Ühe imeliku vana mehe helge romaan

Michel Houellebecqi „Häving“ on küll morbiidne, ent samal ajal autori kõige kaunim ja lootusrikkam teos.

VALNER VALME

Igal teosel on kaks poolt: nähtav ja nähtamatu. Read, mida loeme, ja read, mida pole. Kaadrid, mida näeme, ja filmi teine pool, see, kus viibime ise, see, mis jääb kaadri taha, seal, kus asuvad lavastaja ja kaamerad või autori sulg. Prantsuse üks armastatumaid (põhjusega) ja vihatumaid (põhjusega) kirjanikke Michel Houellebecq on loomingus langetanud raskeid valikuid ja osanud need reljeefselt nähtavaks teha. Nagu ikka populaarsete kirjanikega, paljud hindavad teda kõrgelt, teised taunivad, aga ka need teised on teda lugenud.

Kunstiteos, olgu skulptuur, raamat, film või muu, peab alati maailmaga ebavõrdset võitlust. Ma ei pea silmas ainult mõõtmete erinevust, vaid seda, et maailm sisaldab ka nimetatud teost, mis peab ühtlasi mahutama ka iseenda eripära maailmas – ja seda on juba rohkem kui senine maailm. Võib küsida, mida ja kas üks või teine teos maailmale lisab. Vähe on autoreid, kes suudavad end kehtestada ja kelle loomingust saab maailmakirjanduse osa – kui mõtleme maailmakirjanduse all midagi, mida tõlgitakse, mis osaleb dialoogis teiste kultuuride kirjandusega, mis peegeldab elu ja mida elu tagasi peegeldab. Houellebecq on end kehtestanud pühendumusega: ta on elanud tööle, täpsemalt, töös elab ta end välja, sest ta on korduvalt eri sõnastuses öelnud, et vihkab meie maailma ja ühiskonda ega armasta elu. „Need, kes armastavad elu, ei loe,“ on üks tema kuulsaid lauseid. Siit on lühike samm veendumuseni, et kirjanik ei pea meeldima, sest kirjanik vahendab maailma, mis talle ei meeldi.

Houellebecq kui võitluskunstnik

See rõve maailm on üüratu, lõputu, sellega sõtta astuv teos aga eos tilluke alge, mis peab seda peegeldama. Kuna teos on maailma osa, siis tekib skisofreeniline suhe: teos ei meeldi ka kirjanikule endale, kes ometi töötab armastuse ja pühendumusega. Sügav ja puudutav looming saabki olla ainult skisofreeniline. Vaid nii on võimalik mitte alistuda maailmale.

Houellebecqi relvadeks on muu hulgas olnud iroonia ja künism. Tema viimane romaan pole aga üldse küüniline ja on vaid veidi irooniline. See on pigem liigutav ja isegi harras. Nagu kojujõudmine. Kui koduks saab pidada lähenevat surma. Selle ligemale hiilimisega näib autor „Hävingu“ tänusõnades leppivat – „arvestades minu eluviise,“ nagu ta ütleb. Houellebecq on alles 68aastane, mis pole veel mingi vanus, eriti kirjanikule, aga ilmselt tunneb ta, et ei jaksa enam sõdida kõige ja kõigi vastu. Leebus ei saabu inimeste ellu mitte ainult lõpu eel, vaid ka teatud selgushetkil.

Houellebecqi on süüdistatud islamofoobias, rassismis, mees- ja muus šovinismis. Ainult kehv kirjanik ei kogu oma pea kohale süüdistusi, ning liiga lihtne ja odav oleks Houellebecqi pidada parempopulistlikuks vanaks valgeks täiks, kes tahab koos Le Peni meelsetega Euroopale vaenumüüri ümber ehitada. See oleks tühistamine, mida mõned Prantsuse vasakpoolsed väljaanded on püüdnud ka teha, eriti pärast „Hävingut“, mis ei hävita enam kedagi ega midagi, küll aga seab jätkuvalt kahtluse alla inimese õnne võimalikkuse.¹ Küllap maksavad Houellebecqile kätte tema skandaalsed avaldused meedias, mistõttu mitmed Prantsuse kriitikud ilmselt ei suuda tema romaane enam võtta asjana iseendas. Pelgalt tema loomingule tuginedes näib siiski, et näiteks „Alistumises“ (2015) ehk samas teoses, kus Houellebecq näitab islamistumise ohte, kritiseerib ta ühtlasi vana valget Euroopat.² Romaanis „Platvorm“ (2001), aga tegelikult oma loomingus läbivalt, kritiseerib ta seksi kaubastamise motiivi kaudu kapitalistliku ühiskonna moraalset allakäiku.³ Ma ei taha olla autori advokaat, aga seesuguseid seisukohti saab tema romaanidest välja lugeda.

Seks ei pruugi olla eriti seksikas

Paljud maailma hädad tulevad Houellebecqi silmis – tema teostes sageli, eriti efektselt aga „Elementaarosakestes“ (1998)⁴ – valge mehe seksuaalsest frustratsioonist, rahuldamata või ka rahuldatud ihadest ning võimetusest tegelikult armastada. Leidsin Houellebecqi guugeldades terveid lehekülgi temalt nopitud nihilistlike tsitaatidega. Mustade kaantega salmikud ning tumedate mõtetega inimeste telefonimärkmikud saavad kosutavat täidet: elu siiski on sitt.

Houellebecqi viimase aja sõnavõtud osutavad kahjuks igas suunas radikaliseerumisele. Ta räägib nüüd sellest, et valge rass peaks läänemaailmas ohjad enda kätte tagasi võtma ja põlisprantslased tõstma relvad Prantsusmaa moslemikogukondade vastu.⁵ Ja et Donald Trump on hea president.⁶ Ta õigustab isegi Putinit.⁷

Isegi parimate kirjanike seas on inimesi, keda isiklikult tunda ei tahaks, seda teame juba Celine’i näitel. Siit on lühike samm nende eiramiseni. Ma ei tea, kust see piir läheb. Hitleri ega Putini teoseid ma ei loeks, sest ma ei taha tunda oma vaenlast. Ma ei ole luuraja, ma olen kirjandushuviline. Samal ajal aga on kirjandus elu osa, mitte võlukunst klaas­kastis. Satun nõiaringi. Nõiaring on teisisõnu tunnetuse küsimus. Tunnetus on lihtne asi. Öelgu Houellebecq meedias mida tahes, tema raamatud on targad ja panevad mõtlema.

Lootus elab isegi pärast surma

Houellebecqi paremradikaliseerumine ja kibestumus veidral kombel „Hävingus“ ei kajastu. Vastupidi, Aafrika pagulast Maryse’i on kujutatud soojusega ning tema väljasaatmise ohust rääkimises peegeldub hoopis autori kaastunne ja etteheide süsteemile. Peakangelase vennale Aurelienile on Maryse lausa päästeingel. Leidub teisigi tegelasi, kes astuvad lugeja ette neutraalses või pigem positiivses valguses, kuigi pole põlisprantslased.

Üleüldse, „Häving“ ei ole see, mis ta paistab või mida Houellebecqilt oodata võiks. Teos algab maailmalõpuhõnguliselt (lõpp on Houellebecqi teostes niikuinii pidevalt lähedal), tundub, et maailma on üle võtnud a) tehisaru, b) tulnukad, c) ülivõimekad inimlikud jõud, bondifilmilik üleilmne kurjuse jõud. Võib-olla on nende eesmärgid hoopis õilsad: ehk tahetakse parandada inimkonna vigu? Aga kas seda ei väida ka natsid või Vene sõjakurjategijad … Võib-olla annab autor mõista, et kurjus (või ükskõiksus) juba valitseb maailma ning kurjusest vabanemiseks ongi tarvis tehisaru või tulnukaid – sest inimesi piiravad liiga aeglased ja kohmakad üldtunnustatud reeglid, mida kõik maailma riigid niikuinii ei järgi.

Asja hakkavad siiski uurima Prantsusmaa jõu- ja luureametkonnad ning parimad infotehnoloogia asjatundjad. Aktsioonid ja märguanded samal ajal jätkuvad. Ootamatult saab järgmistel lehekülgedel peategelaseks keskealine majandusministeeriumi ametnik Paul, vaatamata kõrgele ametikohale ja privileegidele küllaltki tühine ja silma­paistmatu tegelane, kelle abielu kauni Prudence’iga on tardunud seisus. Houellebecq on valinud peategelaseks täiesti tavalise tüübi, kelle elu siiski haarab lugejat. Paul arutleb Arthur Conan Doyle’i Sherlocki-lugusid lugedes: „.. ilmtingimata oli tarvis romaani .., et jutustataks kellegi teise elust. Ja tegelikult .. need teised elud ei pidanud olema isegi põnevad, Arthur Conan Doyle’i erakordset kujutlusvõimet polnud isegi tingimata tarvis, jutustatud elud oleksid võinud vabalt olla sama igavad, sama ebahuvitavad kui tema enda elu, nad pidid lihtsalt olema teistsugused. Seejuures pidid nad olema, ja selle põhjused olid juba seletamatumad, välja mõeldud; ei biograafia ega autobiograafia oleks sobinud“ (lk 439).

Kirjanik paneb peategelase arutlema oma fiktsionaalsuse üle. Too jõuab mõttekäigu jooksul arusaamale, et igav inimene on väljamõelduna parem, ka igavaid tegelasi on lugejaile vaja, sest nendega saab samastuda, ning järeldab, et keskpäraste inimeste väikse amplituudiga elu, erinevalt näiteks Napoleoni omast, paneb tema, Pauli teadvustama, et tema enda elu pole olnud päris mõttetu, kui sellest on mõtet kirjutada. „Ühesõnaga, ta oli elanud,“ ütleb autor kolmandas isikus tegutseva peategelase kohta mõttekäigu lõpus (lk 439). Ilus avaldus tavaliste inimeste toeks kirjanduses ja elus. Siin näitab autor lugejale oma teose nähtamatut osa, seda, mis jääb kaadri taha, tehes nähtavaks oma mõtteilma.

Hakkab tunduma, et Houellebecqi eesmärk ei ole olnud esitada kõike mustis toones, vaid ta näeb olemas, aga sageli eiratavaid musti toone nii selgelt, et ei saa neid eirata. Isegi oma helgeima, leebeima, ainsa lootusrikka romaani pealkirjaks paneb ta „Häving“, ning selles ka hävitakse. Autor asetab peategelase olukorda, kus tema õde, usuinimene Cecile on sunnitud vennale ütlema: „Sinu eest ei ole nagunii mingit mõtet palvetada, see oleks peaaegu jumalateotus, palved ei mõju sinu peale, sest oma sisimas sa ei taha elada. Elu on Jumala kingitus ja Jumal aitab sind, kui sa ennast ise aitad, aga kui sa keeldud Jumala kingitusest, siis ei saa ta sinu heaks midagi teha, kuigi põhimõtteliselt pole sul isegi õigust sellest kingitusest keelduda“ (lk 441).

Houellebecq kujutab sügavalt religioosset Cecile’i teoses sümpaatiaga ega luba isegi usukaugel Paulil õde aasida.

Huligaan ei saagi üllatada uue süsteemišokiga, vaid sellega, et taandab ühiskondlikud süsteemid teisejärguliseks ja annab tähenduse üksikisiku pisikesele märkamatule elule. Ühel hetkel, mida võiks pidada vähim lootusrikkaks, ütleb Houellebecq elule „jah“ ning lepib seejuures ka surmaga. Ta ei anna lootust mitte ainult oma tegelastele, vaid kogu inimkonnale.

Pöörded isiklikus elus panevad maailma seisma

Globaalsete ja poliitiliste sündmuste teisejärgulisus süveneb romaani jooksul sedamööda, mida traagilisemaid pöördeid võtab tegelaste eraelu: Pauli isa halvatus, Pauli haigus, Priscilla ema surm ja nii edasi. Ja mida enam esineb õnnetusi, seda tugevam on armastus järelejäänud või haigete tegelaste vahel – ka see seos on pöördvõrdeline.

Lugesin „Hävinguga“ samal ajal Tan Twan Engi ajaloolist romaani „Uste maja“. Seal pakub peategelane Lesley kirjanik William Somerset Maughamile romaani­teemana välja radža Brooke’i hullu ja võimsa kuju, ent Maugham vastab, et radžast ei saa huvitavat juttu. „„Ei saaks …“ Naise silmad läksid uskumatusest pärani. „James Brooke rajas ainsa Euroopa kuninga­perekonna idamaades, ja see perekond on tänini troonil, veel seitsekümmend aastat hiljem. Tema elu pidi olema ometi seiklusi ja tegusid tulvil.“ „See oli tõesti sündmusterohke elu – kuid sellest puudus üks tähtis element. [—] Tema elus ei olnud armastust. Ja lugu ilma armastuseta … lihtsalt ei tööta.““⁸

Houellebecqi iroonia pole siiski täitsa kadunud. See avaldub näiteks selles, et mitmed tähtsad ja globaalsed küsimused, mis lubasid oodata esimestel lehekülgedel poliitilist ja/või ulmelist põnevusromaani, jäävad vastuseta. Houellebecqi poliitiline filosoofia ei jää siiski vaka alla, ta vaatleb sündmusi päevapoliitikast pikemas perspektiivis. „.. põlvkond, kes oli saavutanud võidu Hitleri üle, oli teinud seda selge teadmisega, et ta võitles Headuse leeris,“ mõtiskleb Paul oma ülemuse Bruno sõnade üle (lk 466). Autori arutlusest saab järeldada, et Esimeses maailmasõjas ega pärast Teist maailmasõda pole asjad nii selged olnud. Kaude võib siit välja lugeda põhjuse, miks läänemaailm on jäänud siiani pehmeks Venemaa terrorirežiimi vastu: oma osa mängib hirm, ent peamine on see, et küsimust ei nähta üheselt, erinevalt sellest, kuidas hinnatakse natsi-Saksamaa kuritegusid. Kuigi „Hävingu“ tegevus on viidud aastaisse 2026–2027, pole romaanis esiterrorist Putinist haisugi. „Häving“ ilmus originaalis 2022. aasta jaanuaris ehk napilt enne Venemaa sissetungi Ukrainasse. See teema on seega jäänud Houellebecqist kommenteerimata.

Tõlketeos on täpne ja selge. Võib-olla eelistanuksin vaid paaris üksikus kohas lühemaid vorme („pöörlev tool“ vs. „pöördtool“ jm).

Kokkuvõtteks

Endiselt tasub lugeda Houellebecqi romaane. Pigem ei tasu lugeda tema intervjuusid ega arvamusartikleid.

Houellebecq lubas kunagi kirjutada romaani õnnest ja harmooniast. Arvan, et „Häving“, mis jääb autori sõnul tema viimaseks romaaniks, ongi see teos. „Hävinguga“ oleks ilus lõpetada Houellebecqil kirjutamine ja lugejal tema tekstide lugemine – nii jääb ta meelde pigem oma ilukirjandusliku loomingu, mitte ajakirjanduses aetud lobaga. Võib-olla koguni tasuks juhul, kui suudetakse eraldada autor tema loomingust, pärast „Hävingut“ kõik Houellebecqi teosed üle lugeda – tema targem ja kenam (ma ei saa siiski öelda: parem) pool ilmneb tema loomingus.

1 David Caviglioli, „Anéantir“, le roman de Houellebecq, le plus politisé, le plus catholique et… le plus raté. – Le Nouvel Obs 4. I 2022. https://www.nouvelobs.com/bibliobs/20220104.OBS52863/aneantir-le-roman-de-houellebecq-le-plus-politise-le-plus-catholique-et-le-plus-rate.html

2 Michel Houellebecq, Alistumine. Tlk Triinu Tamm. Varrak, 2016.

3 Michel Houellebecq, Platvorm. Tlk Indrek Koff. Varrak, 2016.

4 Michel Houellebecq, Elementaarosakesed. Tlk Indrek Koff. Varrak, 2008.

5 Nicholas Vinocur, The radicalization of Michel Houellebecq. – Politico 17. I 2023. https://www.politico.eu/article/the-radicalization-of-michel-houellebecq/

6 Michel Houellebecq, Donald Trump Is a Good President. One foreigner’s perspective. Tlk John Cullen. – Harper’s Magazine 2019, jaanuar. https://harpers.org/archive/2019/01/donald-trump-is-a-good-president/

7 Von Niklas Bender, Der neue Untergang des Abendlandes. – Frankfurter Allgemeine 16. XII 2022.

https://www.faz.net/aktuell/feuilleton/debatten/michel-houellebecqs-rechtsruck-provoziert-frankreich-18539612.html

8 Tan Twan Eng, Uste maja. Tlk Tiina Randus. Varrak, 2024, lk 100-101.