Talviste puudutab kullaks

Merlin Kirikal

Katre Talviste, Laulmine iseendast ja teistest. Mõtteid tõlkivatest luuletajatest. Toimetanud Katrin Puik. Kujundanud Kalle Paalits. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2013. 94 lk. Frankofiil Katre Talvistet kuulates ning muidugi ka lugedes olen mõelnud: „Sa sõnaosav sunnik!” Ja seda loomulikult päevselge kadedusenoodiga, jõhvipealt nii nagu lüüriline mina August Sanga luuletuses „Laul surnud linnust” vaatleb linnu laipa ja tunneb kadedust stiihiaga peetud ebavõrdses võitluses langenud koolnu vapruse ees, kaheldes, kas ta ise linnus peitunud kvaliteetideni sellesarnases olukorras küündib (lk 34–35). Sama mõtlesin, lugedes tema viit otsekohest iseäraliste pealkirjadega esseed ühendavat kogu „Laulmine iseendast ja teistest. Mõtteid tõlkivatest luuletajatest”.Need esseed ei ole tulnud tuulest – eks Talviste kogu sügavaim idugi peitub siiski stiihias –, vaid on eeskätt ehitunud kaua kasvatatud kangastustele, mis on süstematiseerunud ja kõvastunud. Lugedes on selgesti tajuda, et autor on esseede tuuma(d) enda jaoks põhjani läbi mõelnud. See on antiräuskamine – sest räuskamist ning asjatundmatut lahmimist autor jälestab-taunib –, see on tihedalt läbi mõeldud, poleeritud, meeldiv lugemine. Lubage mul selgitada, miks ma nõnda arvan.

Talviste ja täpne sõna
Neitsiliku kujundusega raamatu pruunsinisel kaanepaberil kiidab Madli Kütt Talviste esseeraamatut, lausudes mõne sõna uurija taustagi kohta. Lisaks nentimisele, et Talviste on kirjutanud doktoritöö Charles Baudelaire’i vastuvõtust Eestis, ning olulisemate autorite loetelule, kelle teoseid Talviste on tõlkinud (mh Foucault’ ja Voltaire’i oopusi), sõnab Kütt, et raamatu autor on „kuldsete kätega uurija – kõik, mida ta puudutab, tundub muutuvat teaduseks”. Tõepoolest, Kütil on õigus – Talviste on tunnustet teadlane, seda rõhutab näiteks talle omistatud Kultuurikapitali 2013. aasta artiklipreemiagi essee „Luuletusi loomadest” eest, mis on ka käsitletava kogumiku üks tükke. Küti pompoosne sõnavalik intrigeerib siiski.
Sõnu tuleb Talviste tekstidest kirjutades valida, sest nagu autor juba kohe alguses põrutab ja rõhutab, ei ole sünonüümia üldsegi mitte läbipaistev – tekib erinev tähendus, kui sõna „salaviin” asemel kasutatakse varianti „kärakas”. Habras ei ole päris seesama, mis õrn, kass ei ole kiisu, kaustik klade jne. Sõnavalik on määrava tähtsusega nii ilukirjanduse, esseistika kui arvustuse, aga ka tõlkimise seisukohast, millest eelkõige ja rõhutatult räägib Talviste. Nagu August Sang nuriseb „Mul on sõnad, ainult sõnad!” (lk 40) – nende seast valiku langetamine, võtmine ja jätmine on tegevus tähtsate killast! Tunnen Talviste vastu suurt sümpaatiat juba seetõttu, et tema keelekasutus on kõikse kaunis ja läbivalt läbimõeldud: talle maitseb näide, tema tekste detoneerib detail.
Kütt tõstab esile, et kõik, mille Talviste teaduseks puudutab, jääb alati ka eluliseks, ning mainib autori „inimlähedast rütmi”. Mitte aga stiil, vaid pigem just autori üksikasjalik näidetekohver on see, kus kontakt lihtsa eluga kenasti silma paistab. Mitte ei riiva seda. Et oskuslik ja julge näitlikustamine ammutab telesarjade subtiitritest kuni elitaarse luuleni, siis on seda ka väga põnev lugeda.
Talviste argumentatsioon aga nõuab tihti kahekordset süüvimist: sõnad põimuvad loogiliselt, ent nende omavaheline haakumine on pikemates konstruktsioonides vahel koormav (tuleb, nagu Jaan Unt tavatses öelda, lugeda nii mitu korda üle, kuni lõpuks asi selgeks saab; tuleb tagasi pöörduda). Vahest on see nii seepärast, et Talviste esseistikast kumab läbi tõlkijavaist ja -huvi – tema kirjutamislaad on mingis mõttes näriv ja purev. Iga lugu hakkab veerema mõnest pisiasjast, mille veeretus harutatakse kuni viimase kihini lahti (alates Jim Malone’i sõnavalikust, lehmast vm).
Ning selles tundlikus keeles küsib Talviste küsimusi olemuslike hulgast. Tihtipeale ka retoorilise koormaga ja intiimsemaid: kuidas rääkida sellest, mis on, ent on ülimalt implitsiitselt? Kuidas kõnelda sellest, mis ei peaks üldse olema, ent on siiski? Millised on tõlkimise teoreetilise mõtestamise murekohad? Millal võib öelda, et tõlkeluuletus on kenasti välja kukkunud? On üldisemaid esseid, mis tõlkimise ja tõlketeooria üle arutlevad, ning on üksikumale keskenduvaid, mh ka auhinnatud looma-essee. Nii on sündinud võrdlemisi napp tekst (94 lehekülge hõredas kirjas), aga see-eest kvaliteetne. Nagu sedastab autor Semperi ja Verhaereni puhul eksplitsiitselt: „… ei pea jutt olema pikk ja paljusõnaline, vaid tabama mõnd detaili, mille võib ära tunda” (lk 56). Ja neid karakteerseid nüansse, põhjalikke, ent lakoonilisi nupulevajutamisi on esseekogus tublisti.

Talviste ja kiindumus
Märgates küll kogu erudeerit, akadeemilist sõnaosavust, tummist teadmist, näen ma Talviste teksti taga siiski õrna kiindumust – hellustunnet Johannes Semperi, August Sanga, Emile Verhae­reni vastu (võib-olla mitte nii väga Baudelaire’i vastu). Ma näen selles tekstis seda, mida autor ise peab Semperi Verhaereni-võlu puhul oluliseks: see on kiindumuse-mõtte-ahela, või miks mitte – pärlikee, olemasolu. Mõte viljastub siis, kui sõna vastu on õrn tundmus –
ahel võib koosneda mitmest lülist, aga esimene ja ränkraskeim osis ikkagi kiindumus, siis tuleb seletus, siis mõistmine, siis iseenese mõistmine selle asja juures. Sama võib oletada Talviste endagi tekstide puhul.
Kiindumusega on seotud sallivus. Üks näide sellest hoiakust: „… asjadel ja inimestel ei ole tingimata kõigil ühesugune hing ja … seetõttu võivadki tekkida erinevad seisukohad ning nendest omakorda teod ja tagajärjed, mis ei saagi omavahel kokku kõlada. Et empaatiat – arusaamist teise kogemusest – saaks olla, peab kõigepealt olema arusaamine sellest, et päriselt ongi olemas ka teised, mitte ainult palju omasuguseid” (lk 49). Seesugune, maailmaparanduslik mõte on Talviste kogus minu meelest kandev. Seda ennastki iseloomustab „suutlikkus jälgida kaht erinevat mõtet korraga ning mõista, et mõlemad [on] omal moel pädevad, ehkki võivad mingil tasandil viia välja konflikti või seletamatu koosluseni” (lk 83). Küllap tänu sellele jääb võrdlemisi karmist ja otsekohesest tekstist suulakke ikkagi mahe ja heasoovlik maik. Idee, millele kogu on ehitatud, on sügavalt humaanne.

Talviste ja mure
Veel kannab tekstikogu suruv mure – Johannes Semperi pärast. Mureliku suuga esitatakse selles argumenteeritud hukkamõist Semperi vastu suunatud põhjendusteta rünnakutele, eriti essees „Luuletusi loomadest” kutsub Talviste üles kainusele ja empaatiale. Mure leeveneb tasapisi, kuna Semperi uurimisse ongi viimasel ajal tulnud kamaluga värskust – kui Talviste vihjab oma raamatus 2012. aastal Underi ja Tuglase kirjanduskeskuses toimunud Semperi-seminarile, siis alles selle aasta juunis kohtusid Semperi-uurijad Underi ja Tuglase kirjanduskeskuse ja Tartu ülikooli egiidi all uuesti ning ettekande pidasid lausa kaheksa Semperisse süüvijat, kes usutavasti Talviste sooviga argumenteeritud ja empaatiavõimelisest suhtest Semperisse igakülgselt nõus on ja oma ideedega seda kreedot ka talastavad. Autori nõudmisele lõpetada põhjendamata räuskamine ja luua läbimõeldud kriitikat kirjutan mina värinata alla. Otsustused peavad olema põhjendatud. Kainegi vaatlus võib olla vägagi joovastav.
Teosest jääb helama vastuseis valmisvastustele ning jõuliselt kajab üleskutse detailsemateks lahendusteks. Paratamatult ebamugavad, on need ka tõhusalt vajalikud. Talviste kutsub vastandusi lõhkuma: „Kuid kultuuri- ja ajaloo uurimise tasandil hakkame siiski minu arvates jõudma aega, kus 1940. aasta sügisest ja sellele järgnenust ei saa kõnelda enam lihtsalt hea ja kurja, õige ja vale, ülekohtu klaarimise ja heroilisuse tunnustamise, tänu- ja pahameele kategooriates” (lk 47). Ennekõike õhutab Talviste argumenteeritud dispuudile.

Talviste ja Midas
Aga ikka veel on lõpuni arendamata mõte, millega alustasin. Olen käinud kui kass ümber palava pudru ning jätnud Madli Küti autorit kiitva retsensiooni kinnitamise või ümberlükkamise viimaseks. On ju ometigi pentsik, et Kütt kasutab Talviste loome iseloomustamiseks taktiilset tundlikkust – Küti Talviste ei kirjuta, ei arutle, ei tooda, vaid puudutab, kompab. Kuivõrd romantiline, norivas tujus loetuna isegi pateetiline on see kirjeldus! Kui aga heas ja arenemist ihalevas tujus sellel sedastusel uuesti seisatada ja seda kontrollida, siis tundub see Talviste puhul parasjagu täpne. Kõneleb ju kõikides nendes esseedes humanist, nõudes õiglust, siirust, sallivust, avarat mõistmist. Oma sõnaga ta justkui asetaks käe lugeja kuklale ja julgustaks teda kas või hetkelisele perspektiivivahetusele. Küti öeldut saab tõlgendada ka teisiti: võib-olla räägib arvustaja hoopiski sellest, et Talviste puudutab midagi (näiteks telesarju ja filme ning muud pealistasandil triviaalsena tunduvat) ning isegi kui see objekt on igapäevane ja tavaline, siis õnnestub tal katta see mingi „teadusliku kilega”, nii et lugejal on huvitav süüvida. Puudutusest – ennäe! – tulebki teine mõõde juurde.
Niimoodi kõneleb Kütt Talvistest ja naamoodi kõneleb Talviste ise ning olen enam kui kindel, et sedasi toimides on tema saatus palju-palju helgem kui kuningas Midasel.