Üle õue lendas linde: „nullindad” eesti kirjanduses

Berk Vaher

Kas „nullindad” mitte polnudki „nullindad” ka selles mõttes, et uut ja jäävat sugenes nende aastatega kirjandusse üsna vähe, nii et paljuski oli see kümnend täitmata lootuste ja lubaduste aeg?        Olin Klassikaraadios nii kaua teinud kirjandussaadet „Spiikker”, et endalgi läks meelest, millal sellega alustasin. Nagu selgus – reedel, 13. veebruaril 2004, võttes üle varasema saate „Sõnaline” ja nimetades selle järgmisest kuust ümber. Viis aastat ja neli kuud hiljem, tänavu 11. juunil olin silmitsi sellega, et mu harjumuspärane eetri-egotripp jõuab lõpule. Aastaid eesti kirjandust vaaginud saade sai läbi, kadudes tükkis oma krabinate-kärinatega kangelaslikult  masukrokodilli lõugade vahele.

Aga kuidas muidu seda saadet püstipäi lõpetada kui kasutada võimalust olla esimene, kes võtab kokku kogu kümnendi kirjanduse? Saate lõpetuseks kõneldul põhinebki siinne jutt. Muidugi võib paljugi põnevat veel poole aasta jooksul juhtuda, nii mõnigi suurteos lisanduda, aga kui see saab olema senisest midagi kapitaalselt erinevat, eks kuulu ta siis juba loomuldasa uude kümnendisse. Mingit  edetabelit ega soovitusnimistut ei tule, pigem katse aru saada, mis neil aastail eesti kirjanduses aset leidis ja kuju võttis. Teadsin kohe, et mängin saates avalooks Kärt Tominga vastsel raamat-plaadil leiduvat laulu „Lendas linde” – refrääniga „üle õue lendas linde, palju halle ja üks valge”. Kui ma hakkasin neid „nullindaid” oma mõtteist-mälust läbi laskma ja lugesin ka kirjanduse aastakokkuvõtteid, siis tabasin end mõneti jahmatavalt äratundmiselt: kas need „nullindad” mitte polnudki „nullindad” ka selles mõttes, et uut ja jäävat sugenes nende aastate jooksul kirjandusse üsna vähe, kõik oluline pärineb justkui varasemast, nii et paljuski oli see kümnend täitmata lootuste ja täitmata lubaduste aeg, ka „ühehitiimede” aeg?

Ma tean, et see on päris räige väide ja eks ma ise hakkasin ka endas selle vastu sõdima, sest nii teoste kui kirjanduseluliste sündmuste  kui persoonide seast saab ju neid „valgeid” kokku rohkem kui ühe ka keset paljusid halle; ja muidugi võimaldab järgmine kümnend seda läbisaavat veel tublisti ümber hinnata. Ikkagi tundus märgilisena, et kui ma kogu kümnendi Vikergallupitega Vikerkaared enda ette tõstsin ja alustasin automaatselt 2000. aasta kevadel ilmunust, leidsin sealt mõistagi eest 1999. aasta kokkuvõtte, kus sai parimaks debüüdiks valitud Hirami „Mõru maik”. Teos,  mille kvaliteedi üle sajandivahetusel ja uue sajandi hakulgi palju väideldi, nii uudne ja harjumatu oli selle tegevustik, anonüümselt läänelik keskkond ja väljenduslaad; sellise kirjanduse tulekut kas oodati või kardeti. Pole ime, et mõni hilisem kirjutaja (näiteks Barbi Pilvre 2001. aasta kevade ELMis) mäletab „Mõru maiku” romaanivõistluse võitjana, kuigi ajalooline tõik on, et teos sai kolmanda preemia. Märgiline tundus avastus just seetõttu, et  seni ongi “Mõru maik” jäänud Hirami viimaseks raamatuks, ehkki varjunime taha peituv Mari Laaniste on mitmes kultuurivallas praegugi aktiivne. See lõi justkui eelhäälestuse „nullindatele”, mil ei tuldud ilukirjandusse enam ilmtingimata selleks, et sinna jääda või et seal pidevalt tegev olla – vana kooli elukutselise kirjaniku imago kõrval levis üha enam mitmel väljal tegutseva multitalendi kuju, kellele kirjandus on vaid üks paljudest võimalikest  eneseväljenduse vahenditest ja ilmtingimata mitte südamelähedasim; või kui ka on südamelähedane, võib kirjandusega seonduv tegevus jätkuda muudmoodi kui ise kirjutades.

Muidugi pole selles iseenesest midagi enneolematut, ent on siiski märkimisväärne, kui üürikeseks on 2000ndate kestel jäänud paljude eriti suuri lootusi äratanud uustulnukate „raamatukarjäär”. Nimetagem siinkohal niivõrd erinevaid autoreid kui Kadri Kõusaar, Priit Kruus, Mihkel Samarüütel, Lauri Pilter, Sass Henno … Tekitas ju Kadri Kõusaare debüütteos „Ego” 2001. aastal ilmudes samavõrd elavat keskustelu kui Hirami „Mõru maik” paar aastat varem (suuresti ka „Ego” autori toona kuidagi ebaliteratuurse meediakuvandi ja selle forsseerimise poolest); ent ometi suundus Kõusaar pärast debüüdi varju jäänud teist (ja literatuursemat) raamatut „Vaba tõus” hoopiski edukalt  ja veel skandaalsemalt filmindusse. Uudsete turundusnippidega kogus kõmu ka Priit Kruusi osalusel valminud kolme noorautori kogumik „Koopia” ning sellele järgnenud sooloteos „Ring ümber teiste” figureeris mitmetes küsitlustes 2002. aasta parima debüüdina – kuid see on ühtlasi seni viimane raamat temalt, kes asutas seejärel hoopis noorteajakirja Värske Rõhk ja oli mõnda aega selle peatoimetaja. Mihkel Samarüütel üllatas sajandivahetusel  oma avangardsete novellidega, avaldas kümnendi alguses kaks raamatut, kuid pärast 2003. aastat on ilmunud vaid üksikuid fragmentaarseid tekste ajakirjades. Lauri Pilter pälvis auhindu ja küsitluste esikohti 2004. aastal oma teosega „Lohejas pilv”, kuid on seejärel samuti jätkanud tõlkijana ja teist teost pole järgnenud. Sass Henno võitis 2004. aasta romaanivõistluse oma teosega „Mina olin siin”, millest tänaseks on valminud menukas film;  küllap see oli ka viimane romaanivõistlus, mis eesti kirjandusele tõesti suuremat mõju avaldas. Ent kuigi Hennol ilmus ka vahva lasteraamat „Mereröövlimäng” ning raamatuna anti välja seni vaid Bahamapressi netilehel seisnud debüütromaan „Elu algab täna”, on tänaseni ilmumata võiduromaanile peatselt lubatud järjed ning järjekordselt eesti kirjanduse uueks täheks nimetatu on paraku kaua vaikinud. Seda vaikinute rida võiks veel aina pikendada,  kas või TNT üürikeseks jäänud järjekoosluse raames välgatanud poeetide Rolf Liivi ja Kaarel Kressaga, romaanivõistlusel tähelepanu pälvinud Maarja Oderiga, just kümnendi algul palju lootusi tekitanud Matt Barkeriga, kes aga 2002. aastast saati samuti pole ühtki raamatut avaldanud jne, jne.

Need autorid, kes on läbi 2000ndate kirjanduselus domineerinud, alustasid ju kõik juba vähemalt eelmisel kümnendil. Mitmes suunas oma mõju kasvatanud Erakkond on ju enamjaolt ikka 1990ndate nähtus – nagu ka too Tartu NAK, mida viimastel aastakümnetel selle nime all teame. Võib muidugi ka väita, et fs on hoopis teine loominguline isiksus kui 1990ndate François Serpent või Snakesnake ning et Urmas Vadi on 2000ndatel kujunenud hoopis mitmekihilisemaks ja lüürilisemaks kui too 1990ndate kirjandusõhtuil pulp-burleskseid absurdijutte esitanu –, kuid tõigaks jääb,  et nendegi autorite kirjanduslik start toimus juba 1990ndate lõpu noorautorite laines ning õigupoolest on nad mõned vähestest, kelle loominguline identiteet uuel kümnendil tuntavalt muutus. Võib ka väita, et Andrus Kiviräha rahvakirjanikustaatus mitmekümne-tuhandelise läbimüügiga romaanide autorina on puhtalt „nullindate” nähtus, kuid temagi käekiri oli suuresti välja arenenud juba 1980ndate lõpu  ajakirjanduslikes debüüttekstides ning tema massimenu juurdub tõigas, et 1990ndatel oli ta vaat et ainus naljakas humorist. Veelgi võib väita, et (:)kivisildnik sai meediamanipulaatorina täide õide puhkeda ikka tänu meedia ja infotehnoloogia arengule 2000ndatel, kuid teadagi alustas temagi pauguga juba ühest varasemast kirjandussituatsioonist ja edasine on olnud selle suure paugu järelkaja. Rääkimata siis Jürgen Roostest või eriti varakult alustanud  Elo Viidingust või Karl Martin Sinijärvest (kelle viimane soolo-luulekogu ilmus samuti juba 2002. aastal!) või teiselt poolt hoopis vanemaist 2000ndail erilisse huvivälja tõusnud autoritest nagu Ene Mihkelson, taasavastatutest nagu Nikolai Baturin või edukalt jätkanuist nagu Jaan Kaplinski; kõik nad olid kirjanikena ju juba varem „valmis”, lihtsalt lugejate aeg jõudis uue sajandi hakul neile järele.

Oma raamatutega valdavalt praegusesse  kümnendisse kuuluvad autorid kipuvad oma staatuselt vastuoluliseks. Nii näiteks on 1999. lõpul debüteerinud Piret Bristol vaatamata mitmetele kiitvatele arvustustele ikka püsinud underground’i künnisel, kuulumata palju premeeritud ja üleilmselt tuuritavate luuletajate „klubisse”. Küsitlustes esile tõstetud ja auhindadega pärjatud püsivalt avaldavaist uustulnukaist saaks ehk ainuliselt 2000ndail esile tõusnud autoriks pidada vaid Indrek  Harglat, kuid temagi seisab ju endiselt „ulme” ja „tavakirjanduse” vahel, olemata ikka veel täienisti viimases kaalukamate tegijate kilda vastu võetud – ning tõdegem, et kümnendi algupoolel õige laiarinnaliselt keskväljale tungimise märke näidanud ulmekirjanikud on kümnendi teises pooles valdavalt oma subkultuuri tagasi kandunud. Eks see ole subkultuuride tava; nii nagu punkluule ei saanud ka 2000ndate algusse kandunud inkorporeerimiskatsete  kiuste „pärisluule” osaks, nii tunduvad praeguseks peaaegu lakanud olevat ka katsed käsitleda „päriskirjandusena” Chalice’i ja teisi räppareid – ornamendina on nad endiselt pildil, vist aga mitte enam luulepreemia nominentidena. Ulme juurde naastes võiks intrigeerimisi küsida, et kas tulevikuaja puudumine eesti keeles (vähemasti keele argikasutuses) mõjutab kirjandust niivõrd, et tulevikulisus või Jaak  Tombergi juurutatud termin „ekstrapolatiivne kirjutamine” meie kirjanduse keskväljalt tegelikult puudub?

Harglagi on ju samuti ennekõike alternatiivajalugude looja ning üleüldse võib tõdeda, et XXI sajand ei ole kirjanduses kaasa toonud mingit erilist futurismipuhangut, mida XX sajandi popkultuuris sinna projitseeriti; pigem just on süvenenud mineviku taasavastamine, olgu siis realistlik-ajaloolises võtmes, nagu teeb Tiit Aleksejev või Andrei  Hvostov, või retroliste kultuurimärkidega ja stiilikihtidega mängimises (Kivirähk, Heinsaar, miks mitte ka mõned Kivastiku näidendid) või üha enam tunnustatult ka mäluparadokside autopsühhograafiana (Madis Kõiv või Ene Mihkelson või Jaan Kaplinski), või siis lausa elulooliselt – eesti kirjanduse lahkunud esinumber Jaan Kross oma 2003. aasta „Kallite kaasteelistega” näitas ehk selle suuna massimenulisena kätte, või oli see siiski pigem Jaan Kaplinski  või hoopiski Õnnepalu alias Tode alias Nigov („Harjutused”!), või Vahing ja Unt oma Spiel’imeenutustega, mine tea … Eks see tänane eluloobuum ole sündinud paljude kirjutajate koosmõju tunnetatud vabaduses olnust omatahtsi rääkida. Ning Mihkel Raua fenomenis on kindlasti suur osakaal ka meedia kollastumisel. Või siis tegeldakse proosas tuleviku asemel ikka tänase argielu askeldustega, kartmata „olmekirjandusena” triviaalseks põlastamist – ja sedagi annab teha nii erinevalt kui Peeter Sauter ja Mari Saat või ka Tarmo Teder või uuemaist tulijaist Armin Kõomägi, Jan Kaus, Peeter Helme …

Kuigi näiteks Kausi puhul on tänaseni raske öelda, milline see „tema” (nägu või rida või stiil) siis ikkagi on. Ühelt poolt on Kaus vaatamata juba 1994. aastal ilmunud väiketiraažilisele debüüdile ehk kõigist mainituist kindlaimalt 2000ndates, erinevalt KõomäestHelmest juba ka mõned kauem ajale  vastu panna lubavad teosed kirjutanud; teiselt poolt on ta ju katsetanud niivõrd erinevaid kirjapruuke, et ma küll ei tihka ennustada, mis ta käe all järgmiseks juhtub. See, et Kausi kirjanikuidentiteet ei ole veel kinnistunud (mine tea, ehk jõuab koguni debüütteose ümberhindamiseni?), teeb ta jätkuvalt huvitavamaks kui Jürgen Rooste või Elo Viiding, kes on ikka ristseliti omandatud rollis kinni ning sestap üllatusvaesemad.

On ju 2000ndate proosas veelgi autoreid,  keda on väga raske ühele või teisele või kolmandale liistule tõmmata, minevikupuurijaks või olmekompijaks arvata: sel kümnendil kultusstaatusest oma „Hobusega eikusagilt” korraks „suure eesti kirjanduse” künnisele sattunud ja siis valusalt läbi põlenud Jüri Ehlvesti looming on mõistatus senini ja ka äsja ilmunud põnev ettekandekogumik „Spiraali lagunemine” ei pruugi seda kuigivõrd lahendada. Ometi – omailmaliste fantasmagooriate  meistrid (olgu need siis tulevikulised või üldse reaalajast välja paigutatud) nagu ennekõike Nikolai Baturin või ka Mehis Heinsaar või mõneti küllap ka Ervin Õunapuu on tänases eesti kirjanduses endiselt jäänud kuidagi võõraks, nad on erandid, mis kinnitavad reeglit, kutsudes esile nii imetlust kui ka põlgust ja mõistmatust. Väärib tähelepanu, kuidas Heinsaar kümnendi algupoolel ja kulmineeruvalt 2001. aastaga oli paigutatud „eesti kirjanduse  päästja” rolli ning kuidas ta sealt kümnendi keskpaiku ilmunud romaani „Artur Sandmani lugu” tõttu mu arvates ebaõiglaselt mitmete kriitikute poolt maha kisti, ehkki novellikogu „Rändaja õnn” tõi kaasa teatava rehabiliteerimise. Küllap võis sellist ümberkäimist omajagu mõjutada kontrast, mille Heinsaar oma temaatika, stiili ja kuvandiga (või antikuvandiga) lõi toonasele popkirjandusele, Kenderi-Rakke-Kõusaare liinile, mis omakorda kutsus ju esile veel hulganisti kõiksugu labasemaid jäljendusi. Palju kõmu tekitanud popkirjandus aga sai läbi mõne aastaga: Rakke taandus teleseriaali kirjutama, Kõusaar filmi väntama ja Kender kurat teab kuhu (mis ei tähenda, nagu ta 1990ndatel mahakäinud Kivisildniku kombel järgneval kümnendil ootamatult naasta ei võiks) – ja nii sattus ka Heinsaar hoopis teisenenud taustsüsteemi, kus algupäraselt kirjanduselt oodati juba mingit kolmandat imet:  panoraamset romaani tänapäevast, minevikupainete mõtestamist või mida veel (eeldades, et kriitikud järjekindlalt teavad, mida nad tahavad).

Pakub pinget oodata, kuidas võetakse vastu ju ka poeedina alustanud Heinsaare kaua oodatud luulekogu, mis võib veel käesolevasse aastasse mahtuda. 2000ndate eesti luule vabavärsiline, argielust kujundeid koguv ja sotsiaalkriitiline põhiliin on kriitikas küll nii  palju kordi manifesteeritud, et mul jääb üle seda vaid nentida: justkui enesestmõistetavalt auhindade nominentideks ja laureaatideks kvalifitseerumise, kirjandusmeedias figureerimise ja festivalidel käimise alusel näib olevat välja kujunenud mingi „eliitekipaaž”, mis koosneb küll omajagu eriilmelistest autoritest, kuid kelle ühisosa määrab kümnendi luule „hea tooni”: Jürgen Rooste, Elo Viiding, fs, Asko Künnap, Karl Martin Sinijärv ehk isegi pigem  sümboolselt kohal oleva patriarhina; Jan Kaus, kui ta luuletab, mõnikord Triin Soomets, vahel ja teatava osa kaudu oma loomingust Kalju Kruusa, viimasel ajal üha enam Maarja Kangro … Nähtavasti ei üllata ma selle nimekirjaga kedagi ja jällegi – kui sinna kampa satub mõni NAK-lane nagu Aapo Ilves või Vahur Afanasjev (ent esinemistele ei kunagi Indrek Ryytle, kuigi sellele saab tuua ka mittekirjanduslikke põhjendusi) või erakkondlane nagu Lauri Sommer  või Kristiina Ehin või Mathura või Aare Pilv (aga mitte kunagi näiteks Marko Kompus), on need pigem reeglit kinnitavad erandid, vastukaalud, mis toovad põhiliini selgemalt esile; nagu ka luuleülikuteks kujunenud Doris Kareva ja Andres Ehin. Eks ka kõik nood autorid ole ühel või teisel moel oma luules argisuse suunas liikunud (kuigi näiteks Aare Pilv on iga koguga üllatanud – kindlasti on ta üks kümnendi tipptegijaid ning selle kestel nähtavusse kandunud taju- ja kirjaviiside leidlikumaid läbimängijaid, aga mitte ilmtingimata sellena ära tuntud ja tunnustatud). Iga „eliitekipaaži” kuuluva autori loomingus on midagi ja mõndagi, mis mullegi meeldib, ent ometi tundub luuleparnass kuidagi ettearvatav ja stagnatiivne; proosas on pilt segasem ja üllatusvõimalusi rohkem (isegi kui võimalusi ei kasutata või kasutamisi ära ei tunta).

Aga mis sest ikka kurta – suuresti  sellisele Tallinna-kesksele eliidile täienduseks ja vastukaaluks on ju kümnendi jooksul võimendunud Lõuna-Eesti autorite eneseteadvus, läbikäimine ja ugriliini tegevus ning teiselt poolt ka mõne poeedi pürg leida kontekst avaramast maailmast (Mathura). Aga ehk on 2000ndate eesti luule võtmeisik, paljude tekstides kummitaja, uute suundade peamine näitaja-tagasikutsuja ja miks mitte ka territoriaalne tasakaalustaja hoopiski Hasso Krull –  Tallinna-Kütioru vahet kodu-käija, nüüd põhiliselt hoopiski Tartus eluneja ja ka ikka alati mingist suuremast maailmast tulija; et kümnendihaku postmodernistlike teooriate vahendajast on tänaseks saanud ennekõike uuspaganliku vaimulaadi triksterlik kandja, ütleb kümnendi jõujoonte ja nende muutmisvajaduse kohta ka nii mõndagi. Samuti ütleb nii mõndagi, et kümnendi lõpul pärast pikka rühmituste kriisi esile tulnud  kooslus Purpurmust.Org üritab juba ületada nii paikkondlikke vastandusi (Tartu-Tallinn, suurlinnad – „muu Eesti”, Eesti – muu maailm) kui stilistilisi erisusi kui ka vahet „liikmete” ja „publiku” vahel; eks nad võlgnevad omajagu sama taotlevale ajakirjale Värske Rõhk, mis kümnendi keskel tegevust alustas ja saavutas selle, mida ei saavutanud üürikeseks jäänud rühmitused nagu TNT teine ja kolmas ilmum, Mung või !peatus (ega ka võidurelvastumise  korras protežeesid jahtivad talendikütid, mina sealhulgas): uue noorautorite laine tekitamise just siis, kui seisak või pausi- või uneaeg tundus kõige sügavam, nagu selle täitsid rühmitused kümnend varem.

Ja nii võibki öelda, et see üks valge lind, mis 2000ndail õuele lendas ja kõige eredamalt paigale jäi, oligi Värske Rõhk. Ehkki – nagu Vikerkaare tulek 1986. aastal kuulutas 1990ndate saabumist, võib ka Värske Rõhk juba praegusest kümnendist rohkem mõjutada järgmist. Paljugi uuest luulest ja proosast on ju närvetavalt konservatiivne ja kujutlusvõimetu, keeleliselt ja elutunnetuslikult pealiskaudsetes stampides kinni. Ent samas on ka pea kõik kümnendi keskpaiga ja teise poole eredamad uustulnukad end ajakirjas korduvalt ilmutanud. Enim tähelepanu äratanud debütantidest ehk vaid Anti Saar on sellest mõneti irdu jäänud, või ka end kavakindlalt Tallinna kirjanduseliiti  töötanud Peeter Helme (kelle „Septembrit” seeläbi paistavad ka ülistavat ennekõike Tallinna ajakirjanikud, samas kui uusimas Värskes Rõhus saab romaan Tartu koolitüdrukult Carrie Raiendilt kriitikakonkursi võidutöös valusalt ja täpselt vastu magu). Teised noorautorid Tuuli Taulist Mikk Pärnitsani ja Martin Vabatist Barthol Lo Mejorini on Värske Rõhu püsiautorid; ja kui siinses ülevaates olen keskendunud luuleleproosale, on põnev, et mitmed teised „rõhklased”  (Maria Lee, Diana Leesalu, Jim Ashilevi, Paavo Piik) on viimasel ajal keskendunud hoopiski draamaõpinguile. Uue kümnendi keskne žanr? Ületootmist ju seni vähem, konkurentsi ja kildkondlikkust vähem, rohkem teid lahti teistesse kultuurivaldkondadesse ja kultuuridesse …

Uusimas Värske Rõhu numbris sisaldub ka intervjuu viimatise Alveri preemia võitjaga, multitalendist tekstimänguri Urmo Metsaga.  Ja see tuletab meelde, et laiapõhjaline (ja uut peavoolu kujundav?) Värske Rõhk kasvas ju otseselt välja avangardajakirjast Vihik, mille esile toodud autorite ring (Erkki Luuk, Kiwa jt) on mulle endiselt mitmeti südamelähedasim osa 2000ndate kirjandusest, aga vististi jätkab pärast mõningaid märkamisi ja pärgamisi sama underground’ina kui alustas. Kummati – kui tahta „nullindatest” leida teost, mida eluja keeletunnetuslikult POLEKS SAANU D varem  kirjutada ega vist sellisena ka kusagil mujal kui „nullindate” Eestis, siis on selleks ikkagi Kiwa „Roboti tee on nihe”. Valdur Mikita kui eksperimentaatori ja „metsiku mõtleja” fenomen annab siiski enamaks lootust ka „Y-kirjanduse” tuleviku osas; on seegi märgiline, et tema viimatine raamat ja andreas w kaua oodatud kogumik ilmusid lähestikku. andreas w on eakaaslasele Mikitale avalikkuse ees nagu teatepulga üleandja, mõtles ju ta juba 1990ndatel geriljana kirjasõnas nii, nagu uuel sajandil oleks põnev ja inspireeriv mõelda, ning Mikita elab selles uue sajandi kirjas juba lustiga ja vabalt.

Lõpetuseks: ka suured kirjandusfestivalid on uue aja Eestis ju 2000ndate nähtus (mis algas eesti raamatu aastaga?) Prima Vista alustas 2004, tänavu käivitus Tallinna festival, kuhu lülitus „Sotsia” ja lülitub Põhjamaade luulefestival. Eks needki aita kirjanduslugu kokku ja  ümber kirjutada. 2000ndate kokku- ja ümberkirjutusele andsin siinkohal loodetavasti hoo sisse.