelad sõnalahingud Venemaa meediategelastega on asendunud ajapikku rahulike sügavate vestlustega kirjandusest, kunstist, usust ja teadusest. Tolstaja suurim kirjanduslik saavutus on pooleldi düstoopiline, pooleldi muinasjutuline romaan „Kõss“ („Кысь“, 2000). See säravalt leidlik, kuid äärmiselt kurb teos on „451° Fahrenheiti“ irooniline tõlgendus: pärast tuumakatastroofi ei kao Venemaal mitte ainult ühiskondlik kord ja võim, vaid ka teadmised ja inimeste intelligents. Viimastel aastatel on ilmunud vaid Tolstaja jutustuste uustrükke, kuid ta on teinud suure hulga Facebooki-postitusi, mida võib võtta sündmuste päevikulaadse vastukajana või ka psühholoogiliste mikronovellidena. Jutukogumikku „Taevane leek“ on kogutud kirjaniku kõige paremad proosa­palad.

Tatjana Tolstaja on väga populaarne ja mõjukas vene kirjanik.

Prima Vista

Oma jutuloomingus vaatab Tolstaja tagasi nõukogude minevikule ja 1990. aastatele. Teda pole huvitanud aga poliitilised sündmused, eepilised tragöödiad ja muutuvad epohhid, vaid nn väike ajalugu: inimeste olme, igapäevakultuur, kõige tavalisemad asjad ja tegemised, näiteks laste hommikune pudrusöömine ja pesemine, väljamõeldud kodukollid ja naabrite suvila, kommunaalkorteri eluolu ja tsaariaegsed fotoalbumid. Kõik see ei ärata ainult nostalgiat, vaid teenib palju suuremat eesmärki.

Pealtnäha labase igapäevaelu tagant paistab hoopis teine maailm. Selle maailma iseloomustamiseks kasutab Tolstaja rikkaid ja peeni metafoore, nii et iga lause pakatab meeleolukatest võrdlustest, fantastilistest maastikest ja emotsionaalsest laengust. Sel igikestval sõnapeol võib igast vanast pildist, sõrmusest, kas või pudrutaldrikust esile kerkida suurejooneline muistne Atlantis, „valged paleed smaragdsete soomuseliste katustega, astmiktemplid kõrgete ukseavadega, suured kullast kujud, astmetena sügavale merre kaduvad marmortrepid“ (lk 29). Atlantis, tung ebareaalse õnne ja vaimse rikkuse järele, on omamoodi fööniks, hävides ja sündides igas Tolstaja jutustuses taas. Side imepärase Atlantise ja reaalse elu vahel on habras, see võib kergesti hävida või pälvida autori iroonia. Väga palju sõltub ka sellest, kuidas kogevad seda jutustuste tegelased, kas Atlantisel on nende maailmapildis suur roll („Sonja“, „Kohtumine linnuga“) või otsivad nad seda meeleheitlikult, kuid nende otsingud on kitsarinnalisuse tõttu määratud äparduma („Ring“, „Tuli ja tolm“, „Mammutijaht“). Nad võivad ka olla huvitatud hoopis teiste inimeste sisemaailma allutamisest („Poeet ja muusa“).

Eelnevast võib jääda mulje, et Tolstaja harrastab oma jutustustes romantikute ihaldatud eludualismi, et tema muidu realistlikes jutustustes on maagilist elementi. Ei ole. Tegemist on pigem täpselt balansseeritud tungi- ja soovijoovastusega, oskusega olla oma unistustest võlutud ja selle juveliirselt meisterliku kujutamisega. Tunge ja soove on aga mitmesuguseid. Väike Petja jutustuses „Kohtumine linnuga“ kogeb esimest korda elus armastust salapärase naabrinaise vastu, kes paistab talle targa ja võimsa võlurina. Samuti kogeb ta hirmu haige vanaisa pärast, esimest reetmist ja kokkupuudet surmaga, mis elab tema teadvuses müütilise Sirini linnuna. Taiplik lugeja saab loomulikult aru, et naabrinaine joob võluessentsi asemel viina ja magab Petja vihatud onuga, kuid poisi maailmanägemise viis toob jutustusse sügavamaid psühholoogilisi detaile, suurema usutavuse ja hingelisuse. Seevastu vananemisest häiritud Vassili Mihhailovitš, kes tüdineb kiiresti nii oma kodutöödele pühendunud abikaasast kui ka paljudest juhu­armukestest, ootab jutustuses „Ring“ aina senitundmatu kontinendi avastamist, eeldades lihtsameelselt, et tema eluteele ilmub kas „kuuetiivuline seerav [—], et pakkuda üleloomulikke teenuseid“ või avanevad taevaväravad (lk 73). Tema ootusi on kirjeldatud uhkete ja pidulike sõnadega, kuid nende tonaalsus on täiesti teine: ilusate illusioonide taga näeme piiratud enesearmastust, tegelast, kes ei oska hoida temast sõltuvaid inimesi. Emotsionaalsest tuimusest ei päästa ükski õhuloss.

Ei maksa aga arvata, et võimalik on üksnes õhulosside ja karmi reaalsuse plahvatuslik vastandumine ja unistuste purunemine. Juba kogumiku esimeses jutustuses „Sonja“ on kirjeldatud erakordset juhtumit, kus just unistus, olgugi sündinud valest ja kiusamisest, võib päästa inimelu. Lihtsameelne vanatüdruk Sonja armub kirjafantoomi, kes loodi selleks, et naerda tema naiivsuse ja tobeduse üle. Leningradi blokaadi ajal otsustab Sonja ära anda oma väikese toiduvaru, et päästa väljamõeldud kirjakavaleri elu – ja saatuse tahtel päästabki, kuigi hoopis tema üle irvitanud naiste­rahva elu. Jutustuses „Tuli ja tolm“ leiame koguni kaks Atlantist. Ühelt poolt näeme Rimma lihtsat unistust saada endale kommunaalkorteris veel üks tuba (ta juba kujutab vaimusilmas ette, kuidas sureb selle vanamehest omanik) ja teiselt poolt poolearulise Svetlana uskumatuid seiklusi, kus fantaasia ja tegelikkus segunevad nii põhjalikult, et Svetlana kaobki oma „Tuhande ja ühe öö“ maailma.

Teine oluline võte, mida Tolstajale kasutada meeldib, on näidata konflikti pahema poole seisukohast. Atlantise õhulossid ei välista inimeste kõige madalamaid mõtteid ja soove. Väikesed tüdrukud vihkavad oma vana lapsehoidjat, ehkki just tema iseäralik käitumine ning luuletuste lugemine näitab neile, kui väljendamatu võib tegelikult olla ilu („Armastad – ei armasta“). Väljamõeldud laim ühe perekonnatuttava kohta paneb kõik pereliikmed teda vihkama, kuid isegi pärast seda, kui valetaja tunnistab tõtt, ei lahtu viha laimatu suhtes ning perenaine mõtleb külalist välja saates külmalt tema surmast („Taevane leek“). Isegi kõige lummavamad kirjeldused ei välista karmi ja halastamatut maailma. Nii mõnigi tegelane jääb sellest maa­ilmast äralõigatuks, ei suuda leida sisemist tasakaalu („Öö“) või ei oska orienteeruda inimsuhete keerises („Peters“).

Mainisin, et Tolstaja keskendub oma jutustustes nõukogude minevikule. Ühtlasi üritab ta aga sellest mööda vaadata. Jah, siin on palju nõukogude elu osakesi (kommunaalkorterid ja pikad järjekorrad, riideid müüvad spekulandid ja nigel kaubavalik), nii et võiks oletada, et rikka Atlantise unistus on tärganud nõukogude tegelikkuse vaesusest, kuid selle juured ulatuvad palju-palju kaugemale. Osa neist teise aega, mil mõned tegelased, kas või prantsuse keelt kõnelev lapsehoidja Marivanna või üksinda elav Aleksandra Ernestovna („Armas Šura“), olid veel noored ja ilusad. Nostalgilise hümnina kaotatud ajastule kõlavad ohked, kui meenutatakse möödunud aegade peent käitumist ja tormilisi kirgi. Iga vana pilt või asi on otsekui maagiline pragu, mille kaudu võib jõuda „sinna“, peatada aja, tunnetada peent, aga katkematut niiti, mis seob müüdi tänapäeva kiire ja masendava reaalsusega. „Kuid asjatud on katsed mälestusi rohmakate ihulike kätega kinni püüda. [—] naerev seltskond lipsas minema ja tallates jalge alla ruumi ja aja jäiku seadusi, sädistab jälle kusagil ligipääsmatus maailma­kolkas, igavesti kõdunematu, uhkelt surematu, ja võib-olla ilmub uuesti mõnel teekäänakul – kõige ebasobivamal momendil ja muidugi ette hoiatamata“ (lk 7-8). Niidiks, mis osutub „ihulikest kätest“ tugevamaks, ongi sõnad ja nende toel loodud unelmate Atlantis. Kord on see üllas ja muinasjutuliselt kütkestav, teinekord piiratud ja tühine, aga alati muutuv ja vahelduv – see ei saa jätta ükskõikseks, nagu ka Tatjana Tolstaja jutustused.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht