Wimberg

 

ASTUDES SISSE MUUSADE TEMPLISSE

 

1.

Näe, üks tool seal seisab

vaikselt laua taga.

Silma millegagi

küll ei hakka ta.

Läheb sajand, teine,

ajal rasked sammud,

sama tooli nüüd sa

jääkski vahtima:

ah mis ilu,

oh mis võlu,

eh mis iidse aja taid!

Kahju, et ei

leidu enam

meistreid nõnda osavaid!

Muuseumis nii sama laua

taga seisab sama tool –

“21.

sajand, I pool”.

 

Vanal kapil pole kodu?

Muuseumisse! Muuseumisse!

Memme vokk ja veimevakk?

Muuseumisse! Hei-o!

IŽ ja rehepeksumasin?

Muuseumisse! Muuseumisse!

Grammofon ja videomakk?

Kõikki kutsub Kleio!

 

 

2.

Kõrgub kolist uhkeid virnu,

kuni tuleb vastu lagi!

Pole näha tühja pinda,

ruumi pole astudagi!

 

Nõnda minu maal on aidas

asjadele aujärg anttud.

See on väike vaikne muuseum,

mis on siia kokku kanttud.

 

Nelikümmend aastat oli

varahoidjaks vanaisa.

Nüüd on väljapanek saamas

minu pooltki ohtrat lisa.

 

Kuhu panna kõikk need võtmed?

Muuseumisse! Muuseumisse!

Roostetanud tabalukk?

Muuseumisse! Hei-o!

Suusad viiekümnendatest?

Muuseumisse! Muuseumisse!

Ühe auto, teise nukk?

Kõikki kutsub Kleio!

 

 

3.

Kord ühte linnusemaketti muuseumis nii süvenesin,

et märkkamata jäi, mil

saabus öö ja

pandi maja lukku.

Veel mõnda aega torne silmitsesin, naudiskledes vaikkust,

kui avastasin –

ihuüksi mind on

jäettud ajalukku!

 

Oi-oi-oi!

 

Tundsin, kuidas minevik

astus välja udust,

tundsin, kuidas tulevik

taandus rohkem uttu.

Eraldumas sekundit

tundsin aastatuhandest,

aastatuhat aga läks

mööda sama ruttu.

 

Kõrvalsaalist kostus

kerget kriginat.

Piilusin: seal rüüttel

kergitas visiiri.

Pööras pead siis aeglaselt,

vaattas akna poole,

silmadesse laskis

kollaseid kuukiiri.

 

Äkki keegi selja taga

ütles mulle:

“Tervist.

Olen potikild,

3000 aastat vana.

Meeles mul on veel

lõkke leekk ja lõõm…”

“Wimberg,” vastasin.

„Aastaid 27.

Luuletaja olen.

Tutvuda on rõõm!”

 

Siis ma nägin: linnusessa

sõjamehed tillukesed

ära panid ammud –

vainule, kus helas kannel,

rõkkas kaunist lauluhealta,

seadsid oma sammud.

Hõimudest

peab saama riikk,

aga enne…

neiud! kiikk!

 

*

 

Kuhu peekrid, käsikivid?

Muuseumisse! Muuseumisse!

Sedelgas ja saanitekk?

Muuseumisse! Hei-o!

Viikingite hõberahad?

Muuseumisse! Muuseumisse!

Müts, mil kiri “Mõigu KEK”?

Kõikki kutsub Kleio!

 

Kõikki kutsub Kleio!

    2. VI 2006

 

 

 

 

Wimbergi vanaisa Värni täidab vend Juku klaasi. Keskel oottab oma klaasiga järge tundmatu isik, kes aga näo järgi otsustades on ka üks tore mees.

Foto Wimbergi

kodusest albumisT

 

 

 

VANAISA

LOTERIIPILETID

 

Lapsepõlvest on mul palju

mälestusi toredaid.

Tihti tuleb mõni meelde

ja saab luuleks sedamaid.

 

Aga peale päikseliste

on ka üks, mil nukker toon.

Südame teen kõvaks nüüd ja

sellestki ma laulu loon.

 

Päevitunud, soonelised

olid vanaisa käed.

Ei need kahjatsenud eilset

ega kartnud hommepäed.

 

Mäletan neid käsi võtvat

lahti laual Rahva Häält.

Mina seisin samas juures,

võileib käes, ja kaesin päält.

 

Seisis “võitude” ja “tabel”

suurelt lehes. Tükki viis

vanaisa rahakotist

pileteid tõi välja siis.

 

Prillid ninal, pingsalt uuris,

lehe kohal kummargil –

kas on näha samu numbreid,

mis on kirjas piletil?

 

Õnne naerunägu palju

näinud Türilt tädi Mai –

kord ta meeste vihmavarju,

kord kristallist vaasi sai.

 

Esimese mornilt kokku

vanaisa kägardas.

Viskas pliidiukse ette,

neli on veel ootamas.

 

Süvenes taas tabelisse,

ikka pingsalt, ninal prill –

kas on siia kirja pandud

numbrid need, mis piletil?

 

Aga polnud… Võttis uue –

kas ehk miskit võidab see?

Nägi pilet tollal välja

nagu kolmerublane.

 

Ent ei võitnud miskit kolmas

ega võitnud neljaski.

Vaatasin – ja kurb mul oli,

kahju vanaisast nii!

 

No ei ole seda õnne,

kohe mitte ükski raas!

Neli nutsakut on juba

näha pliidisuu ees maas.

 

Ees nüüd viimane on pilet…

Sõrm tal piki ridu käis…

Kas on…? Ei. Ka see on tühi…

Käsi veelgi soonjam näis.

 

Kuramaal ta peksnud saksu

neljakümne neljandal.

Sõjas karastunu hoiab

ohked endas sügaval.

 

Aga minul, aga minul

rahuajal sündinul,

tõusis rinnust sügav ohe,

vaikselt õhku hajus suul.

 

See tal polnud ainus kord, kui

pileteid nii heitis käest.

Alati läks nii tal, ehkki

püüdis võita kõigest väest.

 

*

 

Mina, aastat kakskend hiljem,

saatjaks öine kellatiks,

mõtlen: miks ei ole mõnel

õnnemängus õnne, miks?

 

  1. – 2. VII 2006