Vana Narva on surnud. Milline neist?

Narvas ja Narva-Jõesuus ning umbes 15-kilomeetrisel teelõigul nende vahel on sõjahaudade ja -monumentide kontsentratsioon Eestis ilmselt kõige suurem.

KAAREL VANAMÖLDER

Kui päris-Eesti inimene satub Narva, tõdeb ta üsna pea positiivse üllatusega: „Oi, siin polegi nii jube“. Pigem otse vastupidi: Narva on äge ja teistmoodi ning linnas toimetavad vahvad inimesed. Peaks päriseestlane jääma koguni paariks päevaks, jõuab ta kindlasti mõelda kunagisest „maailma kauneimast linnast“, Põhjamaade barokk-pärlist, mida enam pole, kuid mis tuleb tingimata taastada. Niisuguse suhtumise hea näide on kümne aasta tagune Sirbi Narva erinumber.¹

Narvas tundub olevat, vaatamata kogu tema paeluvusele, siiski justkui midagi ajutist, ebaõiget, mis tuleb tagasi korda panna, õigeks seada. 1994. aastal sai minu vanaisa kingiks Oleg Kotšenovski Narva linna ajaloo ülevaate,² kuhu kinkija on kirjutanud pühendussõnad: „Küllap tuleb aeg, mil ta jälle oma rahva leiab …“ . Aeg möödub, viies viimsedki inimesed, kes veel sõjaeelset linna mäletavad. Mõte Narva õigeksseadmisest tundub tänaseks olevat jäänud pigem läinud kümnendite retoorikasse ning on asendumas leppimisega, et ilmselt jääb linnas pikemaks ajaks kõik samaks. Nooremale ning trendikamale kultuuripublikule paistab see sobivat: Narva on turvaline ja viisavaba võimalus justkui Venemaa külastamiseks. Seal on aga siiski käibel euro ning levib Wifi. Nii kohtab keldrikõrtsides paarisaja kilomeetri taha sõitnud särasilmseid eksootikajahtijaid pealinnast, kuigi täpselt samasuguseid urkaid leidub hulgi ka Tallinnas.

Narva külje all, piki jõge, asuvad linna vanad kalmistud, mille seisukord peegeldab hästi linna minevikku ning elavate sidet sellega. Nagu on kirjutanud Werner Bergengruen, on kõik vanad linnad nekropolid: „Vanas linnas võib olla rahvast kui palju tahes; mis on seal elavate arv seal elanute arvu kõrval?“.³ Vana Narva elanikud on ikka veel jätkuvalt Narvas, Siivertsi kogudusekalmistutel, kuid neid on raske külastada. Kunagised majesteetlikud hauamonumendid, -kabelid, ristid ja malmaiad on mattunud tihedasse, kohati läbipääsmatusse võssa, vajunud viltu, tassitud minema või sõjas purustatud. Tegemist on mälupaigaga, mida ei paista kellelgi tarvis olevat – koht ei kõneta pärast sõda saabunuid ega ka ajalugu õigeks keerata soovijaid. Veel 2011. aastal ei olnud paika näiteks Narva turismikaardil, seevastu mõnisada meetrit eemal paiknev Narva garnisoni kalmistu ning Põhjasõja monument olid olemas, rääkimata siis tankist. Võsa vahel kõrgub mingi ime läbi püsti jäänud perekond Hahni rahula malmist valatud neogootilike elementidega hauatähis, mille alla on ilmselt maetud ka Narva pikaajaline linnapea Adolf Theodor Hahn (1832–1914). Narva-Jõesuu kuurordi rajaja, linna heakorra ja parkide edendaja jne nimi kummitab linnaruumis praegu vaid bastionilt jõe äärde viiva Hahni trepi näol. Viimasel ajal on linnavõim küll hakanud kalmistuid võsast (ja hauatähistest) puhastama. Muinsuskaitseselts on sinna paigaldanud viitasid, kuid vana Narva surnuaedade ning surnute tulevik terendab pigem minevikust puhastatud pargi­alana. Vaadates Siivertsi kalmistuid, võib rahumeeli tõdeda, et vana Narva on surnud, ning kui kõnelemegi linna võimalikust taastamisest, siis peame silmas vaid hoonekehi.

Piirilinnad on sageli veidi iseäralikud. Seal elavad kõrvuti erikeelsed inimesed ja linnasiluette ilmestavad pühakodade mitmesuguste vormidega tornid. Piirilinnas viibides võib tunda end justkui nagu välismaal ja kodus ühtaegu. Lisaks kõigele jookseb sellest veel läbi piir ise koos piirivalvurite ja kontrollpunktidega.

Vanade piirilinnade ajaloos kipub pahatihti korduma muster, kus rahulõim katkeb sõjaga, igapäevased asised toimetused asenduvad hirmu, põgenemise ja suure õnnetusega. Narva ajalugu on piirilinna ajalugu. Linna on ehitatud ja siis jälle hävitatud, majad on tundmatuseni muutunud, elanikkond vahetunud, tänavad nihkunud ning seda kõike mitte ainult aastal 1944. Kui Pontus De la Gardie’ juhitud Rootsi väed 1581. aasta sügisel linna Vene käest tormijooksuga vallutasid, lubati sõduritel motivatsioonipaketiks ööpäeva jagu vabalt rüüstata ja linlasi tõurastada. „Siis läks seal Narvas tapmiseks ja mahalöömiseks lahti. Seal ei antud armu noorele ega vanale,“ tõdeb rootsimeelne Balthasar Russow tunnustavalt.⁴

1919. aasta 6. juunil on lähetanud ihupuhtuse pärast mures sõdur Narva rindelt emale Tallinnasse postkaardi: „Armas ema. Siin saadan sulle narwa sündmustest, eks ole kole, mull on üks weike palve. Saada mulle pesu natuke [—] kui sa näks misuke särk mull selljas on, sa ei üttleks et mina sinu poeg olen. Ma ei julge sanna minna pesu pole ma sand.“⁵ Postkaardi esiküljel seisavad sõjaväelased ja tsiviilriides inimesed madalal perroonil, selja taga Narva 1870. aastal ehitatud vaksali ja seda ümbritsenud linnaosa jäänused. Praegune, järjekorras juba kolmas Narva rongijaam on ehitatud 1953. aastal pärast viimast sõda lammutatud Peetri kiriku kividest, kirju on aga Narva rindelt koju saadetud nii enne kui ka pärast Vabadussõda. Ilmselt pole liialdus väita, et Narvas ja Narva-Jõesuus ning umbes 15-kilomeetrisel teelõigul nende vahel on sõjahaudade ja -monumentide kontsentratsioon Eestis kõige suurem. See on nagu sõjamälestiste lunapark, kus eri rahvastele leidub ajamajakaid viimase kolme sajandi kon­fliktide kohta. Siivertsi kalmistute taga asub näiteks Eestis ainus memoriaal Loodearmee sõduritele, kes surid valdavalt tüüfusesse.

Mäletan üht kena päeva varasügisel, kui kolasime Narva ümbruses ühe väga asjaliku Rootsist pärit endise sõjaväelasega, kes takseeris Narva 1700. aasta lahinguvälja ning elas sündmustele erilise detailitäpsusega kaasa, poetades ühel hetkel märkuse, et tema vaarisa olnud perepärimuse järgi karoliinide ridades ning osalenud rünnakus. Vakatasin üllatunult, sest Eestis perekonnamälu enamasti nii kaugele ei ulatu.

Mõeldes Narvale kui piirilinnale, tekib tahtmine hoopis kiuslikult küsida, kas pole linna minevikku ajadimensioonis jälgides häving, küüditamised ja üüratud inimkaotused pigem hoopis läbiv joon, n-ö tavapärane refrään, mille viimast kaja me veel lihtsalt õnnetuseks liiga hästi mäletame. Pärast iga hävingut ehitatakse linn jälle üles, tulevad uued inimesed, naasevad endised elanikudki ning kõik jätkub. Mõte on kuidagi lohutav ning ehk avaneb nii võimalus leppida teadmisega, et vana Narva on surnud. Nagu on tegelikult surnud kõik teised vanad Narvad enne seda. Varasemad kihistused on aga alles mullapõues, nii et arheolooge ootab sadu ruutmeetreid uut informatsiooni Narva mineviku kohta. Selle kõige läbikaevamine on ju märksa lihtsam kui näiteks tiheda hoonestusega vanades linnasüdameis.

Muidugi jääb päris-Eestist tulnu hinge ikkagi midagi nagu kriipima – ei ole see Narva ikka päris tavaline linn. Ei peagi olema. Piirilinnu polegi palju. Küll pakub Narva minevik aga väga tugevaid kontraste ning on siinsamas käeulatuses. Isegi hruštšovkade vahel ja nende näolgi.

1 Sirp nr 20, 19. V 2006.

2 Олeг Коченовский, Нарва. Градостроительное развитие и архитектура. Валгус, 1991.

3 Werner Bergengruen, Surm Tallinnas. Varrak, 1999, lk 7.

4 Balthasar Russow, Liivimaa kroonika. Alamsaksa keelest tõlkinud Dagmar ja Hermann Stock. Hotger, 1993, lk 333.

5 Postkaart asub TLÜ akadeemilise raamatukogu Baltica osakonna fotokogus, Msc K1-117 (66-491) 1687.

---

---

KAAREL VANAMÖLDER on ajaloolane. Oma Tartu ülikoolis kaitstud doktoritöös on ta käsitlenud kommunikatsioonivälja Rootsi Läänemere-provintsides XVII sajandi lõpul. 2004. aastast on Vanamölder Tartu ülikooli Narva kolledži õppejõud ja 2014. aastast Tallinna ülikooli Balti regiooni saksa ajaloo ja kultuuri assistent.

Kuidas Narva tänaval aru saada, kes on kohalik ja kes käib seal lihtsalt tööl? Kas narvalasel on oma identiteet? Kas on võimalik eristada, kes narvalastest on eestlane või venelane?

Tegemist on kahtlemata lõbustavate küsimustega, mille puhul on äärmiselt lihtne libastuda stereotüüpide lihtsustatud maailma. Nõndasamuti võiks küsida, kas Sirbi toimetuse liikmeid oleks võimalik kuidagi eristada ütleme näiteks … üle-eestilistel ajalehetoimetuste suvepäevadel Narva-Jõesuus? Kui jah, siis mille järgi – kultuurisära silmades, eriline vaimne hoiak, intuitiivne kiindumine sealsesse koduloomuuseumi, mis asub majas, kus on elanud A. H. Tammsaare? Esitatud küsimustele on muuseas ühel või teisel viisil andnud ülevaatliku vastuse Katri Raik oma raamatus „Minu Narva“.

Narvakatel on kindlasti olemas identiteet ja turvaline ruum, kus tuntakse end kodus. Kellel meist poleks? Kas see peab tähendama üksnes Narva ja Narva-Jõesuu ruumi, on muidugi iseasi. Kindlasti mõjutab piir ning selle igapäevane ületamine paljusid ning nõnda ei tule imestada, kui aprillis Narvas korraldatud töömessil sai üks Viljandist tulnud ettevõte vastuseks: „Olen töötanud Kohtla-Järvel ja Ivangorodis. Viljandis pole ma kunagi käinud, aga see pole takistus“, nagu vahendab ajaleht Põhjarannik (13. IV 2016). Võib eeldada, et Viljandi asemel külastab vastaja näiteks märksa lähemal asuvat ja „pisut“ suuremat Peterburi. Tarvitatavate keelte hulk on kahtlemata oluline faktor tuttava ruumi määratlemisel, kuid seegi pole unikaalselt iseloomulik vaid Narvale.

Narvas töötades õppisin ehk ennekõike seda, et mida lähemal millelegi olla, seda keerulisem on anda must-valgeid vastuseid. Näiteks öelda, milline on või peaks olema Narva.