Uus ?Arhipelaag?

Kaarel Kressa

Julge ja siira vene ajakirjaniku erapooletu raamat sõjast ?terrorismiga? Huvi T?et?eenia sõja vastu oleks Anna Politkovskajale hiljaaegu, mil teda Beslani poole suunduvas lennukis tõenäoliselt mürgitada üritati, saatuslikuks saanud.

 

Anna Politkovskaja, TEINE T?ET?EENIA SÕDA. Hotger, 2004.

 

Läänes (ja üha rohkem ka siinmail) on kombeks T?et?eenia kriisi suhtuda viisakalt ning vaoshoitult. Kuigi kõik ei väida Saksa kantsleri kombel, et räsitud vabariigis elluviidud valimised olid vabad ning õiglased, välditakse üldiselt tõsisemat kriitikat, mida Putin pühaduseteotusena võiks tõlgendada. Niigi väga mõõdukaid näpuviibutusi kammitseb veelgi hiljuti Beslanis toimunud verine pantvangidraama.

 

Vene armees valitseb distsipliin

Silma kinnipigistamine pole vaid poliitilise eliidi pärusosa. Mõne aja eest oli mul tuline vaidlus Helsingi ülikoolis õppiva sõbraga, kes leidis, et põhimõtteliselt on t?et?eenid oma saatuse ära teeninud: on ju selge, et Venemaa ei saa lubada oma territoriaalse terviklikkuse kahtluse alla seadmist. Mainisin mokaotsast, et see ei õigusta veel genotsiidi. Oh teid, eestlasi, ohkas üliõpilane, oleks juba aeg vabaneda vaenulikkusest oma suure naabri vastu.

Võimalik tõesti, et vahistatud terroristide õigusi siin-seal rikutakse, ent seda teeb ju ka Ameerika Iraagis (inimõigused Iraagis näivad Helsingi ülikoolis kuuluvat kohustuslikku õppekavva). Genotsiidist rääkimine olevat siinkohal ilmne liialdus. Mainisin filtratsioonilaagreid, ?puhastusoperatsioone?, külade lauspommitamist ja inimrööve, mida föderaaljõud läbi viivad. ?See ei ole meie sajandil võimalik,? ütles üliõpilane lihtsalt ja vaatas mulle oma selgete silmadega otsa. ?Vene armees valitseb ju ometi distsipliin.?

 

Meetodid pole muutunud

Anna Politkovskaja raamatut ?Teine T?et?eenia sõda? võib valitud teema valulikkuse ja ohtlikkuse poolest võrrelda teise kuulsa dissidentliku teosega ?Gulagi arhipelaag?. Mõlema autoriks on venelane, kes pole rahul oma kodumaal valitseva õigusetuse ja valelikkusega. Mõlema raamatu algusest leiab stseeni, mis kirjeldab autori arreteerimist, vahe on vaid selles, et Sol?enitsõni kui sõjaväelasega tegeles Smer?, ajakirjanikust Politkovskajaga aga FSB. Vähemalt ülekuulamismeetodid ei ole seitsmekümne aastaga põrmugi muutunud, on ehk pisut üllatavgi, et organid selle aja jooksul ühtegi eriti uudset võtet pole välja töötanud.

Need ülekuulamised ei jäänud Politkovskajale viimaseks kokkupuuteks oma kodumaa eriteenistustega; Beslani pantvangikriisi kajastama sõitnud ajakirjanik tegi Aerofloti lennukis teed tellides vea, mis oleks talle äärepealt saatuslikuks saanud. Vahejuhtum lõppes nii FSB kui Politkovskaja jaoks õnnelikult, sest ehkki kriisi kajastama naine ei jõudnud, jäi ta ometi elama. Kui kauaks sõltumatu ajakirjanik Vene tänastes oludes ellu jääb, on paraku kahtlane.

?Teise T?et?eenia sõja? kirjutamisel on kasutatud lihtsat meetodit: autor käis linnades ja külades ning vestles rahulike elanike ja föderaalväelastega. Usutlust ühegi terroristiga siit ei leia, iseseisvuslaste seisukohti esindab Ahmad Zakajevi intervjuu raamatu lõpus. Autori stiil on emotsionaalne, sageli tundub, nagu oleks Politkovskaja kirjutades võidelnud nutuga. Sama võiks ette heita ka Sol?enitsõnile, kuigi isiklikult arvan, et inimsusevastastest kuritegudest rääkides ei peagi kantseleikeelega piirduma. Igal juhul on antud teos nii ilu- kui ajakirjanduslikult tunduvalt rohkem väärt kui varem ilmunud Alla Dudajeva raamat ?Tuhande esimene?.

 

Vahet on raske teha ? kõik kannavad maski

Politkovskajat ei saa süüdistada faktide ilustamises ? näited on tõepoolest võikad ? ega kummagi vaenupoole eelistamises. Beslani lihunikku ?amil Bassajevit, islamifundamentalismi ja Mashadovi ägedat oponenti, iseloomustab ta kui inimest, kes on raha eest valmis kõigeks. Aslan Mashadov on Politkovskaja arvates tahtejõuetu ning löödud mees, kellel pole enam mingit reaalset võimu. Siiski möönab ajakirjanik, et vabalt valitud presidendina on Mashadov ainus legitiimne isik, kellega Moskva võiks rahukõnelusi pidada. Rahuläbirääkimised ja sõjategevuse lõpetamine on muide ainsad nõudmised, mis vastupanuliikumisele on alles jäänud. Riiklikust iseseisvusest ei saa enam juttugi olla, sest kümme aastat sõda on purustanud nii riigi majanduse kui inimeste lootused normaalsele elule. Üksikisikutel on valida, kas liituda mõne sõjasalgaga või jääda koju, kus surm võib tulla nii puhastusoperatsiooni* läbi viivate föderaaljõudude kui t?et?eeni võitlejate käe läbi. Vahet on raske teha, sest mõlemad pooled kannavad maski… Siiski kardetakse venelasi rohkem. Alhan-Kala nüüdseks mõrvatud külavanem ütleb Politkovskajale: ?Meie omad on bandiidid. Föderaalid aga tegutsevad konstitutsiooni nimel.? Mitmed kohalikud elanikud kahtlustavad föderaaljõude isegi võitlejatega koostöö tegemises.

Üks, mida t?et?eenid vene sõjardite juures mõista ei suuda, on nende suhtumine omadesse. Kohalikud venelased kannatavad sõja käes veel rängemaltki kui t?et?eenid, sest neil pole klanni, kes nende käekäigu pärast vastutust tunneks. 16aastastesse vene sõduritesse suhtub Politkovskaja sügava kaastundega, sest erinevalt ?puhastusoperatsioonidel? palgaväelastest jääb neile poistele vaid kahuriliha roll, tihtipeale hukkuvad nad omaenda kaaslaste käe läbi.

On karta, et kunagi jõuab kätte aeg, kui T?et?eenias pole enam midagi ?puhastada? ja ligi 100 000-liikmeline väekoondis saabub tagasi kodumaale. Arvestades eluviisi, millega need sõdurid on harjunud, tunnen ma venelastele kaasa. Et Politkovskaja toob ära ainult kaks näidet sõjaveteranidest miilitsate ja OMON-laste käitumisstiilist, tasub järelduste tegemiseks lugeda ka Kadri Liigi artiklit ?Kartke miilitsaid!? (19. IV 2004). Samas ei ole Putin rumal mees ja võib oma võidukad väed ka lihtsalt mujale viia.  

* Puhastusoperatsioon ei ole minu ega Politkovskaja väljamõeldud propagandistlik termin. See on ametlik mõiste, millega tähistatakse Vene vägede erioperatsioone, sisuliselt marodeerimisretki.