Tahan saada fossiiliks

Ahjuroop ja taliõun peos, astub ja tantsib Hanneleele Kaldmaa vastu põhjamaisele tardumusele, külmale, pimedale – tulgu või uus jääaeg.

SIREL HEINLOO

Hanneleele Kaldmaa teine luulekogu „Sinustki võib saada fossiil“ on eriline. Ökoloogilise ja pärimusliku tundlikkusega kirjutatud kogu tõuseb esile maailmatunnetuse poolest, mille puhul hävingut ja hääbumist saadab alati ka loomine ja maailma avastamine. Isegi sel määral, et pärast viimast osa „Maailma lõpp“ jääb ikka kõlama-kaikuma vägev loomine raamatu alguses ja keskel. Tekst paneb lugejale südamele – pigem küll salamahti –, et kõigepealt tasub ennast maailmas koduselt tunda, sest alles siis saab hakata hoolima selle käekäigust. Teose lähtekoht on optimistlik, ka siis, kui illusioone endale tegelikult ei looda. Illusioonide asemel luuaksegi uut maailma.

Rõhutan loomisjõudu, kuna mõnes teises ürgsust ja ökoloogiateadlikkust kätkevas luulekogus võib just loomise osa tsüklist puududa (justkui ovulatsiooni ei olekski, on ainult päevad). Näiteks Triin Paja „Ürglindu“ võib vaadelda kui omamoodi lõputut matuserongkäiku koos palvete lugemisega. Elu loomine on sellest suuresti välja jäetud või kohtame seda koos mõne ambivalentsusega, võtkem või mu lemmikkujund sellest kogust: „kui küla paisub raseda nunnana“.¹ Mõne teise heatahtliku luulekogu puhul võib aga hoopis rohemanitsus pidevalt ridade vahel varitseda, laskmata tekstiga päriselt kaasa minna ja endaski muutust tunda (nt Maarja Pärtna „Elav linn“).

Niisiis, loomine ja maailma kodustamine Kaldmaa luules mõjuvad sümpaatselt. Näiteks lüüakse ajaloomälu ehk sõdurite vaimud, kes on sõjaväekalmistult koos kuuseokstega vaasi toodud, armsalt ja ootamatult liikuma hoopis kullestena vaasivees (lk 42). Taas, ega luulemina ei loo endale illusiooni, et kogu Maa või kosmose saaks tegelikult kodustada, kuid vähemalt mandrid nihutatakse meile lähemale, et tunneksime nende jõudu. Ellu ärkavad fossiilid, et näidata: nemadki olid jõud, enne seda, kui Maa ennast alles päriselt maapinnana lõi. Siit järeldub õige pea: kuna MINA olen olemas – selle tunnetamisega luulemina väga paljuski just tegeleb –, siis minagi olen jõud. Ükskõik, mis tuleb pärast mind. Olemasolemine ei ole alati loogiline ja see viib mõtisklusteni kehatuse teemal (nt lk 58 ja 69). Olgugi see kõik tunnetuslikult väga salapärane, jõutakse oma eri olekutest lõpuks ikkagi tõdemuseni, et: ma ju olen, järelikult ma olen jõud. Ja mitte niisama jõud, vaid kehtestava jõuga looja ja luuletaja.

See on terviku tõlgendus. Lause tasandil saaks mõnele väitele siin-seal vastu vaielda, nt „Kaardistamata paiku ei ole“ (lk 9) ja „Milleks taasavastada mulda, tuld, / kui kõik on nagunii vaid avamäng / okasnahksete teisele tulemisele“ (lk 61). Luuletuse tasandil saaks vastu vaielda osutusele autori optimistliku hoiaku kohta, sest loomulikult esineb luulekogus ka valu, kibedust, väsimust, nt „Eleegia“ või ka nimiluuletus „Sinustki võib saada fossiil“. Tõtt-öelda olin üllatunud, kui jõudsin raamatu teises pooles selle luuletuseni. Nukrusega oli raske kaasa minna, sest eelnenud hoog ja mängulisus oli olnud nii nakatav, näiteks: „Mu küla on tantsusamm, / puuriida ümber lehvivad paelad / ja maa, mida ma jõuan tantsida, / on minu oma – // et õues olen ma põder, / on see maa eriti suur“ (lk 30). Juba raamatu pealkiri mõjub mulle tegelikult toreda ja humoorikana ning isegi meeldiva ja auväärse perspektiivina. Oleks ju uhke lõpetada kivimina ja olla aluseks millelegi uuele? Iseasi, mis põhjusel meie kõigi lõpp on tulnud – see on ütlematagi selge ja sellest ka luuletuste nukrus. Sellest ka read „vesi ujutab prügi kui maailmalõpu vanniparte. Ujuv surm. Surnult sündinud manner“ (lk 65).

Tagasi algusesse. Pärast maailma loomist ja avastamist jätkub luulekogu paleontoloogilise poeemiga ning seejärel kosmoloogilise „Kümne tuhande päikesega“, kust pärinevad ka tsiteeritud read põdra kohta. Ses poeemis, mis on inspireeritud „Veelinnurahva“ filmist, kaardistatakse nii müütilist kui ka isiklikku valgust: „valgus valgub tähthaaval“ (lk 34), „ja vean kihla, / ta haarab mul varbast“ (lk 56). Mida luulekogu lõpu poole, seda enam lisandub luuletustesse konkreetsust ja maisust – aitäh, taliõunad, talvenaudingud ja ahjuroop, et olete leidnud tee Kaldmaa luulesse! Teose müütilisus on väga paeluv, kui see põimub isiklikuga – Kaldmaa uues raamatus palju enam kui eelmises. Neid avarusi ja kaugusi toovad luuletustes lugejale lähemale aktiivsed „sina“ ja „mina“, kelles omakorda põimuvad isikustatud mikrobioloogia ja geoloogia ning luuletaja ja lugeja mina. Tõlgendusvõimalusi jagub, peaaegu alati on kuskilt kinni haarata. Näiteks võib teose viimast luuletust lugeda nii maja, keha kui ka Maad silmas pidades. Õnnestunud peitusemäng.

Kirjanik ja kunstnik Hanneleele Kaldmaa. „Sinustki võib saada fossiil“ on Kaldmaa teine raamat ning autor on selle nii kirjutanud kui ka illustreerinud.

Kris Moor

Kaldmaa debüütpoeemis „Oliver“ võis siiski juhtuda, et mõni tekst jäi liialt sõnade endi najale kõlisema. Lugesin seda toona (ja loen ka nüüd) kui veidi abstraktsema kunsti liiki kuuluvat nähtust: kõlav sõnamäng ja muster, hüplemine ja tantsisklemine on nauditavad, kuid lugu puudutab vähem, sest narratiivsust eriti ei olegi. Tegelased ei saa liha luudele (kas pidanuks?) ja kuigi sündmusi justkui jagub, ei oska ma lugejana alati kaasa mõelda, miks või kellele need olulised võivad olla, olgugi näiteks tule toomine või kodu loomine ju midagi erilist küll. Autori luuleminaga oli „Oliveris“ keerulisem kontakti saada. Alles nüüd tajun, et ka luuletajale endale läheb tema loodud maailm korda, ning „Oliveri“ tuletoomine saab õigema vungi sisse. Uue raamatu valgel mõjub „Oliveri“ lõpuluuletus eriti võimsana: „Oliver O’Flame tantsib nii, et liivast saab klaas, / las teisedki tantsida“.² Selle lõpuread on suurepärane võti kogule „Sinustki võib saada fossiil“: „Milleks, mida ja mis? // Maailm magab, kui Oliver O’Flame teda üles ei aja“. Luulemina trotsib seisakut ja tardumist. Liikumisest ja selle mustritest saab jõudu nii talve­kaamose kui ka tuimuse tõrjumiseks. Isegi öö on Kaldmaal väga aktiivne (lk 44) ja „osavsõrmne“ (lk 54).

Luulekogus „Sinustki võib saada fossiil“ on hoogu nagu Hasso Krulli eeposes „Kui kivid olid veel pehmed“ ja matemaatilisemaid mõtteuperpalle nagu Krulli „Meetris ja Demeetris“. Kunagi Värskest Rõhust lugedes tundus Kaldmaa paleontoloogiline poeem isegi liiga krullilik, kuid nüüd, kogu tervikus, tõuseb esile ka Kaldmaa loojaisikupära. Kütkestavalt mõjuvad read „Ma otsin tõestust lumest / ja lumel jälgedest, / sest kui lund ei ole, / kuhu siis jäävad jäljed?“ (lk 21), eriti kui mõelda autori teaduslikumat laadi huvile kivististe ja herbaariumide vastu (vt pühendus raamatu alguses). Kummastavalt mõjub ka „Tõestus taeva olemasolust“ (lk 19), mida saab lugeda nii iseseisva armastusluuletusena (inimese ja elu vastu) kui ka luuletajamina ümberpositsioneerimisena luulekogu tervikus (taas inimene).

Kaldmaa luuletuste rütm on tundlik, kuigi korrapäratu. Ta kaalub lausete, fraaside ja sõnade rütmi üsna täpselt. Aeg-ajalt, eriti luuletuste lõpus, muutuvad fraasid lühemaks ja kehtestavamaks, nt „Ma luban sulle jõgesid, / päikeseid, / linde. // Põhjamudast sündinud maailmu. // Ilmu! / Ilmu! / Ilmu!“ (lk 32). Lühidusega käivad kaasas kõla- ja sõnamängud, aga loomulikult ka pikemad mõtlemispausid. Kõige põnevam luuleline „seotud kõne korrastatus“ ilmneb uue teose avatekstis, mis on vormistatud kompaktselt proosaluuletusena ning on kõige kandvama pingega luuletus, mida olen viimasel ajal lugenud. Eriline on just selle pinge ühtlus. Iga lause või kõrval­lause lisab „Maailma alguse“ pilti midagi juurde nii, et see täiendab eelmist lausungit, aga sisaldab alati ka midagi uut või ootamatut. Kuna laused hoiavad üksteisest väga tihedalt kinni, loob see võrratu jätkuvuse ja ootamatuste tasakaalu. Luuletuses on mitu teemakobarat (umbes kuus) ning teksti stroofideks jaotamata jätmine aitab hoida pinget. Kui jõuame luuletuse lõppu, leiame sõnad „Sinu oma, kui soovid“ – taas mõjus mitmemõtteline kutse lugejale, näiteks kogema nii meie ühist maailma kui ka kogu luuleteost. Mõned sõnad on teoses esile tõstetud kaldkirjaga, et tähistada mingit absoluuti, lõpmatut jätkuvust.

Jätkuvus on elu alus, kuid arvustuse lõpetuseks veidi ka lõppudest. Kui teose nimiluuletuses iseloomustab autor eelajaloolist kammkarpi sõnadega „tumm ja tühine“ (lk 59), on selge, et muu hulgas just niisugusest lõpust ja kivistumisest püüab luulemina hoiduda ja eks meidki selle eest hoida. Ahjuroop ja taliõun peos, astub ja tantsib luuletaja vastu põhjamaisele tardumusele, külmale, pimedale – tulgu või uus jääaeg. Varem pigem abstraktsetest jõududest kirjutanud Kaldmaa luuletustesse on sugenenud inimene, kes tajub, et temagi on loodusjõud. Just seesugune inimlikkus Kaldmaa uues luulekogus ongi „õndsa perenaise vürtsike“, mis retseptist varem puudus: natuke tavalist kõrbehõngu, natuke „tavalist“ luulemina. „Kartulid kõrbevad / päriselt. Olen ju ometi / siin“ (lk 45).

1 Triin Paja, Ürglind. Tuum, 2021, lk 40.

2 Hanneleele Kaldmaa, Oliver. Elusamus, 2017, lk 69.