Väljanäitusele pandud Helga Nõu

ANDRUS KASEMAA

Olen kirglik mälestuste lugeja. Võib-olla on Rutt Hinrikusel tõesti õigus, kui ta ütleb 2011. aasta augustikuu Loomingus, et neid inimesi, kes loevad romaane, on järjest vähem ning et tänapäeva inimene tahab rohkem midagi tõelist, mitte väljamõeldud tegelasi. Ehtsaid mälestusi, tõelisi kohti, ajalugu, mõista ennast teiste mälestuste toel. Võib-olla on asi selles, et raamatuid ilmub palju ja keegi ei jõu neid lugeda. Ja hea romaan on haruldus. Ka mälestustel ja mälestustel on vahe, aga algallikast pärit lool on siiski mingi omaette väärtus. Helga Nõu nimega seostuvad muidugi kohe Rootsi, väliseestlased, tema hoogsad noorsooraamatud. Kord keskkoolis ma lugesin neid, vabatahtlikult, need olid tõesti head, igav nendega ei hakka. Helga Nõu oskab põnevust hoida. Juba pealkirjad on tal omamoodi: irriteerivad, huvitavad, ligitõmbavad. Kes veel oleks kirjutanud sellised romaanid nagu „Tõmba uttu!“, „Kass sööb rohtu“, „Appi!“, „Jääauku“, „Kuues sõrm“. Ja muidugi mu arust parimatest parima – mälestusteraamatu „Valetaja. Mälestused, tõeotsimised“ (2011).

Oma suurele mälestusteraamatute-lugemusele vaatamata pole ma iial kohanud nii originaalset pealkirja nagu „Valetaja“. Ikka on mälestusteraamatu pealkirjaks pandud midagi igavat, „Minu elu“ või „Mälestusi“. Või „Aegade sadestus“ … Kui mõni poliitik kirjutaks mälestusteraamatu pealkirjaga „Valetaja“, siis oleks super, aga nad ei kirjuta. Viimati lugesin näiteks üht 1990ndate keskel välja antud nõukogude aja poliitiku mälestusteraamatut ja see oli lihtsalt igav: seal on kõike varjatud, see on üldsõnaline – ainult eneseõigustus. See kõik on niigi lugejal teada. Mitte et peaks paljastama, aga niisama, ilma midagi paljastamata ka ei saa. Peangi ütlema, et seetõttu oli „Valetaja“ raamatuna märksa huvitavam ja terviklikum kui juubelikogumik „Kas sa Tammsaaret oled lugenud?“. Viimasel on muidugi oma väärtus, aga just „Valetaja“ täiendusköitena, kommentaarina, iseseisvalt jääb see väheütlevaks. Seal puudub see siiruse hoog, mis „Valetajas“, sest „Valetaja“ on siiras, kohati isegi väga valusalt aus. Mina ei tea, kas ma nii aus oleksin julgenud olla. Igatahes, lugedes neid raamatuid järjest, tekkis mul lõpuks tunne, et Helga Nõu on inimesena väga puhta hingega. Teistsugune. Omamoodi nagu tema pealkirjadki. Võib-olla selle maailma jaoks liiga puhas ja natuke liiga usaldav.

„Kas sa Tammsaaret oled lugenud?“ on, nagu öeldud, juubeliraamat (ja need on enamasti veidi oma pidulikkusest kammitsetud), Rutt Hinrikuse koostatud kogumik Helga Nõu 80. sünnipäevaks. See sisaldab meilivestlusi, eluloolisi fotosid, Nõu maalide reprosid. Igati väärikas teos Eesti Kultuurilooliselt Arhiivilt, panus eesti kirjanduse ajaloo uurimisse ja talletamisse. Huvitavama osa sellest raamatust moodustabki vestlus kirjandusest, kirjutamisest, loominguprotsessist, loomingumõnust, karakterite otsimisest ja kujundamisest. Helga Nõu kirjutamise ja kirjanik olemise kogemus: mis on kirjutades kõige olulisem, keerulisem, põnevam? Arutletakse kriitika üle: kas kirjandus üldse vajab seletajaid? Raamat mõjub teatud mõttes lühikese loovkirjutamiskursusena. Hinrikuse ja Nõu vestluses tundsin nii mõndagi ära. Kohati oleks nagu iseenda mõtteid lugenud või seisnud samade moraalsete dilemmade ees, just selles, mis puutub kirjutamisse ja kirjutamata jätmisse.

Raamatu teatavaks puuduseks on nagu intervjuuraamatute puhul sageli see, et räägitakse kõigest, aga mitte millestki lõpuni. Vastaja on julgem kui küsija ja nii jäävad mitmed teemad viisakalt pooleli just seal, kus alles huvitavaks läheb. Oleks võinud veel küsida, valusamalt, julgemalt. Kirjanduses pole mõtet olla viisakas. Viisakas on üldse kirjutamata jätta. Tartu ja Uppsala vahelist merealust kaablit pidi oleks võinud rohkem ja julgemaid küsimusi teele saata. Lõpuks on ju kirjanikul alati vabadus vastamata jätta.

Kuid nagu öeldud, toimib see vestlusraamat väärt lisaköitena Helga Nõu originaalsele mälestusteraamatule „Valetaja“. Omaette väärtus on fotod, mis annavad edasi väliseestlaste eluolu, siiralt mõjuvad ka Nõu maalide reprod. Kui Nõust ei oleks saanud väliseesti andekamaid prosaiste, oleks tast võib-olla saanud tähelepanuväärne maalikunstnik. Kunstipisik on Helga Nõu peres geenides: tema onu ja onupoeg olid maalijad. Kõige mõjuvam Nõu maal on selles raamatus 1985. aastal maalitud „Põgenemine Tartust“. See repro naelutas mu enda külge ja kummitab siiani. Väga võimas, ürgne mälupilt põgenemisest. Nii nagu kirjanduses kasutatakse sõnu mõtete-tunnete edasiandmiseks, on Nõu selles maalis suutnud valguse ja varjudega anda edasi ängi, tühjust, aja seismajäämise tunnet: see tühi jõgi jäi sinna, see ilma kalameesteta ja lotjadeta Emajõgi, sest kõik, kes vähegi on saanud, on põgenenud või ootavad kannatlikult kodus, mis edasi saama hakkab. See õhtuvalguse kuma Emajõel … on ikka veel seal … põgenejate mälestustes. Hästi tabatud.

Rutt Hinrikuse ja Helga Nõu kirjanduslik eluloovestlus ühes piltidega ongi selline väike Helga Nõu juubeliaasta väljanäitus. Väga ilus. Aga heade asjade puhul on ikka see, et tahaks veel. Näitus jäi natuke väikeseks, avamispidu lõppes varakult. Vähemalt jõudsin õigel ajal koju ja hommikul ei ole pea haige ega öö otsa raamatu lugemisest silmad punased. Kindlasti soovitan huvilistel lugeda „Valetajat“ enne kui kogumikku „Kas sa Tammsaaret oled lugenud?“. Eelmise täienduse ja laiendusena on viimane igati omal kohal ja teretulnud. Ja hea meelega jään ootama „Valetaja“ järge, „Valetaja“ II köidet, et saada teada veelgi tõtt. Sest kes on kirjanik, kui mitte valetaja, kes räägib tõtt?