Tegelikkus ja inimene pressivad fs-i

TARMO TEDER

Luuletaja Francois Serpent ehk prantsuse madu, kodanikunimega Indrek Mesikepp on oma kolmanda luulekogu ?2004? avaldanud nüüd autorinime fs all. Miks selline muundumine?

Tegelikul pole ma kunagi frankofiil olnud, see prantsusepärane nimi oli pigem eneseirooniline. Ju siis on naljasoon kokku kuivand ja lühendasin ennast lihtsalt eff essiks.

Kogu mustal kaanel on fs-i ja 2004 vahel koolon.

See on kujunduslik lahendus. Orwellil on 1984, mul on 2004.

Raamatu esimeses pikas, ka lühipoeemina võetavas luuletuses tuleb välja sinu elukeskkond Lasnamäe: olen eesti luuletaja/tulen Lasnamäelt/mis on Lasnamäe? Kui suur on luuletajat ümbritseva keskkonna mõju loomingule?

Eks ma elan ikka silmad lahti ega vaata mingeid küünlaleeke ega aja müstikat. Elan nagu tavaline inimene. Aga eks see ümbritsev keskkond ikka tuleb minu sisse. Kõik, mida näen, see ikka läheb mulle korda. Ja ka see, mida ma oma silmaga ei näe, vaid kuulen. Vahepeal mõtlesin nädal aega Tðetðeenia laste peale. Ma ei põgene reaalsuse eest.

Sa paistad üpris tundeline inimene, võtad südamesse rohkem kui pähe?

Nii see võib olla küll.

Kui sa oleks pikka aega elanud näiteks Nõmmel, kusagil parkmetsas või linnaäärsel kapsamaal, kas su luule oleks siis oluliselt teistsugune?

Ma olen isegi Nõmmel elanud pool aastat.

On sellest perioodist ka nn. nõmmelikke luuletusi?

Vaata seal on jälle see asi, et isiklikku ruumi oli üsna vähe. Ma polnud päris nõmmekas, vaid elasin oma isa juures, kes elab Nõmmel. See oli ajutine koht. Küllap see oleks mu luules näha, kui ma oleksin seal pikemalt elanud.

Mulle tundub, et sinu luules pingestub mingi laetud kõledus, milles võib ka tunnetada ahistatud luuletajat. Kas see on nii?

No kui sa nii ütled, küllap saab siis ka nii öelda.

Teisalt aga toimib mingi sotsiaalne vaatlus: argise inimtegevuse vaikelud, mõneti naturalistlike lisanditega.

See on selline autisti või ?Vihmamehe? pilk ? naiivne, süüdimatu pilk asjadele, aus ja siiras, aga samas loll vaade. Selle juurde käib põhjalikum juurdlemine kontekstiväliselt, vihmamehelikult vaadatuna.

Kas sa tahad oma luules loll olla või oledki loll? On selles lolluses ka mängulisust?

Ei, ma ikka olen selline, ma ei oska valetada.

Pole kahtlust, et ühiskond ja ümbritsev elu lähevad sulle korda. Kõik need inimesed oma valude, vaevade, kasvamise ja narrustega. Aga kui palju sulle läheb korda poliitika?

Läheb küll. Ja mida aeg edasi, seda enam.

Lehekülg 52 on luuletus ?Imelikke inimesi mõeldakse välja?, millest võib välja lugeda, et need inimesed on ju täiesti reaalsed avaliku elu tegelased. Kõik, mis on kujutletav, on ka olemas ja vastupidi. Miks neid justkui elitaarseid inimesi peab veel välja mõtlema?

See on natuke kiiksuga või irooniline luuletus, et neid inimesi justkui ei saakski olemas olla. Aga tegelikult nad muidugi on olemas, me kõik teame, et nad on olemas. Selle vastuolu peal peaks see luuletus töötama.

Noppisin mõned märksõnad sinu luulekogust tundega, et sinus lööb peidetult üks teine süda, mis ei ole sinu süda, aga lööb ikkagi justkui sinu südame sees. Kahepoolne kirg, kahepoolne igatsus, kahepoolne nukrus, kahepoolne üksindus.

Need tunded on ju ka elus olemas, need pole ainult mingid õõnsad sõnad, vaid on olemas täpselt samamoodi nagu prügikastid ja koerasitt.

Kirg, igatsus, nukrus, üksindus… Äkki just need märksõnad võiksidki sinu luulet iseloomustada?

Aga võibolla tõesti!

Noppisin veel mõned adjektiivid: eatu, sootu, nimetu, väsinu. Kas sa tunned end siis vana ja väsinuna, ka eatu ja sootuna?

Mõnikord küll, aga mitte kogu aeg. Neid momente on ka, aga mul on näiteks sugu olemas.

Kas mässad nende tunnete vastu, mis mõnikord rõhuvad?

See luuletus on konkreetse meeleolu jäädvustus. Nagu need pildidki kogus, mida Liis fotodena on jäädvustanud. Ta pole neid välja mõelnud. Mina samamoodi jäädvustasin ühe õhtu, kus ma seda tundsin. Aga teinekord ma tunnen jälle teisiti. Fotod on fragmendid reaalsusest nagu minu tekstidki, kuigi neis on vahest ka irooniat.

Lehekülg 18 annab, et sa nägid veidraid asju. Siin on nägemuslikud elukad, kes oleksid justkui droogidest vaimusilma kantud. Milline on sinu suhe alkoholi ja kanepi või sünteetilise kraamiga?

Ei, see ei ole droogiluule, see on tegelikult just selline, ütleme: lapsik, naiivne pilk asjadele, mis on tegelikult olemas, kuidas nad ühest rakursist välja paistavad.

Aga narkootilised tõukurid?

Ma tarvitan ainult alkoholi, olen igasuguste narkootikumide vastu ja igasuguste diilerite suhtes olen väga eitaval seisukohal. See ei puuduta ainult keemiliselt toodetud asju ja looduslikke narkootikume, vaid ka näiteks igasugust muud ajupahna. Paneksin iga kooli ukse kõrvale sildi ?Diilerid koolist välja!?. Ja see ei tähenda ainult seda, et ma ajaksin välja need, kes kanepit või amfetamiini levitavad, vaid ka need, kes tahavad sinna näiteks religiooniõpetust sisse toppida. See kõik on üks suur ajude segikloppimine ja sellist asja ei tohiks olla.

Su luule jätab sellise mulje, et äkki on su organismis mingid salapärased fermendid, mis toodavad hallutsinogeene ja annavad irreaalseid luulelisi impulsse?

Heh-eh-eee… Kust ma seda tean.

Oled iseendal paranoiat eritlenud?

Päris paranoiat võibolla mitte, aga mingeid muid komplekse küll.

Kui tugevalt sa enesevaatluse ja enda psüühilise analüüsiga tegeled?

Ikka tegelen.

Paned peegli ette ja vaatad oma sellist mina?

Kujundlikus mõttes, jah, peegli ja see eneses nokkimine on minu puhul täitsa olemas.

Saad sügisel 33 aastat täis. Kas tunned selle tähendusliku eaga mingi missiooni või vastutuse lisakoormat?

Sa tahad mind seostada Uue Testamendi peategelasega?

Jah, just nimelt!

Tead, mõned teised raamatud on mulle rohkem korda läinud.

Samas on su välimus jäik, käid rõhutatult mustas.

Ei, mitte rõhutatult, vaid lihtsalt mustas, panen selga selle, mis mul kapis on.

Su kapp on siis seest üleni must. Kas aluspesu on ka musta tooni?

(Näitab.)

Jah, on küll.

Enam-vähem. Uue Testamendi lugu on ka üks lugu maailma kirjandusloost, aga minu jaoks pole see mingi spetsiifiline lugu.

Aga sinu suhe raske rockmuusikaga?

Mitte kõige raskemaga.

Mõned lemmikud ja spetsiifilised asjad.

No need on minu nõrkused. Kanepit, amfetamiini ja LSD-d ma ei pruugi, aga mingite muude asjade, ütleme heliliste mõjude suhtes on mul sõltuvus. Konkreetselt näiteks: The Sisters Of Mercy, Joy Division, New Model Army.

Maod ja mitte ainult prantsuse maod vajavad helilist vibratsiooni, järelikult sinu psüühika vajab helivõnkelist massaaþi.

Jah, nii see tundub olevat.

Veel musta juurde tulles: on sul ka mingisugune flirt satanismiga või mingisuguste tumedate musta maagia jõududega?

Ei ole. Olen tegelikult paadunud ateist, eksistentsialist, ratsionalist. Igasugune müstika ja religioossus on mulle kauge.

Lõpetame ismidega: oled sa optimist või pessimist? Sa naerad.

(Naerdes.) Ma nutan.

Äkki tahad lisada midagi olulist või teha avalduse, lühikese manifesti?

Vaata, tegelikult on see paha asi, et viimasel ajal olen ma rohkem mõelnud meie ühiskonna probleemidele kui oma isiku või loomingu peale. Aga see oleks juba üks teine teema. Selles vallas oleks mul küll midagi öelda, aga see kukuks välja kuidagi kistud.

Sul on suur mure Eesti riigi ja rahva ja üldse inimese pärast?

Inimese pärast jaa. Inimesega ei tohi ikka igasuguseid sigadusi teha.

Aitäh.