Teadusajakirjade vaikne elu

BORIS VEIZENEN

Iga teadusajakirja puhul on kõige tähtsam küsimus selle ilmumise põhjus ja edasine käekäik. Vastus esimesele küsimusele on lihtne: iga selline ajakiri on loodud selleks, et teadlastel oleks võimalus avaldada oma akadeemiline uurimus. Teisega on keerulisem. Teadusajakiri ei ole hariv või populaarteaduslik väljaanne, mis mõeldud laiale publikule, selle lugejaskonnaks jäävad ühe või teise eriala asjatundjad. Enamasti ootab teadusajakiri lugejat rahulikult vaikse raamatukogu või arhiivi riiulil. Kui too saabub, ei pruugi ta lugeda kõiki tekste algusest lõpuni, vaid otsib enamasti välja ühe, millele viidata juba mõnes järgmises töös. Teadusajakirja elu on rahulik, seda ei ohusta kapsaks lugemine. Minimalistliku kujunduse ja tihtipeale abstraktse kaanepildiga hoiab ta lugejaga isegi distantsi ning on suunatud ikka ja jälle igaveste küsimuste lahendamisele.

Mõne aja eest asutati Tallinna ülikoolis venekeelne slaavi uuringutele keskenduv teadusajakiri Slavica Revalensia. Vaatlen siinkohal esimest numbrit, kus igavesteks küsimusteks on valdavalt kirjandus, kirjandusteadus ja ajalugu. Autoreid on nii Tallinnast kui ka Peterburist, Moskvast ja Pisast. Artikleid ühendab põhiteemana vene kirjandus. Numbri avab Pavel Uspenski põnev artikkel Konstantin Batjuškovist: analüüsitakse luuletust, mille kirjutamise ajal oli autor vaimselt juba parandamatult haige. Esile tuleb tuua ka Romen Nazirovi ülevaade kadunud talendi faabulast vene kirjanduses – veidi vanamoeline, aga väga ladus ning lugejasõbralik. Leidub paraku ka tekste, mille puhul torkab silma nende teaduslik kuivus või võimetus avada probleemi n-ö täisvereliselt. Samuti tuleb tunnistada, et kuigi pühendatud vene kirjandusele, on ajakirja kõik tekstid otsekui oma mullis: need ei kõneta üksteist, ei loo omavahel intensiivseid seoseid. Artiklite valik ühtede raamatukaante vahel tundub olevat juhuslik (selles, muide, ei saa süüdistada ainult Slavica Revalensiat).

Ainsa seose leiab esimese ja viimase artikli vahel. Esimesest võib lugeda välja Uspenski tõdemuse, et tihtipeale loeme üht või teist teksti autori eluloost lähtuvalt. Niimoodi võib näha Batjuškovi „Horatiuse jäljendamises“ ainult absurdset sisu ja hullumeelsuse märke, kuigi, nagu tõestab uurija, selles ei puudu ka oma kindel kirjandustroopidel põhinev loogika. See tõdemus haakub Kirill Zubkovi kriitikaga Ivan Gontšarovi retseptsiooni kohta, kus analüüs on asendunud mõttetu ülistamise ja samade väidete korrutamisega. Mõlemas tekstis on hästi tabatud selget analüütilist vaadet segava filtri olemasolu, olgu selleks liigne kinnistumine elulooliste faktide külge või siis kirjandusklassika lugemine absoluutse ja universaalse tõena. Klassika seesugust tõlgendamist seletab Zubkov tänapäeva masside ükskõiksusega kirjanduse vastu ning näeb selles ohtu kirjandusteadusele. Nendest väga aktuaalsetest tähelepanekutest võinuks saada numbri põhiteema, millega saanuks tekitada artiklite vahel rohkem dialoogi.

Paljude vene kirjandusele pühendatud ajakirjade ja almanahhide kontekstis tekib mõte, et Tallinnas välja antud ja Tallinnale vihjava nimega (Reval!) ajakirjas võiks rohkem pühenduda ka kohalikele teemadele nagu vene ja eesti kirjanduse kokkupuuted, eestivene kirjandus enne ja nüüd, kultuurimõjud ja -laenud. Sellele kriteeriumile vastab ajakirjas ainult üks artikkel, Aurika Meimre ja Antonia Naela põhjalik, hoogne ja ajalooliste karikatuuridega vürtsitatud lugemine lehesõjast Vene võimu esindavate ehitiste ja monumentide, eeskätt Peeter I kuju vastu 1920. aastate algupoolel. Usun, et see tekst leiab ka kõige rohkem huvilisi oma kohaliku, kuid omapäraselt valitud teemapüstitusega nii vene kui ka eesti lugejate seas. Artikli lõpus osutavad autorid ajaloo kordumisele, millest võiks pikemaltki rääkida.

Ajakirja tutvustuses ütleb toimetaja Grigori Utgof, et tema eesmärk oli luua selline väljaanne, milleta ei oleks täielik ükski teaduslik raamatukogu. See viib meid tagasi teadusajakirjade vaikse elu juurde raamaturiiulil – elu, mis kulgeb ootuses, et äkki läheb tulevikus kellelgi üht või teist ajakirjas avaldatud käsitlust vaja. See elu on väärikas ja soliidne. Kuid kas ei võiks, kõneldes kirjandusteaduse kriisist, mis tundub olevat konstantne nähtus, pakkuda kirjandusteaduslikud väljaanded selleks ka ise mingeid lahendusi? Teaduses endas ju on mängulisust ja esteetikat, nii nagu kirjanduseski.

Slavica Revalensia esinumber on nagu salat: see koosneb nii vaimukatest kui ka igavatest artiklitest, mainekate autorite teoste analüüsist ja ühest Eesti-teemalisest tekstist. Ajakirja teaduslik tase on kõrge. Akadeemilise ranguse ja keelekasutusega jäägu nii, nagu on. Küll aga tahaks soovida uuele kirjandusteaduslikule ajakirjale rohkem temaatilist ühtlust ning julgust erineda, olla originaalne. Teadus teaduseks, aga oleks vahva, kui ka teadusväljaanded saaksid kapsaks loetud. Kardetavasti ei kujune selliseks Slavica Revalensia esimese ega teise numbri saatus, aga ehk läheb järgmistel õnneks.