Terekäsi Talvikesele

Talvike Mändla luulekogus „Käed“ on esil eneseotsingud, oma koha leidmine, inimeste head ja vead ja leppimine ebatäiuslikkusega.

PILLE-RIIN LARM

Tutvusin Talvike Mändlaga 30. aprillil bussis teel Rupsile. Talvikese luuletus „Olen seest tühjaks uuristatud känd“ luulekogust „Käed“ oli Liivi luuleauhinna kandidaat. Hea tekst ja huvitav noor autor, mõtlesin ja mõtlen nüüdki. Möödunud nädalal saime Tartus „Linnujämmil“ taas kokku.

Kuidas tulid kirjandusse? Sa ei kuulu ühtegi rühmitusse, ei ole ka ainuüksi Värske Rõhu „kasvandik“, kuigi seda siiski ka, samuti ei ole Sa puhtalt blogi- ega slämmiluuletaja … Natuke justkui kõike. Kui keeruline oma tekstide avaldamine alustavale autorile tagantjärele paistab?

Lapsena olin pidevalt raamatute keskel, mistõttu on justkui loogiline, et kirjandusest pean lugu ja et ma nii kaua kui mäletan, olen ka ise kirjutanud. Avaldamine oli kindlasti keeruline. Esmalt takistas ebakindlus, siis julgesin viimaks Poognasse¹ paar teksti üles panna. Ma ei mäleta, et oleksin sealtkaudu mingisugust tagasisidet saanud. Edasi saatsin tükk aega luuletusi Värskesse Rõhku, enne kui sealt viimaks jah-sõna tuli. Pärast seda uksed juba avanesid. Kindlasti aitas kaasa ka osalemine Kristiina Ehina loovkirjutamise kursusel, tänu millele oli mul ka esimest korda võimalus üles astuda festivalil „Prima vista“. Tartus elades osalesin luule­prõmmudel, praegu Tallinnas käin aeg-ajalt kirjandusõhtul „Viimane neljapäev“, kus on laval alati väga põnev seltskond. Kõik see mõjutab mu loomingut, aga tõesti, ühtegi kategooriasse või rühmitusse ma end liigitada ei oska. Piiripealsus ongi inspireerivam, võtan siit ja sealt just selle, mis mulle endale kõige paremini sobib.

Töötad lastekaitsespetsialistina. Küllap näed selles ametis vägagi tõsiseid olukordi. Mil määral luuletamine ja töö laste heaks teineteist täiendavad või tasakaalustavad? „Kätest“ lastekaitseseiku selgelt ei aimu.

Töös on tõesti väga tõsiseid olukordi, palju keerulisi emotsioone. Kirjutamine on üks viisidest, kuidas neid emotsioone endaga mitte kaasas kanda, teiste muresid enda õlule võtta. Luulet, mis neist peredest on inspireeritud, ei ole ma kusagil avaldanud. See on pigem kirjutamine iseenda heaks. Küll aga olen tööl kohtunud väga põnevate karakteritega, keda oleks lausa patt talletamata jätta: teen tasakesi katsetusi proosa ja draamaga ning sinna põimin neid küll.

Luuletuse „Olen seest tühjaks uuristatud känd“ põhjal võiks arvata, et „Käed“ sobitub ökoluule voolusängi. Enam kui mõned korduvad looduspildid ja -kujundid näib aga teost iseloomustavat märksõna „muutumine“: suurel määral on esil inimsuhted ja isiksuse kujunemine.

Käin nii sageli kui võimalik metsas hingejõudu ammutamas. Kindlasti on ka mu luules loodusearmastust näha. Märksõnad, millega „Käsi“ iseloomustaksin, on jätkuvad eneseotsingud, oma koha leidmine, inimeste head ja vead ja leppimine ebatäiuslikkusega. Võrreldes eelnevate kogudega on „Kätes“ ka rohkem kehalisust, jalad on rohkem maas kinni.

Millega veel hinge toidad? Mis on su viimane lugemiselamus?

Lisaks loodusele armastan väga muusikat. Käin kontsertidel, plaaditurgudel, et avastada uusi helisid ja vahel neid ka luulerütmi ümber tõlgendada.

Lugemiselamusena toon välja Loomingu Raamatukogus ilmunud Ilya Kaminsky „Kurtide vabariigi“, mida hiljuti üle lugesin ja mis lõikab väga teravalt.² Praegu on pooleli Italo Calvino „Kui rändaja talvisel ööl“.³

1 www.poogen.ee

2 Ilya Kaminsky, Kurtide vabariik. Tlk Carolina Pihelgas. – Loomingu Raamatukogu 2020, nr 32-33.

3 Italo Calvino, Kui rändaja talvisel ööl. Tlk Eva Ingerpuu-Rümmel. Koolibri, 2012.

 

Talvike Mändla „Luulesalv“