Tavatud reisid õhus, vees ja maal

Peeter Helme

Kas Jules Verne?il on tänasele lugejale veel midagi öelda?

Jules Verne, Hiinlase eksirännakud Hiinamaal. Tõlkinud Urmas Rattus. Kuldsulg, Tallinn 2004, 187 lk.

Jules Verne, Robur Vallutaja. Tõlkinud Urmas Rattus. Kuldsulg, Tallinn 2004, 179 lk.

Kui nimetada täiskasvanud inimestele Jules Verne?i nime, manavad nad enamasti näole kerge muige, milles on nii üleolekut kui ka äratundmis- ja meenutusrõõmu ? kes poleks omal ajal vaimustusega lugenud ulmekirjanduse teerajaja arvukaid seiklusjutte? Kuid tõepoolest, seda kõike tehti ?omal ajal?, vahest teismeliseea esimestel aastatel, ning täiskasvanuna naljalt Verne?i raamatuid nagu ?20 000 ljööd vee all?, ?80 päevaga ümber maailma? või ?Kapten Granti lapsed? enam kätte ei võta. Ning kas tänapäeva nooredki seda teevad, on üsna kahtlane ? ulmekirjandus on meeletult arenenud nende 95 aasta vältel, mis lahutavad meid Jules Verne?i surmast. XX sajand nägi õhuavaruste võitu ja allveelaevade arengut, viimaste valgete laikude avastamist maakaardilt ning tänaseks on vabalt võimalik reisida ümber maailma 80 tunniga Verne?i-aegse rekordi 80 päeva asemel. Kas vanameistril on siis meile veel üldse midagi pakkuda?

Igatahes leidub veel inimesi, kes nii arvavad, sest äsja ilmus eesti keeles lausa kaks Jules Verne?i teost, mida varem pole eesti keelde tõlgitud. Nendeks on suurt osa Verne?i loomingust hõlmavasse sarja ?Tavatud reisid? (?Voyages Extraordinaires?) kuuluvad ?Hiinlase eksirännakud Hiinamaal? (?Les Tribulations d?un Chinois en Chine?) ja ?Robur Vallutaja? (?Robur-le-Conqurérant?).

 

Moodne XIX sajand

Esimeses, esmakordselt 1879. aastal trükipressi alt tulnud teoses püüab Verne lugejat eksootikaga: tegevus on paigutatud tolle aja Euroopas üsna tundmatusse ja kaugesse Hiinasse ning üsna tüütult edenevat tegevustki on autor vürtsitanud kummaliste esemete, riiete, olendite, kommete, toitude ja inimeste kirjeldamisega. Sellele sekundeerib uudsete, lausa revolutsiooniliselt progressiivsete leiutiste kirjeldamine, mis mõjub kohati armsalt ning võiks tänapäeva inimese mõtlema panna, kuivõrd on ikka õigustatud kirjeldada just meie ajastut kui progressiivsuse ja moodsuse võrdkuju. Samavõrra sobib selleks XIX sajandi lõpp kui teaduseajastu, kus inimesed ja kaubad hakkasid uute leiutiste nagu aurulaevade ja  -rongide toel liikuma kiiremini ja kaugemale kui varem, inimese igapäevaellu tungisid gaas, elekter ning moodsad kommunikatsioonivahendid ? nii ei saada ?Hiinlase eksirännakute? peategelane Kin Fo, ülimalt rikas ja ülimalt moodne hiinlane, oma kallimale mitte kirju, vaid dikteerib sõnad fonograafilindile (lk 32-33).

Samas on äärmiselt naljakas lugeda kapten Botyoni veekindlast ülikonnast, mis oli ?kaut?ukpükstest, -pluusist ja -kapuutsist koosnev ülikond, mis oli küll vee-, kuid kahjuks mitte külmakindel. Aga pikemaajaline veesviibimine põhjustab paratamatult keha alajahtumise, sellepärast oli Boytoni ülikond kahekihiline? (lk 142-143). Ääretult lõbusalt mõjub ka Ameerika eradetektiividest nõbude paar Craig ja Fry, kellest üks lõpetab teise poolt alustatud lause ja kes olid ?kõige ehtsamad ameeriklased, mistõttu nad olid justkui üks inimene kahes isikus. Võimatu oli üht teisest eristada ja iga lause, mida üks alustas, lõpetas tema koopia. Mõlemal oli täpselt samasugune aju, mõttelaad, tunded ja isegi magu, nii et nad pidid paratamatult tegutsema ühtemoodi? (lk 60-61).

Ometi ei suuda see kõik teha põnevamaks koletu aegluse ja uimasusega venivat jutustust, mille põhisisuks on tegelaste jõudmine järjekordsesse linna ja nende kiire lahkumine, vahelduseks mõned hoonete või veidruste kirjeldused. Lugejal ei teki hetkekski kahtlust, et lugu lõpeb õnnelikult. Võib-olla on see meie päevade rikutus, liigne lugemus, postmodernistlik needus, mis ei lase meid enam uskuda Jules Verne?i siirasse kirjutuslaadi?

 

Õhust raskem või kergem?

Teist liiki meelelahutust pakub ?Robur Vallutaja?, raamat, mis keskendub õhusõidu probleemi lahendamisele. Esmakordselt ilmus see Prantsusmaal veidi enne lennundusajastu algust 1886. aastal, mil teadlased ja katsetajad polnud veel leidnud üksmeelt õhusõidu ühe põhimõttelise küsimuse üle: kas perspektiivsem suund on lend õhust kergemate aparaatidega (õhupallid ja tsepeliinid) või õhust raskemate masinatega (lennukid ja helikopterid). Selle teadusliku probleemi ümber on Verne loonud erinevalt ?Hiinlase eksirännakutest? üsna hoogsa, kuigi tänapäeva teaduse taset arvestades mitte kõige üllatusterohkema loo, mis viib lugeja kaasa meeletule reisile läbi kogu maailma, alustades ja lõpetades Ameerikas ning läbides kõik maailmajaod, kaasa arvatud Antarktika. Ühtlasi on ?Robur Vallutaja? üsna otsekohene apoloogia õhust raskemate lennumasinate kaitseks ning raamat lõpebki täiesti otsese sellekohase moraalilugemisega.

Ilmselt ongi raamatul pakkuda vaid nostalgilist meelelahutust, sissevaadet aega, mil inimene ei peremehetsenud maailma elementide üle veel nii julmalt kui praegu ja mis mõjub tänapäevaga võrreldes seetõttu ka süütuse ajastuna. ?Robur Vallutaja? sisuks on õhupallinduse pioneeride, Phil Evansiks ja onu Prudentiks kutsutud ameeriklaste röövimine end insener Roburiks kutsuva mehe poolt helikopterilaadsele õhulaevale, millega kihutatakse läbi kogu tuntud ja tundmatu maailma. Just viimase kirjeldused tunduvad kohati olevatki raamatu tegelikuks sisuks, mille ümber on ?vabandusena? ehitatud jutustus õhusõidust. Nii saab lugeja teada, et Tiibet kujutab endast ?kõrgplatood, kus ei kasvanud ainsatki taime? (lk 82) või et Kaspia mere vesi on tulikibe, põhjuseks ?mere lõunaosas asuvad naftaleiukohad? (lk 91). Lisaks kirjeldab Verne detailirohkelt Dahomee kuningriigi barbaarseid kroonimisrituaale, mida õhulaeval reisijad ülevalt jälgida saavad (lk 110 jj). Kõik see annab raamatule muidugi hoogu, mida ?Hiinlase eksirännakutes? pole, ning just nonde kirjelduste poliitiliselt ebakorrektne süütus teeb raamatu päris mõnusaks lugemiselamuseks, mis võiks nii mõndagi 12-13aastast ärgitada uurima rohkem kaugete maade ja kultuuride kohta.

Kurvastavaks pooleks on trüki- ja toimetamisvead, millest ?Robur Vallutaja?, erinevalt ?Hiinlase eksirännakutest? (kus on vaid mõni viga) suisa kubiseb. Kui nii mõndagi võib andestada, siis seda küll mitte, et lk 100 nimetatud prantsuskeelse nimega linn Douvre on Lõuna-Inglismaal asuv Dover, oleks võinud tõlkija küll tähele panna! Ning kahjuks on sellesarnaseid apsakaid raamatus veel väga palju. Aga pole ime, et sellised ja teiselaadsed vead raamatusse on sattunud, kui raamatul pole toimetajatki!

Kõigele vaatamata on nüüd eesti keeles olemas veel kaks Jules Verne?i raamatut. Selle, kas neil on tänasele potentsiaalsele lugejaskonnale midagi öelda, otsustab aeg. Kui nad ka midagi muud ei paku, siis vähemasti parandavad veidi muidu nii ingliskeelsest kirjandusest tõlkimise statistikat teiste keelte kasuks.