Vangilaager ja luule

Olev Remsu

Harri Asi, PÄRAST PLAHVATUST. “Eesti romaanivara”, Eesti Raamat, 2005. 203 lk. Kui Torontos ühel vastuvõtul mõni nädal tagasi Urve Karuks mulle selle raamatu kätte surus, oli ta kindel, et Harri Asi nimi mulle midagi ei ütle. Aga mulle meenus, kuidas ühel kenal päeval tuli sõber Jüri Adams kooli, kaasas masinal ümber tipitud luulekogu “Heiastused”, autoriks meile kõigile toona absoluutselt tundmatu Harri Asi. “Elab Kanadas,” sosistas Jüri, ja iseenesest mõista oli see ainult pluss. Väliseestlane ei saanud kirjutada halbu luuletusi, ja nii me seda kogu siis oma kultuurikambaga neelasime ja imetlesime. Aastakümnete tagant oli meelde jäänud vaid autori nimi, kuid mina võisin kinkijale raudselt öelda: “Kuidas ei ütle? Tean teda ammu-ammu.”

 

Liiga sotsialistlik?

 

New Yorgist Amsterdami lennates võtsin lühikesel ööl raamatu kätte, lülitasin ookeani kohal norisevas lennukis kohtvalgustuse sisse ja üllatusin: see on välja antud kodu-Eestis, järelikult tiibleb teist korda üle Atlandi! Noh, ega kodune kraam pruugi kehvem olla, pealegi märkasin tiitellehe pöördel kohe, et tegemist on teise trükiga, esimest korda ilmus teos Torontos 1967. aastal. Janika Kronbergi järelsõnast saab lugeda, et käsikirja esimene variant valmis juba 1955. aastal, ent lükati mõlema väliseesti kirjastuse poolt tagasi. Ortos peetud asja koguni liiga sotsialistlikuks, lausa kommunistlikuks! Nõnda et autoril tuli teos välja anda oma kulu ja kirjadega, isegi kirjastuse nimi Libra tuli endal välja nuputada. Ja kõigest hoolimata pälvis romaan 1969. aastal väliseesti kõrgeima, Henrik Visnapuu auhinna kui parim uudisteos paguluses.

 

Oh-oo, kindlasti väärib süvenemist!

 

Kohe saab selgeks, et plahvatus on sõda ning varjamatult autobiograafilises romaanis kirjeldatakse vangilaagrielamusi Belgias.  Ent muud aja- ja kohamääratlusinfot napib. Lugeja peab ise pead murdma, et leida lahendus teda alati  huvitavatele esmaküsimustele (kes, kus, miks, millal ja kuidas?), vastuseid ei tooda talle kandikul ette. Ei kirjeldata niivõrd olustikku, pigem selle peegeldust peategelase silmades ja teistes meeltes. Tegemist on luuletaja psühholoogilise seestjälgimisega, millel meie kirjanduses on eeskujusidki Reed Morni ja Leo Anvelti romaanide näol. Mida siis see jälgimine endast kujutab? Minu arvates on kirjeldatud Freudi superego, mis nagu meie ajust välja roniks ning otsekui kõrvalt takseeriks, mida me mõtleme, mida me tunneme, kuidas me olukorda suhtume. Igal inimesel peaks seesugune mõõdik olema, ainult et enamasti ei saada sellele pihta, veel vähem mäletatakse superego otsustusi-hinnanguid-järeldusi. Leidub inimesi, kes säärase tüütu putuka tahtsi endast eemale peletavad, veel vähem aga sellest lugeda soovivad. Muuseas, Morni ja Anvelti teoste vastuvõtt on kõikunud väga laias vahemikus: leidub kiitjaid, leidub laitjaid, ülekaalus on need, kes üldse huvi ei tunne.

Ainult et Asi on eelkõige luuletaja, tema keeletaju on omane poeedile. Siin asi klapib. Inimese/tegelase hingeseisundi kirjeldused vajavad rikkalikku sõnavara – ja kes teine võiks seda etemini teha kui poeet? Minu meelest paneb kirjaniku alati proovile seksuaalakti kujutamine, lugege, kui kenasti teeb seda Asi: “Hämaras tagatoas olid nad löönud põlema ühises ja kiires tules. Ei enam mõistust, ei ainukestki mõtet peas. Ei lage ega seina. Ei voodit ega valvureid teises toas. Oli vaid mingi kohutavalt kiire ja rabelev kukkumine. Mingi kärestikuline voolamine, milles ta oli tormanud kaasa väikese tahtetu tilgana, suutmata seda peatada, suutmata midagi mõelda” (lk 11).

Edaspidigi ei kirjelda Asi mitte niivõrd tegevust, vaid tegija tunnet, tema sisekaemust. Niisugune peabki vist psühholoogiline proosa olema, eks ju? Detailid loovad usaldusväärsuse ja tõetruuduse. Prostituudi ette võtnud Pauli enda karakter kannatab aga liialduste all, tundub kohati võltsina. Kas tõesti saab üks vanginimene olla nõnda armutu vereimeja ja kröösus? Miks ta siis armastust vajab, kui talle nodi tähtsam on? Ka dialoog on liiga luuleline. Paistab, et seegi on tekkinud poeedist autori sees, pole just mahlakast elust maha kirjutatud.

 

Kompromissitu sõjavastasus

 

Mõnikord lonkab luuletajal prosaistile vajalik kompositsioonitaju: Asi maalitud kartsapäevad venivad, venivad ja venivad, kordus järgneb kordusele. Kirjeldatud ei olekski nagu objekti (kartsa ja Pauli kongis), kirjeldatud oleks otsekui kirjeldusvahendit, see on keelt kogu oma täiuses. Ja kes suudab nautida keelt, see võib lugeda kartsapäevi nagu luuleridu. Väljendusoskus ise on kunst. Ent pärlid asetseksid otsekui mingis kaoses, korrastav element jääb töntsiks. Kujundireas esineb ka ilmselge fakt: lk 32 on juttu Rebase rügemendile Neuhammeris jagatud suusasaabastest.

Ikka rõhutatakse, et tegemist on sõjakaotaja hingesoppidega. Aga kas võitjal võiksid need olla teistsugused? Asi seestpoolt kirjeldatud tapmised, kiindumus relva kui elupäästjasse ei tulene minu meelest asjaolust, et tema peategelane sattus sõjas nn valele poolele. Kas sõjas saabki olla õiget poolt? Asi kompromissitu sõjavastasus on humanisti õige positsioon, sõltumata siis sõdimise tulemusest.

Täiesti loogiliselt ja teose olemusega kokkusulanduvalt on hästi palju juttu luuletamisest. Tsiteeritakse oma südamevenda Heiti Talvikut, kirjeldatakse, kuidas Meelismaa vangilaagris oma esimesed värsid kirjutab ning mida ta seejuures tunneb. Loomepsühholoogia uurijaile peaksid need leheküljed kindlasti olema hindamatu tähtsusega autentne info. Teised luuletajad võivad kõrvutada oma loomeprotsessi Meelismaa omaga.

Ja veel. Ma olen üsna ohtralt lugenud Nõukogude vangilaagrite koledusest, Belgias lühikest aega Teise maailmasõja järel paiknenud inglaste oma on Asi kirjelduses ehtne peasilitamine. Ja kuidas see rusub peategelast! Mis siis, kui autori alter ego oleks sattunud NKVD küüsi ja Siberisse? Täname siiski saatust, et seda ei juhtunud ning et eesti kirjandussegi kuulub mahedama režiimiga koonduslaagri sõjavangi vaatlus, mille poolest on näiteks Lääne-Euroopa maade kirjandus üsna rikas.