Võtikvere on Jõgevamaal kui vaimsuse saareke

JANNO ZÕBIN

Jõgevamaal Torma vallas muutub vaikelu elav Võtikvere park aastas korra tõeliseks raamatuküla keskuseks. 16. korda tõi raamatupidu lummavasse looduspaika kokku kirjanikud, raamatute kirjastajad ja müüjad, laval esinevad muusikud ja laululapsed, loodusemehed ja üldse loomingulised inimesed. Nagu igal aastal, jagus ka seekord publikut.

Tuleb rõhutada ürituse vajalikkust, selle vaimusüsti tervendavat mõju kohalikule elule. Kuigi Jõgevamaal on üldise soome-ugri kultuuriruumi minevikust välja kaevata nii mõndagi põnevat, on Võrumaa ja saartega võrreldes tegu pigem äärealaga. Võtikvere raamatuküla sarnased vaimsuse saarekesed on siin harvad ja loovad atmosfääri, mis ei lähtu tarbimisprintsiibist ja kauplemise põhimõtetest. Esmatähtis on sisuline pool, autorite etteasted ja lavadiskussioonid, parki paigutatud väikesed lisarosinad, nt mudilaste lugemispesa, muhedad muusikaetteasted ja muidugi koht ise – Võtikveret on raamatupeo perenaine Imbi Paju võrrelnud Muumioruga. Loomulikult on raamatumüük kirjastustele hädavajalik, kuid paremaid müügitulemusi saavutataks kindlasti Tallinnas või mõnes muus rohkem asustatud punktis. See, et raamatuküla on jäänud püsima Võtikverre, on kahtlemata suur saavutus.

Lingvistiline mets ja rahvuslik eneseiroonia

Peo avas ja kõneles looduslähedasest eluviisist Mikk Sarv. Imbi Paju nimetas raamatuküla selle aasta patrooniks Valdur Mikita, kes oli ka üks esineja kirjanduslikus vabaõhusalongis. Mikita menuraamatust „Lingvistiline mets“ inspireeritud ürituse teemavalik „Lingvistiline koda: loodus meist ja meie loodusest“ oli raamatu ilmumiskuupäeva arvestades mõnevõrra hilinenud ning teosestki on meedias palju juttu olnud. Siiski sobib Mikita jutuvestjaks ja esinejaks just sedalaadi perifeeria üritusele.

„Lingvistilist metsa“ võib minu arvates nimetada kultuuriantropoloogiliseks muinasjutuks või jutustuseks, mis ei püüagi juurutada rangelt sünkroonselt eri teaduste põhist lähenemist, vaid lubab fantaasial lennata. Tuleb nõustuda Mihkel Kunnuse mõtteavaldusega, et Mikita on osanud luua läbinisti positiivse rahvusluse, mis ei vastandu, ei ole rassistlik ega ksenofoobne.* Väikerahva alaväärsuskompleksist aitavad pigem üle saada Mikita vaimus mõtisklejad kui isiklikust frustratsioonist ja oma identiteediprobleemidest tiivustatud kisakõrid. Mikita nentis, et ei ole nõus eestlaste kui rikkaliku pärimusega unikaalse metsarahva asetamisega maailma kultuuriloo epitsentrisse. Ta lubas järgmises raamatus tõe jalule seada ja tõestada kultuuriloolistele allikatele tuginedes, et eestlased ei asu mitte maailma, vaid universumi keskpunktis. „Tormijooks universumi direktori ametikohale on juba alanud. Kuna eestlased on samal ajal ka eneseiroonia maailmameistrid, siis on neil üsna suur võimalus see võiduajamine kinni panna,“ väitis ta.

Metsa ja looduse teemat jätkasid luuletaja Ivar Sild, proosakirjanik Olavi Ruitlane ning loodusemehed Vahur Sepp ja Aleksei Turovski. Silla esitatud vabavärsis luuletused lahkasid looduse variatsioonidesse süüvimise ja kirjeldamise asemel pigem inimese ja looduse suhteid ning seda, kuhu asetub inimene looduse keskel. Sepp, Turovski ja Ruitlane pajatasid looduses käimise võludest, igaüks omal moel. Sepale on mets eelkõige teraapia ja mõtete selginemise koht, Ruitlane rõhutas samuti metsa tasakaalustamisvõimet, mis on muu hulgas selge alternatiiv alkoholile. Turovski etteaste mõjus loomulikult ja lõbusalt, tema värvikas lõputu jutuvada lummas külastajad mõne hetkega.

Vastukaaluks sotsiaalne ja urbanistlik kirjandus

Võrreldes looduslähedusest nakatunud ja metsarahva identiteedist kantud autoritega olid Kerttu Rakke ja Janar Ala pisut teisel positsioonil. Rakke ilmutab viieaastase pausi järel peagi raamatu vaimse puudega inimesi ühendava ajalehe Vaimupuu toimetajast Janek Murust, kes on end hooldekodus elava puudega inimese staatusest välja võidelnud täisväärtuslikuks ühiskonnaliikmeks.

Janar Ala on viimasel ajal nii tava- kui ka ühismeedias palju kajastust leidnud. Tema lühijutte on nimetatud ka olmekirjanduseks. Ala loomingut võiksin kirjanduseks nimetada juhul, kui Facebookis iga päev oma muljetusi üles tähendavad kümned ja sajad inimesed on ka kirjanikud. Ühismeedia lühijutud ei ole halvem ega madalam kirjutamise vorm, nähtusi tuleb lihtsalt nimetada õigete nimedega. Võtikveres oleks Alalt oodanud ka paremat suulist väljendus- ja esinemisoskust.

Setumaa poetessi auhind, Muld ja luuleallee

Raamatukülas käsitletud autoritest oli üks huvitavamaid aastatel 1888–1890 Võtikveres elanud Elise Rosalie Aun. Setude elu uurinud ja neist kirjutanud luuletajat on võrreldud Lydia Koidulaga, kuid siiani on temast vähe räägitud ja kirjutatud. Märkimist väärib, et Tartu ülikooli dotsendile Leena Kurvet-Käosaarele anti koos Lilli-Krõõt Repnau graafilise lehega „Puud“ Elise Auna tunnustuskiri.

Nutikas mõte oli Epp ja Justin Petrone raamatukülla kutsumine. Näha vaadet Eestile mitte oma, vaid Justin Petrone kui itaalia juurtega ameeriklase mätta otsast oli värskendav kogemus. Ahto Mulla ja Aleksei Turovski ühisraamatust rääkis Turovski koos Juku-Kalle Raidiga.

Võtikvere kirjanduslikus vabaõhusalongis olid sel aastal tähelepanu all salongi külalised. Kõik kulges rahulikus rütmis. Sopilisse loodusparki oli vanade pärnade alla rajatud luuleallee, kus külastaja sai jalutades mõtteid mõlgutada. Lahkuti kindlasti vaimult rikkamana.

* Mihkel Kunnus, Geniaalne, Watson! – Sirp 13. III 2014.