Trehvamisi Kalju Kruusaga

KADRI TÜÜR

Kalju Kruusa, Treffamisi. Tuum, 2004. Olen Kalju Kruusaga kohtunud mitmel korral, mõnelgi juhul täiesti ettekavatsetult. Sama võiksin öelda ka tema luule kohta. Kumba tüüpi kohtumised on olnud olulisemad või meeldejäävamad või silmiavavamad, selgub hiljem. Aga ?Treffamisi? on mu meelest küll selline raamat, mida tuleks lugeda rohkem poolkogemata kui ettekavatsetult. Võib-olla on see asjaolu ka põhjuseks, miks eesmärgile orienteeritud lugemine (nt. kirjutada lugemise järel tutvustus või arvustus) ei kipu selle teose puhul eriti vilja kandma. See lihtsalt pole viis, kuidas selle raamatuga asju ajada (vt. ka Jan Kausi ?Mina ja Kalju Kruusa? raamatus ?Enam Vähem? lk. 5).

Sest püüdes hakata ?Treffamisi? lugema, ei jõuagi kuigi kaugele, kui juba kuhjub lauale suurem ports raamatuid, käsi küünitub riiulist järgmiste ja järgmiste järele (hea, et riiul on lähedal), lugemine hargneb laiali, jõuab lõpuks ringiga vajaduse juurde uus raamat juurde võtta, aga selleks ajaks ei pea pea enam kõiki seoseid ja ühendusniite kinni ja isegi esimese raamatu juurde tagasipöördumine ei too mingit silmanähtavalt loogilist korrastatust. Iseenesest on Kalju Kruusa selle situatsiooni ise palju paremini ära kirjeldanud luuletuses *kyik viitab eelnenule (lk. 35). Seal on asi plaatide sattumises erinevatesse mängijatesse ja seejärel erinevatesse karpidesse, ?…kyik viitab eelnenule / aga eelnenu on sama / keeruline kui mu plaadid / aina sama muusika / olgu et teisest ooperist?. Niisiis on selle hargnemise taga pikem periood või pigem protsess ja see määrab ka tempo, milles lugeja oma avastusretki selles hargmikus sooritada saab. Nii on ennatlik loota, et Kalju Kruusa raamatu mõne päevaga loetud saaks. See kõik võtab tunduvalt rohkem aega ja hea asi selle juures on, et seda saab teha tükikaupa. Siin ei ole vaja edeneda punktist A punktisse B, et mõtet või tulemust kätte saada. Iva ilmneb ka juba asja väikeste palukeste kaupa noppides ja tuleb igal lugemisel natuke isemoodi. ? alul tulles oled nagu vette visatud kivi ? ringid lähevad laiali. ja siis vesi rahuneb asjad ilmnevad. (Aare Pilve raamatus ?Nägemist? lk. 26).

Eeltoodud tsitaat Aare raamatust on tegelikult Lauri Sommeri kirjutatud. ?Nägemist? ja ?Treffamisi? pealkirjad on sarnased oma põgusate taaskohtumiste ootuses. Või siis mitte nii põgusate ? kõik oleneb asjaoludest ja kohtujatest. ?Treffamiste? seosed teiste kirjutajate ja kirjutatuga on ühtaegu nii tihedad kui punktiirsed ja kohati ka raskesti kirjeldatavad, et ajalehejutus pole mõtet seda üritama hakatagi. See on vähemalt ühe tubli seminaritöö teema. Esialgse abina saab soovitada ainult Kruusa raamatu lugemist olukorras, kus käepärast võiksid olla näiteks Aare Pilve ilmunud kogud, ?Õigem Valem? ja ?Enam Vähem?, lisaks ehk ka ?Üheksavägine? ja ?Harakkiri?. Seostest ja joontest, mis ?Treffamiste? raamatus otsesõnu välja öeldud, võib omal käel tasapisi edasi libiseda, nii teistesse tekstidesse kui ka mujale, näiteks foto või muusika valda, kuhu aga lugeja tunneb endas kompetentsi olevat kirjutajale järgneda.

Kalju Kruusa hargnev luule tekitab kiusatuse targutada ja teoretiseerida. Olla mitte kaamera- vaid võrgusilm ? piisava hulga entusiasmi juures saaks selle kujundikese abil ehk ära kirjeldada isegi ühe modernismi ja postmodernismi põhilise erinevuse. Kui see poleks juba ajast ja arust püüdlus ? ja Kruusa luule juures ilmselt ka natuke kohatu ses mõttes, et isikliku maailmanägemise edasiandmine tundub mulle selles märksa olulisem kui mingisse voolu asetumine. Isikusidusat nägemist aga tarbeproosas pikalt üle kirjeldama hakata, võib karta, ei anna häid tulemusi. Pigem proovigu head lehelugejad ise nii poolkogemata ja treffamisi Kruusa maailma sisse kiigata. Suvi on selleks kindlasti hea aeg.