Vean kihla, mon ami, see on veri!

Aarne Ruben

  Agatha Christie, Hercule Poirot. Kogutud lühijutud. Inglise keelest tõlkinud Johannes Aavik, Gea Mägi, Piret Orav, Maia Planhof, Ilme Rebane ja Kai Vaarandi. Varrak, 2007. 704 lk.

 

Poirot on tagasi! Varrak on tast raamatu teinud. Aga need on siiski vaid lühijutud, pikemad lood nagu “Roger Ackroydi mõrv”, “Kardin” või “On kurjust päikese all” pole sellesinatse teose kaante vahele mahtunud.

Kolmekümnendate aastate detektiivlood olid väga järjepideva struktuuriga: ikka imetlev minajutustaja Hastings, geenius Poirot ja Scotland Yardi mittemidagiütlev inspektor Japp. Need kujud on kopeeritud lihtsalt Conan Doyle’ilt. On oletatud, miks kestis selle žanri tohutu mõju just toonastel kriisiaegadel: Esimese maailmasõja järgseil aastail pidid olema kõrged nõudmised seaduse, korra ja eraomandi puutumatusele.

Krimižanr algab alati teisest sündmusest. See tähendab, et detektiivloo esimesele segmendile eelneb alati sündmus või segment, mida me ei tea, mis on varjus, vähemalt alguses. Agatha Christie’ klassikaline “Roger Ackroydi mõrv” (1926) algab Hercule Poirot’ ja dr Daviese rahuliku jalutuskäigu ja vestlusega, me ei tea veel esialgu, et mrs Ferrars on surnud saladuslikel asjaoludel. Arthur Conan Doyle’i “Baskerville’ide koer” algab Holmesi ja Watsoni visiidiga dr Mortimeri juurde ning ühelgi neist ei ole aimu, et Grimpeni soos plaanitakse samal ajal õudset kuritegu. See oli semiootik Algirdas Greimas, kes juhtis tähelepanu sellele, et narratiiv ei alga kunagi tühjalt kohalt, midagi on algusajal juba toimunud või toimumas. Detektiivloos on enamasti mõrv või selle kavatsemine ära olnud, see žanr vastab täiesti Greimase narratiiviloogika mudelile.

Agatha Christie’ vaimusuurus ulatub väga suurte mõõtmeteni. Esimese maailmasõja ajal töötas ta sõjaväehospidalis ja ravis terveks ühe Briti vägedes teeninud iraaklase. Kuuskümmend aastat hiljem (1977), kui madame Christie oli juba maiselt rajalt kõrvale astunud, jõudis tema kodukohta Chelsey’sse iraagi tüdruk. Ta otsis kedagi Agatha Mary Clarissa Christie’t, et anda edasi oma äsja surnud vaarisa tänu tundmatule briti daamile – selle eest, et temast oli õigel ajal hoolitud, et talle oli regulaarselt rohtu antud. Noorproua Christie oli teinud iraagi inimvarest korraliku inimese ja tüdruk pidi oma vanavanaisa viimse tänu nüüd edasi andma. Kuid oli juba hilja ja plika sattus vana naise majja, millest oli juba saanud kortermuuseum. Kusagil vitriinis turritasid pikad detektiivipiibud, pilt verisest Idaekspressist, pilt laibast vabanevast Paddingtoni 16.50 rongist… Veri, mürk ja veel kord veri. Tüdrukut ei olnud hoiatatud Christie’ kirjanduslike kalduvuste eest, ta ei teadnud mitte halligi sellest, mis oli 60 aasta jooksul detektiivkirjanduse ilmas juhtunud. Ning see lõunamaa tütarlaps püüdis põgeneda.

Hercule Poirot’ tegevus jaguneb kolmeks: laboratooriumi etapp, kiire kooda ning seejärel lõppjärk, kus kuulus belglastest detektiiv kõik välja laob. Seda võiks nimetada ka seni saladuses hoitud info väljapurskeks.

Esimeses järgus on detektiiv alati rõhutatult viisakas, ta lohutab leski ja muidu õnnetuid. See on tema rohuköök või laboratoorium, kus ta kuriteo tagajärgi alles seedib. Viisakas ollakse nendegi vastu, kes kõige ilmsemalt on segatud “komplotti”. Näiteks lühijutus “Risti kuningas” on mademoiselle Saintclair end ristküsitlusel ammu sisse keerutanud väitega, et hallis, kus mõrv toimus, ei olnud kardinaid akende ees, kuigi ta on varem öelnud, et õudse näoga hulgus varitses just kardina taga. Kardinad avatakse aga majas kõik korraga, nii et naine on end Hercule Poirot’ raudse loogika ees igati sisse mässinud. Poirot jätkab viisakat suhtlemist temaga sellegipoolest.

Järgneb tüüpkäik – kooda, mille jooksul detektiiv Poirot’ kogutud asitõendite hulk on ületanud kahtlusaluste tagasiajamise võime. Järgmisel hetkel ilmub Poirot ootamatult välja karistava ja süüdistava jumalana, ta valgustab möödunud kuriteo ja juurdluse igat nüanssi. “Teil puudub alibi! Te sõitsite mõrvaõhtul rongiga varem koju ja te ei olnud tol õhtul Leedsis, nagu nüüd püüate väita!” ütleb ta rahulikult, kuid halastamatult. Ja harilikult astub siis ka nagu jumal masinast välja Scotland Yard inspektor Jappi või Milleri isikus, kes seni ei ole Poirot’ uurimisest suurt arugi saanud, ning võimuesindajad käratavad mõrvarile: “Olete arreteeritud! Kõike, mida te ütlete, võidakse tõendina kasutada teie vastu!” Klõps-klõps, teevad käerauad.

Jälgigem madame Christie elegantset huumorit. Superintendent Summerhaye on ta lugudes samuti keskpärase detektiivi võrdkuju, kes Christie’ debüütloos “Saladuslik juhtum Stylesis” (1920) ühes teise keskpärasuse, peainspektor Jappiga nutab, et Scotland Yard mängis end Stylesi juhtumise uurimisega auti, enne kui asi anti Poirot’le, kes end juba 1904. aastal Antverpenis hästi tõestanud oli. Episood “keskpärasused teineteise rinnal nutmas” on Christie’ Poirot’ lugudele omane. Strühniinimürgitus, millega Stylesi juhtum seotud, tuletab meelde sedagi, et armeehospidalis halastajaõeks olles puutus kirjanik kokku mitmesuguste kangete mürkidega, millest tuli ka fantastiline idee hakata kirjutama just niisuguseid novelle. Nõnda kestis võluva naiskirjaniku lugudes kauge ja kaudse kajana kuuskümmend aastat ilmasõja kurjust.

“Hercule Poirot. Kogutud lühijutud” süvendab veelgi arvamust, et kõik kuulsad detektiivid kasutavad deduktiivset loogikat. Tegelikult kasutatakse Baconi induktsiooni, mis põhineb välistamisel. Pikemates lugudes, milles esineb Poirot, kasutab autor tavaliselt järgmist arutluskäiku: kui keegi on ühes kohas, siis ta ei saa olla samaaegselt teises kohas (alibi). Tõsi, mõnigi kord vahetatakse kohta üliinimliku kiirusega, modernne elutempo tungib Poirot’ lugudesse.

Lühemad Poirot’ lood, mis ses raamatus esinevad, on naiselikumad. Kuulus Sherlock teeks kahtlusaluse jalajälgedest võetud mullaproovidega keemilisi katseid, aga Poirot läheb kergema vastupanu teed ja allub oma looja Agatha Christie’ naiseloogikale: võta endale mõrva peale paar kahtlusalust ja mine nende teenijannade või sekretäride juurde! Lühemate lugude Poirot jõuab lahenduseni teenijannadega usalduslikult juttu puhudes. Niisugused jutuajamised päädivad tõdemusega: kui C on tapetud, siis järelikult (ja just selle tõttu) on A ja B aasta tagasi kõnelnud: “Ole rahulik, kallim! Ainult tema, ainult Betsy Gaskell on meie ainsaks takistuseks, kuid ole mureta, küll me sellegi takistuse kõrvaldame ja aasta pärast oleme hoopis meie õnnelikus abielus!”

Just sinna mu analüüs välja jõuabki: naisautor ei suutnud mehelikku loogikat matkida ja ehitas oma teostes üles kesksoolise mõtteviisiga Hercule Poirot’. Teine asi on miss Marple’iga sama autori sulest. See on parem. Marple’it, kes on väljanägemiselt sama usaldusväärne kui Poirot, iseloomustavad huupi ja intuitiivsed kiirjäreldused. “Paddingtonis” teeb Marple terve järelduste valangu: laipa on kõige kergem rongist välja visata võimalikult kaugel peatustest; kui laipa ei jõuta või ei ole otstarbekas maha matta, hoitakse seda kirstus; ole sa nii usaldusväärse välimusega kui tahes, maakohta saada ikka oma agent, ise ära mine.

Marple’i lahendused on tihtipeale sügavamad ja sel naisdetektiivil on rohkem pusimist. Detektiiv olgu ise täiesti kahjutu, selline on krimiloo seadus – uurija ise mingeid kuritegusid ei soorita. Loos “Nemesis” on detektiiv niivõrd kahjutu, et tema kohta kirjutatakse: “Oma vaimusilmas näen ma Teid kudumas üha uusi jakikesi, pearätte ja paljusid muid asjakesi, mille nimegi ma ei tea.”

Filosoofid on arutlenud, kas detektiivi mõttekäigud on lähemal Aristotelese süllogismidele või Baconi induktsioonile. See eeldaks juba Marple’i ja Poirot’ lahenduste statistilist analüüsi. Eradetektiivi silmis maksab alibi, sinu eemal- või kohalolek, abstinents või presents.

Poirot – see on ekslemine kuldajastu ja järgneva, lõpu ja alguse, katastroofi ja lunastuse vahel. Selle raamatu lugemise järel teame tast palju.